Peeter Koppel: andmetest on saamas ohtlik ja väärtuslik toore. “Tühistamiskultuurist” ja palkade avalikustamisest

Foto: Joanie Lemercier, Vimeo (ekraanitõmmis)

Ilmselt ei tule kellelegi väga suure üllatusena, et üha enam võrgustunud maailmas jätame me endast maha selge digitaalse jalajälje. Ühest küljest on osa sellest jalajäljest meie endi kontrolli all – me siiski saame valida, kas ja kui palju me oma informatsiooni sotsiaalmeedias jagame. Tõsi – see teadmine on paljudele inimestele kohale jõudnud alles siis, kui nad on kogu oma elu kõigile vaatamiseks kergete liialduste saatel välja riputanud. Kui siiski.

Lisaks on vähegi aktiivsema inimese kohta suhteliselt väikese vaevaga võimalik üles leida, mida ta omab – või kui aktiivne ta on. Tasub inimesel näiteks vaid olla korteriühistu juhatuses, kui minimaalse otsimise peale on teada inimese elukoht. Sest kui tõenäoline on, et ollakse korteriühistu juhatuses mujal kui oma elukohas?

Sellest, et sellised jalajäljed on teatud mõttes probleem ning inimesel võiks olla kontroll selle üle, kes ja mida temast lihtsa klaviatuuriklõbistamise abil teada saab, sai ka seadusandja aru selgelt liiga hilja – siis, kui paljud inimesed olid tööstuslikes kogustes oma andmeid vabatahtlikult (ja tasuta!) erinevatele “isikuandmete kogumise, süstematiseerimise ja kommertsialiseerimise masinatele” loovutanud. Neid “masinaid” nimetatakse(gi) muide sotsiaalmeediaks. Üha enam on kuulda ka arvamusi, et inimese kohta käivad andmed võiks kuuluda talle endale ning ta võiks ka ise nendest kuidagi vähemalt mingitki rahalist kasu saada.

Digitaalne jalajälg on toonud kaasa ka mitmeid vägagi vastikuid nähtusi. Nimelt näiteks selle, et see võimaldab inimesi “tühistada”. Paremat sõna ma kasutada ei oska – inglise keeles on selle nähtuse nimi cancel culture.

Kultuurset pole selles aga midagi, sest tegu on kõige tavalisema hüsteerilise massi vägivallaga üksikisiku kallal. Nimetagem seda “digitaalseks kambakaks”. Endi sõnul enamasti “sotsiaalse õigluse” eest seisvad isikud näivad kohati soovivat tekitada olukorra, kus neile mingil moel ette jäänud isik arvataks ühiskonnast välja moel, et tema jaoks oleks ainus edasine arengusuund kuskil silla all nälga surra. Isiku “tühistamise” põhjuseks võib olla näiteks tema sõnade meelevaldne (teadlik?) isikule ebasoodsas suunas tõlgendamine või näiteks tänaste (ja pidevas muutumises olevate) standardite rakendamine isiku mingitele ajaloolistele tegevustele või arvamustele. “Tühistamine” on jõudnud suisa teatud väljaannete arvamuslehekülgedele, kus ideoloogiliselt laetud verbaalne sadism paistab selle kasutajatele pakkuvat häirivalt suurt naudingut. Ei, ma ei pea siinkohal silmas seda, et mõned “tühistamise” ohvrid ei ole hakkama saanud sõna otseses mõttes sigadustega. On küll.

Lihtsalt, klaviatuurisõdalased ei tohiks olla samaaegselt politsei, kohus ja timukas!

Kui seaduste kontekstis saavad pea kõik aru, et kui seadus hakkas näiteks kehtima aprillis 2018, siis detsembris 2005 tehtu ei olnud seaduserikkumine. “Tühistajaid” selline põhimõte ei sega. Seega ei ole sisuliselt keegi, kes on kunagi mingi digitaalse jalajälje tekitanud – kirja pannud, arvanud, rääkinud, nalja visanud või anekdoodi rääkinud –, kaitstud, sest “tühistajad” leiavad tulevikus kindlasti hulgaliselt asju, mille abil neile ideoloogiliselt vms viisidel sobimatuid inimesi “tühistada.”

“Tühistamiseni” viiv mõtte- ja muude “roimade” nimekiri on aga selge vormi, piiritletuse ja struktuurita ning seega ei ole sisuliselt võimalik ka piisavalt ettevaatlik olla, sest hiljemalt ülehomme võidakse keda iganes “tühistada” millegi eest, mille peale veel täna ei ole võimalik tulla.

Tegu on olemuslikult hüsteeriaga, kus mõni hakkab valjuhäälseks “tühistajaks” juba sellepärast, et teda ennast ei “tühistataks”. Hiiliv stalinism, ei? “Tühistamiskultuur” tühistab aga muu hulgas sellised tsivilisatsiooni arenguga kaasas käivad nähtused nagu süütuse presumptsioon, õiglane ja õiguspärane kohtupidamine, karistuse proportsionaalsus ja ajaline piiratus jne. Vabadusele kui sellisele on vähe ohte, mis oleks suuremad kui digitaalsete kambakate loodud neopuritaanlik hirmuõhkkond, kus enesetsensuur ei lase enam väljendada ka täiesti mõõdukaid ning hästi põhjendatud, kuid tänasesse moodsasse ideoloogilisse narratiivi mitte mahtuvaid seisukohti.

“Tühistamiskultuur” ja palkade avalikustamine 

Siit jõuame aga ühe “digitaalse jalajälje” andmepunktini, mis jääb meil Eestis (erasektoris) täna veel inimese enda ja tema tööandja vahele. Nimelt see, palju inimene palka saab. Aeg-ajalt on kosta signaale, et ka see informatsioon võiks olla avalik! See parandavat (töö)turu läbipaistvust. Kuigi sellise väitega saab teoreetiliselt isegi nõus olla, siis vastukaaluks peab nentima, et riikides, kus selline avalikustamine on reegel, ei käituta nende andmetega just väga tsiviliseeritult. Turutingimustel ja seega üldjoontes õiglast palka saav inimene peab kannatama nii meediapeksu kui ka digitaalseid kambakaid.

Soomes käivitub näiteks ajakirjanduses igal aastal andmete avalikustamise paiku paras meediatsirkus, kus nii mõndagi palgasaajat “loputatakse” päris korralikult. Sotsiaalmeedia kambakaid juba sai mainitud. Ka siinne kohalik meedia oleks ilmselt õnnelik, kui meil selline avalikustamine sisse viidaks, sest sisuliselt toodaks need klikid end ju ise. Need, kes sooritavad “digitaalseid kambakaid”, saaks endale aga juurde veel ühe malaka. Kas seda ikka on vaja?

“Digitaalsed kambakad” on miski, mis pole meile veel õnneks (!) täies mahus kohale jõudnud ning palkade avalikustamine looks eelkõige eeldused “toredaks” klassiviha festivaliks.

Lisaks on selgelt ebatõenäoline, et meil siin (Eestis), kus tööpuudus on alla selle naturaalse määra ning tööjõupuudus (!) on reaalpalka varsti terve dekaadi maailma ühes kiireimas tempos kasvatanud, oleks “kurjal kapitalistil” süstemaatiliselt võimalik kellelegi alla turuhinna maksta. Kui keegi suudab sellist kohta näidata, kus meil siin õnnestub tööjõukuludelt oluliselt kokku hoida, siis näidaku. See informatsioon oleks fantastiliselt väärtuslik.

Nii või teisiti näib, et digitaalne jalajälg on paratamatus ning see tähendab, et selleks, et see konkreetne paratamatus meie käes ei plahvataks, tuleb selle kontrolli alla võtmiseks ressurssi suunata.

Esiteks võiks “tühistamiskultuuri” jõuliselt hukka mõista, sest see on otseses mõttes tsivilisatsiooni taandareng. Teiseks võiks proovida vältida igasuguste selliste andmepunktide (kohustuslikku) avaldamist, mis läbipaistvuse suurendamise tähe all suurendavad hoopis pingeid ning õhendavad ühiskonna juba niigi õhukest tsiviliseerituse koorikut. Kolmandaks tasub toetada algatusi, mis taotlevad seda, et inimese kohta käivad andmed kuuluks inimesele endale, kuna nendest on saanud tänapäeval oluline toore (commodity), mida nii mõnedki ettevõtted kerge ümbertöötlemisega puhtaks rahaks muudavad.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Loe artikleid (38)