Peeter Koppel: andmetest on saamas ohtlik ja väärtuslik toore. “Tühistamiskultuurist” ja palkade avalikustamisest

Foto: Joanie Lemercier, Vimeo (ekraanitõmmis)

Ilmselt ei tule kellelegi väga suure üllatusena, et üha enam võrgustunud maailmas jätame me endast maha selge digitaalse jalajälje. Ühest küljest on osa sellest jalajäljest meie endi kontrolli all – me siiski saame valida, kas ja kui palju me oma informatsiooni sotsiaalmeedias jagame. Tõsi – see teadmine on paljudele inimestele kohale jõudnud alles siis, kui nad on kogu oma elu kõigile vaatamiseks kergete liialduste saatel välja riputanud. Kui siiski.

Lisaks on vähegi aktiivsema inimese kohta suhteliselt väikese vaevaga võimalik üles leida, mida ta omab – või kui aktiivne ta on. Tasub inimesel näiteks vaid olla korteriühistu juhatuses, kui minimaalse otsimise peale on teada inimese elukoht. Sest kui tõenäoline on, et ollakse korteriühistu juhatuses mujal kui oma elukohas?

Sellest, et sellised jalajäljed on teatud mõttes probleem ning inimesel võiks olla kontroll selle üle, kes ja mida temast lihtsa klaviatuuriklõbistamise abil teada saab, sai ka seadusandja aru selgelt liiga hilja – siis, kui paljud inimesed olid tööstuslikes kogustes oma andmeid vabatahtlikult (ja tasuta!) erinevatele “isikuandmete kogumise, süstematiseerimise ja kommertsialiseerimise masinatele” loovutanud. Neid “masinaid” nimetatakse(gi) muide sotsiaalmeediaks. Üha enam on kuulda ka arvamusi, et inimese kohta käivad andmed võiks kuuluda talle endale ning ta võiks ka ise nendest kuidagi vähemalt mingitki rahalist kasu saada.

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Loe artikleid (59)