Urmo Soonvald: vaatame tõele näkku

Urmo Soonvald. I Foto: Tiit Blaat

Delfi kommentaarium on omalaadne kroonika ja rahvakultuuri kandja. Portaali 20. sünnipäevaks tuuakse kommentaaride põhjal lavale näitemäng „Anonüümne igatsus“, mida etendatakse ühekordse aktsioonina 26. novembril kell 20 Alexela Kontserdimajas. Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald usub, et kommentaarium on suuresti, aga kindlasti mitte absoluutselt, Eesti ja eestlaste tegelikkuse peegeldus. “Eero Epner on teinud fantastilise põimingu. Kardetavasti enam tabavamalt ja tooremalt ei anna Eesti elu viimasele 20 aastale tagasi vaadata.” Esitasime selle põneva ja unikaalse sündmuse eel Delfi peatoimetajale mõned küsimused.

Üks eesti lastekirjanik on kunagi öelnud vastuseks küsimusele, et miks maailmas on nii palju kurjust, et “see on meie, lastekirjanike, tegemata töö.” Mida on teinud Delfi selleks, et maailmas oleks vähem kurjust?

Kurjus paistab kahjuks liiga palju silma ja tänapäeva moodne meedia on kurjusest teinud osaliselt meelelahutuse. Ma mäletan, kui algas teine Lahesõda, olid CNNi reporterid samal liinil USA sõduritega. Ja inimesed oma mugavates kodudes, diivanil lösutades, vaatasid sõda. Mitte filmi ega seriaali, vaid päris sõda, kus hukkusid inimesed. Ma ei ütle, et see oli neile meelelahutuse aseaine, aga kindlasti oli muretum elu kõigest ühe klõpsatuse kaugusel. See on paratamatus ja meie, ajakirjanikud, võime võtta küll enda missiooniks kajastada vaid positiivset ja progressiivset, on inimeste esmasemad huvid olla detailideni kursis kurjuse ja kurjuse kehastajatega.

Delfi missioon ei ole kurjusega võidelda, aga me usume, et kurjust õiges kontekstis kajastades jõuab selle traagilisus ja mõttetus kõikide meie lugejateni.

Miks on ülekaalus kurjus? Sest kurjus pesitseb inimestes keevalisel moel ning seda näidata on häbiväärne ja avalikult seda näidata on üldiselt keeruline. Aga peamine on siiski see, et kurjus on inimeste sees kahjuks olemas. See ei teki kommenteerides. Kas Delfi peaks olema filter, et ainult head inimesed saaksid kommenteerida? See oleks ju omamoodi tsensuur. Delfi ei saa olla naiivne sotsiaaltöötaja, et paneb kommentaariumi kinni ja loodab, et siis küllap kurjus ja ärapanemine Eestis kaovad. Muutus peaks tulema ikka inimeste seest. Delfi on selle pika ahela lõppfilter.

Aga meie missioon ei ole ka headust põlistada, sest ka sellest saaks tegelikkuse kõverpeegel. Usun, et 20 aasta jooksul on Delfi suutnud põrmustada ja naeruvääristada kurjust ja näidata, et headust on meie elus alati rohkem ja veel rohkem vaja. Siinkohal võiksin paar meetrit teksti kirjutada, kuidas oleme sadade tuhandete eestlaste ellu toonud rõõmu, positiivsust, äratundmist ja lõõgastust. Aga see vastus oleks ülemäära magus ja loosunglik. Hea ajakirjandus on see, kuidas suudame teha Eesti parimaks kohaks, kus olla ja elada. See on meie missioon. Kui see aitab kurjusega sõdida, siis oleme hea meelega ennastunustavalt ja viimase padrunini eesliinil.

Toompeal etendatav poliitiline reality show on võtnud satiirikutelt leiva, millega isegi parimad humoristid ei suuda konkureerida. Kuidas on ajakirjandusega, kas kommentaarium on üle võtmas n-ö ametlikku uudislinti?

Kommentaarium on meie rahvuslik mälu, südametunnistus, peegelpilt ja osaliselt kindlasti ka viha ning ärategemise kohtamispaik. Need kümned tuhanded inimesed, kes iga kuu kommentaariumisse kirjutavad ja seda ka loevad, on meie kaasmaalased ning neil on tihti öelda midagi sellist, mil on tähendus. Ärme otsi kommentaariumist akadeemilist debatti või erakordsete oskustega kirjutajaid. Ka neid on seal, nagu ka detaile ja teadmisi, mida on mujalt raske ise avastada.

Tunnistan siinjuures ise ja vabatahtlikult – kommentaariumis on ka selliseid postitusi, mis ei tee kellelegi au ja on kurjuse käsilaste poolt postitatud. Nendega me tegeleme ja nende pärast on meil piinlik. Aga väga-väga palju on seal tavalisi tähelepanekuid, vihastamisi, rõõmustamisi. Rääkimata vilepuhujatest, kes eelistavad just kommentaariumi kaudu rumaluse, ahnuse, varastamise, bürokraatia, tagakiusamise ja kuritegevuse vastu võidelda.

Kirjelda palun üht markantsemat näidet, mis sulle selle etenduse materjali koostamise käigus meelde jäi ja miks? 

Olen lugenud Eero Epneri põimingu läbi ja kuulanud seda osaliselt Sergo Varese ja Anu Lambi esituses. See on põrgulikult ehe. Kui on piinlik, siis on tõeliselt piinlik. Kui on naljakas, on tõeliselt naljakas. Sõltumata sellest, kuidas põiming meid kõnetab, on algupärand kirjutatud meie ümber ja keskel elavate inimeste poolt. Uskuge mind – nende lausete autorid on tihti lähemal kui oskame karta või arvata.

Ükski ettevõte ei pea üleval ebavajalikku või suisa kahjulikku teenust. Mis kasu on saanud Delfi, pidades üleval anonüümset kommentaariumi.

Vastan professor Urmas Sutropi sõnadega: “Tahan Delfit kiita, et ta ikka veel võimaldab oma lugusid kommenteerida, ka anonüümselt. Ilma nende kommentaarideta oleksime palju vaesemad. Me ei kuuleks ei rahva häält, ei teaks midagi ei kodu- ega välismaiste trollide salaplaanidest. Kommentaarid on tänapäeva moodsa digiajastu sõnavabaduse oluline osa. Kuigi alati mitte nõrganärvilistele.” Olen meie hea kolumnistiga nõus, et kommentaarium aitab meile tagasi peegeldada, kindlasti mitte 100% täiuslikult, Eestis ja eestlasi ja meie hetkes sündinud emotsioone. Aga ka teadmisi.

Sa oled pikalt olnud ajakirjandusjuht. Millest sina mõjuka väljaande juhina unistad?

Mulle meeldib unistada üksi ja vaikselt. Siis unistused mõnikord ka täituvad.

Janeck Uibo

Janeck Uibo

Janeck Uibo on Edasi.org asutaja ja peatoimetaja. Loe artikleid (234)