Raul Rebane: allakäigutrepil

Foto: Joshua Hoffine, joshuahoffine.com

Raul Rebane analüüsib poliitikute ebaeetilist kõnepruuki ja pakub välja, kuidas nii meedia kui ka kõik teised sellesse suhtuma peaksid.

Artikkel on esmalt ilmunud ERRi arvamusportaalis.

Viimastel nädalatel on tavalisest suuremat kõneainet pakkunud poliitikute sõnavara. Minu arvates on tegemist väga olulise nähtusega, seetõttu tuleb sellest ka rääkida.

Oma ebaeetiliste ütlustega kas nüüd või mõni aeg tagasi on silma torganud Urmas Reitelmann, Eesti kandidaat Euroopa Parlamentaarsesse Assambleesse ja Jakko Väli, kes oli lühiajaliselt minister Kert Kingo nõunikuks.

Väli juhtum on ka õpetliku sisuga ja kinnitab, et inimeste hulk, kes jäävad ametist ilma või ei sobi ametisse oma sotsiaalmeedia-postituste tõttu, ei vähene. Kirjutajad ei saa aru, et pole vahet, kas kirjutad lehte või Facebooki, mõlemad on avalikud autoriga seotud tekstid ja nende eest tuleb vastutada. Ettekujutus, et Facebook on midagi muud, et see nagu pole ajakirjandus, on ekslik.

Väli Väliks, palju keerulisem on Urmas Reitelmanni asi. Temalt on aegade jooksul palju tsiteeritud ütlusi vähemuste ja teiste rahvuste kohta. Värskemad näited on isiklikud rünnakud nagu Toomas Sildam – sotsinärakas, Eiki Nestor – kommunistist joodik ja president on Kersti “sitatorm” Kaljulaid. Samuti on Reitelmann proovinud levitada Kaljulaidi-Kallase meemi KaKa, aga erilise eduta.

Paljud Reitelmanni endised kolleegid ETV-st, ka mina, imestavad, et mis on mehega juhtunud, et tal sellised asjad üle huulte tulevad, aga näe, tulevad. Oluline aga ei ole siin Reitelmann, olulised on riigikogu väliskomisjonis tema poolt hääletanud. Nad andsid ühiskonnale mitu väga olulist sõnumit, need on suure sümboltähendusega.

Reitelmanni valikuga aktsepteeriti uus poliitiline sõnavara. Erand sai normi õigused. Asetati päevapoliitika ettepoole väärtustest.

Siret Kotka-Repinski, kes viimasel sekundil komisjoni viidi, et Reitelmann siiski saaks valitud, ütles tuhat korda korratud lause, et “poliitika on kompromisside kunst”. Sellel konkreetsel juhtumil ütles ta, et “poliitika on eetiliste kompromisside kunst”. See siiski ei ole kunst, see on lihtsalt väga paindlik poliitiline südametunnistus, mille tulemus on reeglina isiksuslik probleem. Kellel ei ole, siis on niikuinii läbi.

Riigikogu liikmed tarvitavad praegu veel küll teineteise poole pöördumisel ütlusi nagu “hea kolleeg” ja “lugupeetud minister”, aga sisuliselt on uus stiil juba aktsepteeritud. Ükskõik kui kohutavaid väljendusi ka ei tarvitata oponentide kohta, see ei loe – prioriteetne on hääletustulemus, ehk poliitiline taktika.

Osa komisjoni liikmetest vältis meediat ja tundis ennast ilmselt ebamugavalt, aga ikkagi hääletas poolt, ehk väärtuste kohal on miski muu ja tugevam asi. Ilmne on seegi, et sellised kompromissid on keerulised ainult alguses, hiljem harjutakse ära ja alati leitakse põhjendus, miks seda teha.

Kõrvalseisjad võivad aga asjast teisiti aru saada ja küsida: kas koalitsioonileping on tõesti tähtsam dokument kui põhiseadus, kümme käsku ja lõppude lõpuks elementaarne viisakus.

Vaidluskoht on see, kas niisugustest asjadest tuleks meedias rääkida või mitte. Paljud arvavad, et mitte, et see on puhas reklaam, et rääkigu hästi või halvasti, peaasi, et räägivad. Loen seda rumalaks seisukohaks. Selline ebaeetilisus on populaarne ainult väikese grupi samasuguste jaoks ja lärmaka agressiivse vähemuse järgi ei tohi ühiskonda suunda seada.

Seepärast pakun ma reegli, milles saaks juhinduda selliste olukordade lahendamisel. Kui tavakodanik väljendab oma meeleolu, vaateid või tervislikku seisundit sotsiaalmeedias ropul, solvaval või ebaeetilisel kujul, siis on see kas tema enda, meediaplatvormi või sõimatava asi, kas kohtusse kaevata või mitte.

Kui seda teeb inimene, kes on kas valitud, määratud või võimuga seotud, ehk tema tegevusel on suurem mõju paljudele inimestele, siis on ajakirjanduse ja kõigi meie kohus võtta selle suhtes seisukoht. Mahavaikimine on ajakirjanduslik ebaprofessionaalsus.

Miks? Mittereageerimine oleks poliitilise suhtlemishulluse normaliseerimine. See on väga ohtlik, võib isegi öelda eelviimane piir. Sealt edasi on oma vaadete edastamiseks juba ainult rusikas ja nui. See tähendab, et kui äärmuslikud meetodid normaliseeritakse, siis ei ole ühiskonnal enam manööverdamisruumi. See on paljudes riikides läbi käidud, tuntuim on Saksamaa näide 85 aastat tagasi ja peaks vähemalt mõtlema panema.

Kõige olulisem on aga see, et selliste probleemide lahendamist ei saa panna meedia, politsei ja riigivõimu kaela. Määrav, kas see asi jätkub või mitte, on meil, kodanikel, kas me seda sallime ja vaikime või reageerime. Valik on meie.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

Raul Rebane

Raul Rebane

Raul Rebane on kommunikatsioonikonsultant. Loe artikleid (2)