Raivo Vare: tuuline rahvusvaheline keskkond

Lähis-Ida on Euroopa eeskoda ja seal toimuv mõjutab meie olukorda tugevalt. | Foto: Unsplash.com

Kuigi sügis ongi tuuline aastaaeg, on viimasel ajal rahvusvahelist olukorda räsinud mitmed mõneti ootamatud risti-rästi tuuleiilid. Olgu tegu Lähis-Idaga (eelkõige seoses Süüria ja Türgiga), Ukrainaga, muidugi Brexitiga või siis taas ja taas USA-ga ja president Trumpiga. Seejuures on paljude üksikute juhtumite tagant märgata millegi uue kujunemist maailmakorralduses, mida välispoliitiliste tegevuste käigus luuakse.

Alustuseks Brexitist

Selgus, et BoJo peaministriks saamisel tal lubatud tähtajaks – 31. oktoobriks –  seda teha ei õnnestunud. Parlament blokeeris efektiivselt tema peamise ähvarduse – tähtajaks ka leppeta EList väljaviimise võimalikkuse. EL andis ajapikendust kolmeks kuuks, 31. jaanuarini 2020. Samas jõuti kokkuleppele ka Iiri saare piirikorralduse elik nn Irish backstop’i asjus. See läheb füüsiliselt Iiri merele ja sellega vähendatakse ohtu Suure Reede Rahu järgse elukorralduse ebastabiilseks muutmisele, mida kõik nii kardavad. Sealhulgas mõjuvõimsad iiri diasporaa esindajad USA poliitilises establishment’is, keda isegi Trump ei saa ignoreerida, BoJo-st rääkimata – eriti tulevikus lubatud USA-Suurbritannia viimasele Brexiti-järgselt nagu õhku vaja olevat vabakaubandusleppe sõlmimist silmas pidades.

Kas ja kui palju on BoJo saavutatud lahkumislepe parem tema eelkäija Theresa May omast, pole kindel, aga ka seda ei õnnestunud tal parlamendis läbi viia. Seega oli ta ainsaks võimaluseks käivitada ennetähtaegsete valimiste esilekutsumise mehhanism. Ka see ei läinud tal kergelt, kuid lõpuks siiski õnnestus Tööpartei, aga ka teiste arvelt omale hääli juurde lootvate liberaaldemokraatide kaasabil määrata valimised 12. detsembriks. Julgustuseks oli tal seejuures küsitlustes näidatud suur toetus konservatiividele, millega nad oma konkurente märgatavalt edestasid. Nüüdseks on see ülekaal hakanud lahtuma ja viimaste küsitluste andmeil vajaks ta valitsusenamuse saavutamiseks liitlast. Seejuures Brexiti pooldajate leerist.

Põhja-Iiri unionistide DUP-ist ei pruugi enam piisata. Pealegi pole unionistid üldse rahul Iiri piirikorralduse lahendusega, mille BoJo Brüsseliga kokku leppis. Šotlased kaaluvad juba nagunii uut iseseisvusreferendumit. Tööpartei liidri Jeremy Corbyni ebapopulaarsus võimaliku peaministrina päästiski BoJo uute valimiste idee ja tema soov korraldada uus referendum EL-ist lahkumise kohta ei tee neid edaspidi kuidagi mõeldavaks partneriks, nagu ka põhimõtteliselt Brexiti-vastaseid liberaaldemokraate. Seepeale ei jäägi midagi muud üle, kui teha koostööd Nigel Faragei Brexiti parteiga.

Farage on pärast oma seitset Briti parlamenti pääsemise ebaõnnestunud katset küll teatanud, et ise ei kandideerigi, kuid on teinud konservatiividele koostööettepaneku sobivates valimisringkondades majoritaarse süsteemi tingimustes parima võimaliku tulemuse saavutamiseks koordineerida parlamendiliikmete kandidatuuride esitamist. Kas see ka BoJo-le sobib, pole ilmne, sest konkureeritakse neil valimistel ju samade häälte pärast ja koostöö puhul tuleb konservatiividel ka endal teha partnerile järeleandmisi, mis toda tugevdavad just valimisjärgseks perioodiks. BoJo idee on aga saavutada absoluutne enamus, et ta saaks ikka Brexitiga soovitud viisil ja endale sobivalt lõpuni minna ilma võimalike partnerite igasugu omahuve arvestamata.

Eks näib, millise tulemuse eelseisvad valimised tegelikult toovad ja kas praegune patiseis Brexitiga laheneb lõpuks praeguse BoJo lepingu pinnalt või siiski hoopis tema katsega Brexit lõpuni viia ka ilma leppeta. Konservatiivide parlamendienamuse puudumise korral aga on võimatu kindlalt ennustada Brexiti edasist kulgu, mis hakkab sõltuma võimaliku valitsuskoalitsiooni iseloomust.

Nüüd on kõik valija kätes.

Aga et pilt täielikum oleks, tuleb siingi lisada peoga Trumpi tviidipoliitikat. Alustuseks lubas ta kohe kiiresti sõlmida Suurbritanniaga maailma parima vabakaubandusleppe, kui BoJo võidab valimised. Seejärel teatas ta, et tema arvates moodustaksid BoJo ja Farage suurepärase (“terrific“) ja pidurdamatu tiimi, kui sõlmiksid valimiseelse pakti, vältimaks võimalust Corbynil viia Britannia “halbadesse kohtadesse” (“bad places”)… Teises tviidis aga ähvardas ta, et kui BoJo saavutatud lahkumisleppe tingimusi ei muudeta, siis ta vabakaubanduslepingut ei sõlmi! Trump at his best.

Trumpi heitlused ja uus maailmakord

Eks Trumpi eeltoodud tviitide tagant paistab tema soov pöörata nüüd kaubandussõdades uus lehekülg ja võtta ette ka EL. Suurbritanniata nõrgenev EL on vägagi vastav eesmärgile nõrgestada USA globaalset majanduslikku konkurenti. 13. novembril peaks Trump võtma vastu otsuse, kas Euroopa autode impordile USA-sse rakendatakse 25%-lisi tollitariife. Autod moodustavad 8% kogu nende omavahelisest kaubavahetusest ja koguni 29% EL-i ja 19% USA autoekspordist. See oleks väga tuntav löök meie kontinendi autotootjatele ja eriti veel sakslastele.

Teema on muidugi keeruline, sest Euroopa autotootjatel on märkimisväärne (27% kõigist) tootmisvõimsus ka USA-s, kus nad toodavad suure osa USA enda autoekspordist. Lisaks veel löögi alla sattuvate töökohtade küsimus, mis sisuliselt alanud presidendivalimiste kampaanias on Trumpi jaoks vägagi oluliseks teemaks. Seepärast eeldatakse, et esialgu astutakse läbirääkimistesse ja püütakse leida pehmem konflikti lahendus, sest ega EL on lubanud ka omalt poolt jõuliselt vastata USA-poolsetele piirangutele. Samas ei saa unustada ka personaalset momenti, sest Trump on juba ammu enne presidendiks saamist väljendanud end pehmelt öeldes mittediplomaatiliselt Euroopa, eriti sakslaste (luksus)autode kohta Ameerika teedel-tänavatel.

Autode tähendus Euroopa majanduse heaolule aga on palju suurem kui näiteks seni juba löögi all olnud Prantsuse veinidel või Šoti viskil.

Igal juhul on oodata kaubandussõja aktsioone USA-Euroopa teljel. Seda olukorras, kus Hiinaga peetavas kaubandussõjas on küll saavutatud hetkel nn 1. astme lepe, mille allkirjastamine küll venis ja pidi juhtuma novembris Tšiilis toimuma pidanud APEC-i majanduse tippfoorumil, mis sealsete rahutuste tõttu aga ära jäeti. See võimaldas ära jätta oktoobriks kavandatud tariifitõusud Hiina kaupadele, kuid detsembris kavandatud analoogse tariifitõusu ärajäämine pole veel kindel, kuna 2. etapi leppe tõenäosuse kohta on eksperdid avaldanud üha enam kahtlusi.

Samas, 2.–4. novembril toimus Tai pealinnas Bangkokis ASEAN-i riikide tippkohtumine, kus Kagu-Aasia 6 majandustiigri ja nende 6 vabakaubanduspartneri (India, Hiina, Austraalia, Jaapani, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaa) juhid üritavad lüüa lukku pikalt läbi räägitud RCEP (Regional Comprehensive Economic Partnership) vabakaubanduslepingut, mis haaraks 3,6 miljardit inimest ja kolmandikku kogu maailma majandusest. Trump, teadupärast allkirjastas esimese asjana USA väljatõmbumise ameeriklaste poolt vastukaaluks Hiinale mõeldud TTP vabakaubandusleppest, mille ülejäänud liikmed siiski on otsustanud sõlmida.

Seega Aasia ja Vaikse ookeani basseini kõiki olulisemaid liikmeid hõlmavate vabakaubanduslepete süsteemile, kus Hiinal on tugev positsioon, astub vastu USA uhkes üksinduses ja omaette EL oma kahepoolsete lepete süsteemiga mõningatega neist riikidest. Kaheldamatult tugevdab see Aasia riikide majanduse positsiooni üha domineerivamaks muutumist uues maailmas. See aga omakorda ei saa varem või hiljem kajastumata jääda ka muus maailmakorralduses, seni – olgem ausad – Lääne domineerimisel toiminud konstruktsioonielementides, rahvusvahelise Bretton-Woodsi süsteemi ümbertegemiseni välja. USA üksinda seda takistada ei suuda.

Steinmeyeri mudel Ukrainas kui uue maailmakorra lakmus

Järgmisena tuleks ära mainida palju poleemikat tekitav olukord Ukrainas. Oktoobri algul andis president Zelensky järele juba 2016. aastast laual olnud nn Steinmeyeri mudelis pakutud lahenduse kasutuselevõtule Ukraina kriisi lahendamiseks. Seni oli Ukraina seda vältinud. Tollase Saksamaa välisministri ja nüüdse presidendi, sotsiaaldemokraat Walter Steinmeyeri järgi nime saanud kava näeb ette kohalike valimiste läbiviimist Venemaa kontrollitud separatistlikes Donbassi regioonides OSCE kontrolli all ja nende üldjoontes (sic!) ausateks tunnistamisel sellele regioonile spetsiaalse staatuse andmist Ukraina seaduste alusel Ukraina koosseisus ning seni Venemaaga täiesti avatud (seega Venemaa kontrollitava) riigipiiri üle kontrolli üleandmist Ukrainale. Jättes kõrvale kogu arutelu kava praktilisest teostatavusest ja selle saavutamise võimalustest, keskenduks vaid selle tähendusele laiemalt.

Esiteks, miks loobus uus president oma eelkäija Porošenko senisest joonest, mis põhines õigustatult eeldusel, et selle kava teostamine annab Venemaale de facto väga suure praktilise otsustusõiguse ning takistab Ukraina integreerumist Läände. Teostatavuse praktiliste aspektide probleemide kahjulikkusest Ukrainale rääkimata. Zelenski aga tuli ülisuure häälteenamusega võimule kevadel eelkõige lubaduste toel lõpetada sõda ja tuua rahu. Mingit muud laiemat rahvusvahelist toetust omavat plaani või mudelit aga kusagilt ei paista. Samuti tajub ta ilmselt laiemat muutuvat keskkonda, millest jutt allpool.

Enamgi veel, tegelikult on maailmas käimas Venemaa “positiivse taashõlmamise” programm, mille eesmärgiks on Euroopa Liidu poolt vaadates oma positsiooni võimestamine Venemaa abil eelpool kirjeldatud uues globaalses majandusolukorras, kus Euroopa on objektiivselt nõrgem oma konkurentidest Aasias, eriti Hiinast, ning seni liitlasena, edaspidi aga pigem samuti agressiivse vastasmängijana käsitletavast USA-st. Euroopal on Venemaad lihtsalt vaja oma üha nõrgeneva globaalse konkurentsipositsiooni võimestamiseks toormeressursside tarnija ning kaupade ja investeeringute sihtturuna.

Siit ka taas kõlama hakanud hüüatused “ühtsest Euroopa kodust Lissabonist Vladivostokini”. See seletab Macroni veetavat aktiivset tegevust Venemaa suunal, mille taustaks veel ka tema isiklikud ambitsioonid ja soov tõsta Prantsusmaa Euroopa juhtriigiks seni teda varjutanud, kuid hetkel poliitiliselt profiiililt nõrgeneva Saksamaa ees. Venemaale sobib see ka, sest seal tajutakse, et kuigi Hiina näol on tegemist sobiva kaasteelisega USA-vastases globaalses võitluses, pole Venemaast Hiinale vastast majanduslikult. Noorema ja vähemmõjuka partneri roll aga Venemaa ambitsiooni ei rahulda. Samuti vajab Vene majandus hädasti moderniseerimist ja tehnoloogia ülekannet, mida ei Hiina ega USA ei paku nii, nagu seda ise hädas olev Euroopa teeks. Kusjuures moderniseerimine oleks just tehnilist laadi, mitte ühiskondlikult, mis valitsejaid hirmutab. Läbi ajaloo on just Euroopa sellistele ootustele hästi vastanud. Ja eks eurooplased teegi seda tööd kogu aeg, isegi vaatamata sanktsioonidele. Lihtsalt mastaabid on liiga väikesed. Järelikult tuleb sanktsioonid maha võtta. Ega USA-lgi, sõltumata Trumpi silmanähtavast Putini-lembusest, oleks Venemaad vaja hoida eemale oma peamise vastase – Hiina – embusest, et toda nõrgestada.

Kõigel eeltoodul aga on oma hind.

Olgu selleks demonstratiivne demokraatia kaitseks toimima pidava Euroopa Nõukogu liikmestaatuse taastamine Venemaale, tema G7 hulka tagasikutsumine, NordStream 2 saaga lõpetamise või Ukraina gaasitransiidi lepingu pikendamise läbirääkimistel sisuline üksijätmine või veel mitmed muud viimase aja Lääne sammud. Majanduslikest suurplaanidest rääkimata, kus eriti sakslased on olnud kogu aeg aktiivsed.

Seejuures on väga oluliseks eelduseks mõlemapoolne Krimmi anneksiooni praktiline “laualt maha tõstmine” mittetunnustamise poliitika jätkamise sildi all elik teemana mittekäsitlemine Lääne poolt, mis kinnistab tolle kuulumist Venemaale. See sobib kõigile osapooltele. Lisaks Ida-Ukrainas Steinmeyeri mudeli alusel vormiline konflikti lahendamine, mis võimaldab maha võtta ka Ida-Ukrainas toimunuga seoses Krimmi tõttu kehtestatutega võrreldes palju tugevamad sanktsioonid. Seejuures tulenevalt Venemaa soovimatusest ja Ukraina võimetusest finantseerida sealse piirkonna tohutute purustuste likvideerimist ja normaalse elu taastamist, tuleb Euroliidu maksumaksjatel ka see kinni maksta. Mis aga teiselt poolt annab tööd ja leiba ka Euroopa ettevõtetele, toetades sellega jällegi eurooplaste majandust.

Keerulisemaks teeb kogu olukorra Ukraina jaoks ka see skandaal, mis vallandus seoses Trumpi sooviga iga hinna eest saada ukrainlaste abil kätte komprat oma presidendivalimiste potentsiaalse konkurendi, endise asepresidendi Joe Bideni kohta, mille nimel ta isegi peatas sõjalise abi eraldamise Ukrainale. See aga on viinud Ühendriikides järsult teravnenud sisepoliitilise võitluseni, kus demokraatide ülekaaluga Kongress liigub järjekindlalt presidendi ametist tagandamise poole. See aga omakorda süvendab niigi paranoilise ja egotsentristlik-nartsissistliku meelelaadiga vaba maailma liidri soovi ja huvi võidelda eelkõige kodurindel, et hoida ära halvim ja tagada oma tagasivalimine.

Välismaal konfliktides osalemine, sellega seotud ressursi raiskamine ja paratamatud ohvrid aga kindla peale vähendavad tema šansse. Milleks talle see? Ja nüüd veel see Ukraina-avantüür, mis andis demokraatidele kaua oodatud võimaluse impeachment’i masinavärk lõpuks käima lükata… Seega sellest enda lahti sidumine on igati kasulik ka Trumpi isiklikust seisukohast. Ning Ukraina tajub ilmselt isegi, et temast saab seejuures mõlemale poolele sobiv puhverriik, mis eelduslikult peaks aeglaselt triivima läände, kuid mille sellekohast triivi hoiab tagasi Venemaa poolt jätkuvalt suunatav idaosa.

Lähis-Ida uue konstellatsiooni piirjooned

Need uued piirjooned sobituvad väga hästi eelpool kirjeldatava uue maailmakorra piirjoontega. Viimaste aastakümnete kõigi protsesside reguleerimisel Suures Lähis-Idas oli juhtroll suuresti USA käes. Lisaks globaalse regulaatori ambitsioonile oli seal üksjagu mängus ka meie süsinik-tsivilisatsiooni peamise kandja – naftaga – toimuv. Oli ja on ju see piirkond juhtiv naftatootmise piirkond maailmas. Viimase osas aga on toimunud muutused. USA on oma uue kildanafta ja -gaasi buumi tulemusena saavutanud energiakandjate turul piisava sõltumatuse, mis oluliselt vähendab indu tegeleda selle rahutu piirkonna vaoshoidmisega. Ega Trumpi tviit, mis adresseeritud lääneliitlastele stiilis, et “teil on seda naftat vaja, teie valvakegi siis” tekkinud tühja koha peale. Nii britid kui prantslased on seda ka kuulda võtnud, saates piirkonda oma sõjalaevu ja muid jõudusid.

Ka oli Trumpi üheks olulisemaks valimiseelseks loosungiks, et ta “toob poisid tagasi neist kaugetest mõttetutest sõdadest” Lähis-Idas. Seegi on igati vastav USA muutunud huvidele maailmas. Esiplaanile on tema jaoks tõusmas Hiina ja Aasia väljakutse ning ressursid ja võimed tuleb kontsentreerida just sellele pikaajalisele suunale. Mitte aga raisata neid nendes mõttetutes sõdades piirkonnas, kus kõigi sõjad kõigiga on alati olnud ja kestnud aastatuhandeid, nagu võis lugeda Trumpi tviitidest ja ütlustest pärast Süüriast väljatõmbumise ootamatut väljakuulutamist, aga ka enne, Afganistanist väljatõmbumisest rääkides.

Pealegi, juba pikemat aega on näha, et Türgi soovib saada suuremat rolli piirkonnas, konkureerides seejuures nii Iraani kui ka saudidega.

Venemaa aga, kasutades ära omaaegset president Obama ebaõnnestunud välispoliitikat, on pommitanud end Süürias otseselt ja muude sekkumisabinõudega ka mujal selles piirkonnas võtmemängijate hulka, ilma et USA midagi enam parata sai. Kuigi Ameerika sõjalis-poliitilises establishment’is on üpris mõjukas Lähis-Idas sekkumist pooldav mõtte- ja praktikute koolkond, keda aga järjekindlalt tasapisi ametitest kõrvaldatakse, nagu viimati rahvusliku julgeoleku nõunik John Bolton, on Trump järjekindlalt püüdnud lahendada Afganistani umbsõlme, liigutanud ennast välja Iraagist ja nüüd viimati ka väga ootamatult, kuid siiski toetudes juba varasematele plaanidele, lahkunud Süürias neilt aladelt, mis Türgi kurdide vastasele pealetungile ette jäid.

Tuletagem meelde, et ameeriklased pidasid läbirääkimisi Talibaniga üle oma ametliku liitlase – Kabuli valitsuse –  ning Trump oleks ennekuulmatuna äärepealt isegi nende esindajatega oma residentsis kohtunud, kui keegi (kes tegelikult?) poleks korraldanud verist pommirünnakut järelejäänud ameerika sõjaväelaste vastu Afganistanis kohapeal. Selle järel poleks taolise kohtumise korraldamine olnud sobiv isegi kompleksivabale presidendile.

Iraagis vähendatakse järjekindlalt oma sõjalist kohalolu ja vaadatakse läbi sõrmede Iraani üha tugevnevale mõjule seal. Viimati, näiteks, ühendati Iraani ja Iraagi elektrivarustusvõrgud, mis on majanduslikult väga oluline samm. Samas Iraan on jätkuvalt vastane, keda USA püüab survestada ja EL rahustada. Aga ka Iraaniga otsese sõjalise kokkupõrkeni USA minna ei taha. Vaatamata Pärsia lahes toime pandud laevarünnakutele ja isegi USA luuredrooni allatulistamisele iraanlaste poolt rahvusvaheliste vete kohal. Ka Süüriast väljaviidatavate vägede kohta lubati, et Iraagist edasi nad lahkuvad nii kiiresti kui võimalik.

Samas Süürias tegi USA liigutuse, mis muutis Assadil väga selgelt elu keerulisemaks ja ei meeldinud tema patroonile Venemaale. Nimelt jättis USA väikese kontingendi siiski ühte olulisse sõjabaasi kohale, mida oleks vaja võimalikus olukorra teravnemises Iraaniga, ning mis veelgi olulisem, üksused kaitsmaks Süürias asuvaid olulisis naftaobjekte. Viimane aga tähendab, et Assad ei saa kasutada sealt laekuvat kütust ega rahastada oma tegevusi, kuni ameeriklased neid objekte kontrollivad. Samas otseselt kallale neile minna veel ka ei juleta.

Mis puudutab Trumpi järsu liigutuse tõttu liitlastest kurdide “külma kätte” jätmist, siis siin on samuti oma loogika.

Järeleandmisega Türgile säilitatakse mingigi suhe suure NATO liitlasega, kes muidu üritab teha üha enam koostööd venelastega ja kelle jaoks Rojave kurdid on tegelikult ka ohuallikaks oma sidemete tõttu Türgi rahvuskaaslastega. Viimased aga on Erdogani prioriteet, sest Kurdi Töölispartei, mille relvastatud terroristlik võitlus Ankara vastu sai alguse paljus tollal NATO-t nõrgestada soovinud NSV Liidu õhutusel ja kaasabil, on Süürias asuvate rahvuskaaslastega ja nende relvajõududega vägagi tihedalt seotud.

Taustaks veel ajalugu, kus suur osa Rojave kurde on tegelikult aastakümneid tagasi Atatürki repressioonide eest Türgist sinna põgenenud kurdide järglased… Samuti moodustasid Tööpartei liikmed ja pooldajad päris suure osa ISISvastases võitluses inimjõu põhiraskuse kandnud Rojave relvaformeeringute isikukoosseisust. Põhjuseks lootus, et sel viisil õnnestub saavutada Rojaves mingi kvaasi-riiklik staatus Assadi-järgses Süürias. Tegelikult said kurdid oma kontrolli alla ligi kolmandiku Süüria territooriumist, kaugelt suurema ala, kui endine asuala oli ja on. Ilmselt loodeti seda kasutada läbirääkimistel vahetuskaubana oma autonoomia kindlustamiseks sõjajärgses Süürias. Türgi invasiooni tõttu aga olid Rojave kurdid sunnitud tegema seni neid suhteliselt vähe tülitanud Assadi režiimiga leppe, mis ei jäta nende kvaasi-riiklusest midagi alles ja ka nende kontrolli all olnud territooriumid võtab Damaskuse taas oma kontrolli alla. Viimase liigutusena ja siiski koostöös kurdidega leiti üles ja tapeti ameeriklaste poolt ISIS-e seni tabamatu liider Al-Baghdadi. Kui palju see olukorda muudab, pole kindel, sest juba on tema asemele astunud uus liider Abu Ibrahim al-Hashimi al-Qurayshi, kes samuti nagu eelkäijagi, on pärit Mekka kuraishi hõimust, mis on islamivõitlejate liidripositsiooni jaoks traditsiooniliselt väga oluline.

Mis siis on osaline kokkuvõte Lähis-Ida uuest konstellatsioonist?

Türgi ja Venemaa teevad koostööd Türgi soovitud puhvertsooni loomisel piki piiri, sealt kurdide väljasurumisel ja hilisemal sõjapõgenikest araablaste abil ümberrahvastamisel. Assadi režiim on päästetud ja süvendab koostööd venelastega, andes neile füüsilise sõjalise kohaloleku võimaluse selles piirkonnas. Samas Damaskuse ja Ankara suhted jäävad pingeliseks. Kurdid jäävad Türgit vihkama ja samas ka venelasi kui oma kunagisi partnereid umbusaldama. ISIS küll hingitseb, kuid mitte niipalju territoriaalse üksusena, kui terroristliku põrandaalusena. Selle foonil on kosutav lugeda Saksa luure raportist, et praegu pole islamiterrori oht suur, sest Saksamaaga seotud ISIS-e võitlejad ja nende pereliikmed istuvad veel kõik enamasti “turvaliselt” vangis Süürias, sealhulgas ka kurdide valvatavates kinnipidamiskohtades. Kuniks.

Iraak seob end üha enam ja enam Iraaniga, Iraagi kurdid aga jäävad jätkama oma kauaaegset võitlust enda autonoomia kaitseks. Hoides sellega pinges ka teisi piirkonna mõjukeskusi. Afganistanis üritatakse jätkuvalt leida Talibani rahumeelse poliitilisse süsteemi ja riigi valitsemisse integreerimise vormelit, seda nii USA kui paralleelselt Venemaa egiidi all. Iraan on ja jääb peamiseks ohuallikaks ja konkureerivaks võimukeskuseks teistele mõjukeskustele piirkonnas. Venemaa, liikudes tagasi piirkonda, võtab enda kanda ka üha suurema osa sealse olukorraga toimetulemise riskide maandamisel, mis pole lihtne ülesanne, ja seob nii tema ressursse kui käsi ja tekitab paratamatult ka negatiivseid emotsioone kohalikus elanikkonnas, asendades osaliselt selles “Ameerika saatanat”.

Türgi konkureerib Iraaniga ja venelased on nende vahel lõksus. Veel üks suurmängija – Saudi-Araabia vastandub eelkõige Iraanile, aga ajapikku paratamatult ka türklastele. Ainuke liitlane, kellele ta saab loota ja kellelt maailmas summalt kolmanda relvajõududele kulutajana Trumpi lemmikteema kohaselt väga massiivselt osta sisse relvastust ja väljaõpet, on Ameerika. Seepärast rääkides regioonist väljatõmbumisest, saatis USA pärast dekaadipikkust pausi Saudi-Araabiasse taas oma üksused.

Veel üks suur mõjutaja piirkonnas on Iisrael, kes on mõistetud olema USA protektsiooni all ja samas ka tema käepikendus piirkonnas. Tema kõige ohtlikum vastane on sama, mis saudidel ja Ameerikal – Iraan. Seega on USA-l piirkonnas kaks kindlat ja pühendunud liitlast, kelle mõlema peamine vastane on sama. Lisaks paistab Iisraelil tekkivat veel täiendav motiiv koostööks saudidega seoses Jeemeni sõjaga, kus võitlevad Iraani hoolealustest huthid. Nimelt viimasel ajal on tulnud informatsiooni, et nendele tarnitud Iraani rakettidega on lisaks saudide objektidele püütud rünnata ka Iisraeli territooriumi. Nagu oleks veel vähe iraanlaste protežeedest Hamasi ja Hesbollahi regulaarsetest rünnakutest.

Euroopal aga pole valikut, sest Lähis-Ida on Euroopa eeskoda ja seal toimuv mõjutab meie olukorda tugevalt.

Seepärast peab Euroopa võtma enda kanda üha enam ülesandeid Lähis-Idas plahvatuse ärahoidmiseks.

Kuna erinevalt USA-st sõjalisi vahendeid tal selleks napib, siis peab ta seda korvama suurema materiaalse osalusega piirkonna protsesside mõjutamiseks. Mille me kõik maksumaksjatena ühel või teisel viisil kinni maksame. Nii polegi imestada, miks ei peaks USA tahtma sellises olukorras piirkonna haldamise korraldust ümber vaadata. Jah, Trump teeb seda järsumalt ja hoolimatumalt, kui oleks mõistlik ja otstarbekaks, kuid tervikuna on selle taustaks loomulik ja igati ratsionaalne riiklik huvi.

Kui nüüd püüda kõik eelöeldu lühidalt ja lihtsustatult kokku võtta, siis on märgata maailma senise korralduse kiirenevat muutumist.

USA fokusseerib ümber oma peamisele väljakutsele – Hiinale – ning kindlustab oma positsiooni teiste keskuste, ka Euroopa suhtes seni veel tugevaima majandusena kahepoolsete suhete kaudu agressiivsete kaubandussõdade ähvarduse saatel. Seejuures tõmbub ta välja senisest mängureeglist, kus ta pidi automaatselt sekkuma erinevais maailma paigus toimuvate konfliktide reguleerimisse. Nüüd ta teeb seda ikka, aga ainult siis, kui on sellest mingil põhjusel huvitatud. Selle käigus toetub ta enam oma liitlastele ja jätab neile ka rohkem vastutust. Samuti tõukub ta üha enam eemale ka oma loomulikust liitlasest Euroopast.

Hiina on tõusmas uueks juhtivaks võimukeskuseks ja lisaks USA-le on nüüd ka Euroopa hakanud seda teadvustama. Nagu ka oma potentsiaalset majanduslikku mahajäämust tunnetama hakkav Venemaa, kelle taktikaline liit hiinlastega USA vastu on tegelikult ajutise iseloomuga. See aga omakorda tõukab Euroopat üha enam koostööle Venemaaga ja vastupidi.

Sellel kõigel on oma hind ja nagu ikka, on geopoliitilises mängus selleks vähemmõjukate subjektide huvid. Eestil tuleb väikeriigina tähelepanelikult neid protsesse jälgida, analüüsida ja neile adekvaatselt reageerida viisil, mis väldiks “laua tagant lauale sattumist”, nagu nüüd on kombeks öelda.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (39)