Vastutustundeline isik kaalub tulevasi samme ning nende võimalikku mõju teistele. Ta püüab aru saada, mis on moraalselt õige. Intuitiivselt eelistab ta teha head. Aga kui tal ei tule see hästi välja, kas siis võiks kasutada mõnd abivahendit? Kui ta soovib olla teistest hüvelisem, kas selle nimel võiks appi võtta võimeid kõrgendavaid abinõusid?
Näiteks ravimeid? Sarnaselt sportlastega? Algul võib mõte ehmatada. Atleetidele on ju enese kunstlik parendamine mängureeglitega keelatud. Ettekavatsetult ja kalkuleerivalt teiste usalduse kuritarvitajad, ausatelt õigustatud vaevatasu varastanud ja võõrale kuuluva lugupidamise taha varjuvad petturid saadetakse Dante Alighieri “Põrgu” üheksast tasemest kõige sügavamasse, isegi vägivaldsete hoiukohast pimedamasse paika. Neid hoitakse seal igaveses jääs koos Brutuse ja Cassiuse, Juudase ja Luciferiga. Küllap kartuses, et nad võivad reetmise abiga isegi Põrgust välja ronida.
Teadvuseta, purjus mehele kutsutakse kiirabi. Elustamise käigus avastatakse rindkerelt tätoveering “Ma ei soovi, et te mind elustate!”. Mida teha? Kas saad aru, mis on õige ja hea? Reegleid taoliste olukordade lahendamiseks pole. Oodatakse inimlikku lahendust. Aga sina ei suuda otsustada, mida peaks tegema. Tunned, et sinus napib seda, mida oleks vaja moraalselt õige valiku tegemiseks. Sooviksid, et saaksid sellistes olukordades ise hakkama, aga seekord vajad abi. Kas haaraksid käega moraalse dopingu järele?
