Lauri Räpp: mis Tartus uudist?

Kivastik oma romaaniga "Taevatrepp", mis on romaan ajast, muusikast, sõprusest ja armastusest lapsepõlve ja tänapäeva Tartus. | Foto: erakogu

“Mis Tartus uudist?” küsivad sõbrad teistest linnadest. See paneb mind alati mõtlema, et mida tänapäeva maailmas üldse uudiseks pidada. Uudised vananevad minutitega. Isegi sekunditega. Isegi mõni vähetähtis sündmus Montmartre’i linnaosas Pariisis või New Yorgi suurel avenüül on peale selle sündi kõigest ühe kliki kaugusel. Ja hetk hiljem on see mattunud uuemate uudiste kihi alla.

Leia siis üles uudised, mis sind kuidagi kõnetavad. Sageli ei leiagi. Uudiste üleküllus valitseb isegi seal, kus suurt uudist polegi. Aga mis mulle endale viimasest kuust kodulinnas silma jäi ja hinge puges? Lisaks sellele, et Tartu valiti kultuuripealinnaks 2024.

Raamat Tartust

Näiteks ilmus Tartu ühel paremal kirjamehel Mart Kivastikul uus romaan “Taevatrepp”. Raamatu tegevus, muide, toimub Tartus. Nii olevikus kui ka seitsmekümnendatel. Tulevase kultuuripealinna kontekstis päris suur uudis. Seda enam, et kuigi Mart on väga viljakas kirjamees, stsenarist ja näidendite autor, on ilmunud romaan alles järjekorras teine.

Käisin minagi esitlusel. Paganama tore oli. Õhkkond oli selline sundimatult mõnus ja inimesed olid toredad ja head, nagu tartlased (enamasti) ongi. Rahvast oli esitluse kohta ebatavaliselt palju. Eesti parim Tartu maastikuarhitekt Karin Bachmann küsis Mardilt põhjalikke ja sisukaid küsimusi. Kivastik vastas lühidalt ja konkreetselt. Dvinjaninov luges dvinnilikult raamatust lõike (rohkem kui plaanis oli, muide) ja kohaletulnud mürisesid naerda. Olid Seli ja Lunged. Isegi Paavo Kangur ja Riho Illak olid kohal. Ja Kuldar Kudu, näiteks. Lisaks teisi linnapildist ja kultuuriruumist tuntud nägusid. Laenates Mardi sõnu leheküljelt 94 ja neid veidi muutes, võib öelda, et kui kõik need, kes oleksid pidanud kohal olema, nagu olekski pidanud olema, siis ei oleks nad raamatupoodi ära mahtunud. Muide. Paganama hea raamat oli. Ennustan, et sellest saab ühel päeval ka film. Või vähemalt etendus. Hiljemalt aastaks 2024, ehk…

Aktiivne rattaringlus

Pole ka rattaringlusega seotud rõõmud ja mured kellelegi uudiseks. Aga kui paljud teist teavad, kui palju Heade Mõtete Linn on näinud vaeva, et oleks kergliiklusteed, kus neid rattaid kasutada. Ja et süsteem oleks. Julgen kinnitada, et on. Palju parem kui teistes linnades. Alles hiljuti sai valmis üks järjekordne kergliiklustee lõik. See, mis ühendab Vana-Ihastet uuega ja uut Luunja vallaga. Mine ja sõida. Ega kergliiklusteed pole ainult ratturite rõõm. Käisingi hiljuti testimas seda uuemat lõiku ja teid, mida see ühendab. Algul ei ennustanud miski, mis mind ees ootab.

Startisin kodusest Põhjatammest. Pöörasin Männimetsa peale. Andsin teed ühele siilile ja motoriseeritud neljarattalisele. Puulatvades helisesid linnud ja heina sees rohutirtsud. Oli tüüne augustiõhtu oma parimas pidukuues.

Ja siis pöörasin Kasesalusse.

“Taara avita!” hõikasin, kui olin sörkinud lühikese jupi Männimetsa tänavaotsast oma kodupoeni. Näis, nagu oleks kergliiklustee vallutanud kogu jalavaeva hindavate linnakodanike raskekahurvägi.

Esindatud olid peaaegu kõik rattad. Tõukerattad, lasterattad, maastikurattad, elektrirattad, sportjalgrattad. Isegi üks sitaratas oli, aga sellest ma parem ei räägi. 

Rattaid leidus ka igasugu kergliiklusvahendite all ja küljes. Oli ratastoole, lastevankreid, rulasid, tasakaaluliikureid, ostukärusid ja ratastel kandekotte. Näis, et täiuslikust ringlevast rattanäitusest on puudu vaid Ferrise nime all tuntud vaateratas ja, palun vabandust, Jüri Ratas.

Esimese hooga hakkas mu pea koos kõigi nende ratastega ringi käima. Aeglustus siis ja oli lõpuks tühi kui vaateratas ühe kauge kaubanduskeskuse katusel.

Taara avita, ehmusin, kui üks pisikene Taaramäe kella tilistades minust abiratastel lasterattaga mööda tuhises. “Jõudu, onu,” hõiskas liidrisärgis poisijupp mulle üle õla.

“Jõudu tarvis,” ütlesin liig hilja. Ajasin selja sirgemaks ja tõstsin veidi tempot. Pea selgines ja märkasin siis puude taga metsa. Ülekantud tähenduses, muidugi. Kergliiklusteel oli lisaks kõikvõimalikele ratturitele sörkijaid, kiirkõndijaid, jalutajaid, kepikõndijaid, jooksjaid. Oli poisse ja tüdrukuid. Mehi ja naisi. Noori ja vanu. Värskelt armunuid ja armutult spurtivaid spordihingi. Tuli ette raskema jalaga kergliiklejaid. Elevandiluuvalge elektritõukeratta seljas galopeeris üks hilises keskeas mees.

Metsa vahele paigaldatud pingil istus eluõhtusse jõudnud vanamees, kellele (arvatavasti) poeg luges ette värskemaid uudiseid. Paarkümmend meetrit edasi astus õnnelike vanemate silme all oma esimesi samme pisike plikatirts.

Kergliiklusummik hõrenes alles kusagil Juhani puukooli lähistel. Ja oligi hea. Seal tuli mulle seltsi sõber koos tema heasse hoolde usaldatud retriiveriga, kes kippus igal võimalikul hetkel ja kõige võimatumas paigas maha istuma. Kõik keelitused ja meelitused tähendasid koerale sama, mis lehmadele rattaringlus. Ta ainult vaatas igatsevalt kaugustesse ja ootas oma Godot’d.

Kuidagiviisi sai Prisma ja Räpina maantee ring retriiveriga läbi longitud. Jätsin sõbra mõtliku retriiveriga Luunja kasvuhoonete aegamisi tärkavasse valgusse ja asusin tõusvas tempos kodu poole teele. Päike oli loojumas. Sajad kergliiklejad olid muutumas siluettideks, ent nende hulga hääbumist ei paistnud veel kusagilt.

See oli isegi mulle uudiseks, kui palju on Tartus sportlikke inimesi.

Kaasav eelarve

Seda sportlikkuse momenti kinnitab äsja saabunud uudis, et kaasava eelarve lõpphääletuse võitis olemasolevate rattateede korrastamine ja kaasajastamine. Muide, kas teate, et Tartu oli esimene, kes kaasava eelarve kasutusele võttis?

Häid ideid oli palju. Mulle jäi eriliselt silma idee luua Tartusse maailma suurim välifotogalerii. Idee seisneb täpsemalt selles, et teha Annelinna paneelmajade otsaseintest fotogalerii. Esimene pääsuke on juba lendu lastud. Õigemini händkakk, kelle pildi robot ühele Kaunase puiestee majale maalis. See on maru kihvt uudis! On ju Tartu Eesti tänavakunsti pealinn. Kui ei usu, tulge vaadake järele. On, mida vaadata!

Nagu näha, on aeglased uudised Tartus peamiselt kultuuri ja kehakultuuri vallast. Eks see nii olegi, et Tartu on Eesti kultuuripealinn juba praegu. Õigemini on seda kogu aeg olnud. Tartulikult toredaid sündmusi toimub selles pealtnäha unises linnas küll ja rohkemgi veel. Leia need ainult üles.

Ja veel. Teatavasti hea kultuur ei vanane. See läheb ajas ainult enam hinda. Tulge Tartusse. Minge tänavakunstnik Sirlaga tänavakunsti uudistama, külastage lastega Tartu Mänguasjamuuseumi ja Teatri Kodu, ostke Kivastiku “Taevatrepp” ja otsige ta linna pealt üles, et sinna autogramm küsida. Avastage Tartut jooksusammul või rattaringluse abil või kolage lihtsalt mööda kohvikuid.

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud viis raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (39)