Teoloog Roland Karo alustab kevadel taas Tartu Ülikooli usuteaduskonnas seksuaalteoloogia ainekursuse lugemist, mis leidis üliõpilaste poolt väga hea vastuvõtu käesoleval aastal. “Seksuaalsus ei ole ainult küsimus sellest, kes, mida ja kellega magamistoas teeb, vaid see on osa meie identiteedist. Varjatud tegurina räägib see kaasa absoluutselt kõiges, mida teeme,” ütleb TÜ usuteaduskonna tudengite poolt kõige paremaks õppejõuks valitud Karo.

11. oktoobril toimus Tartu Ülikooli aulas konverents “Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides”. Seal oli Teie ettekande pealkiri “Peenistest paradiisis”. Korralik alliteratsioon.

Mulle meeldivad, jah, sellised natukene intrigeerivad pealkirjad. Tegelikkus on see, et me ei saa kuidagimoodi genitaale kiriku ukse taha jätta. Olgu me lihtsalt kirikus jumalateenistusel käivad usklikud, preestrid või pastorid. Piltlikult öeldes, kui pean kantslist jutlust, siis minu seksuaalsus, sealhulgas genitaalid räägivad selles jutus kaasa ka siis, kui räägin Jumalast. Olgu sul küljes üht või teist sorti genitaalid. Ja kui sa ei ole sellest teadlik, siis teed lihtsalt kehva teoloogiat.

Meie seksuaalsus räägib kaasa ka meie kõige pühamates mõtetes. Näiteks kujutlustes selle kohta, milline on elu pärast surma, mis on jällegi debatt, mille üle on palju mõtteid vahetatud. Kuidas siis on, kas elu paradiisis on sootu? Vana aja kirikuisad jõudsid lõpuks konsensusele, et suguelundid säilivad ikkagi surmajärgses elus. Koraani järgi ootab pärast surma hoopis väga meelas tulevik. Seksuaalsus ei ole ainult küsimus sellest, kes, mida ja kellega magamistoas teeb, vaid see on osa meie identiteedist. Varjatud tegurina räägib see kaasa absoluutselt kõiges, mida teeme.

Kas küsimus on üldse teoloogiline? Äkki pigem bioloogiline?

Papa Freud läks liiale, öeldes, et absoluutselt kõik, mida teeme, on kinni ainult seksuaalsuhetes. Nii hull see asi nüüd vast ka ei ole. Aga need, kes me oleme, mida elus ihaleme, mis meile tundub ahvatlev – kas me seda teadvustame või mitte –, on vältimatult seksuaalsusest läbi põimunud.

Inimkond on aastatuhandeid eri religioonidest, uskumustest ja väärtustest sõltumata siginud ja paljunenud. Miks pühakirjades, eeskätt Piiblis inimlikust ihast nii napilt räägitakse?

Vana Testamendi inimese loomislugu lõpeb inimese meheks ja naiseks loomisega. Neile öeldakse, et sigige ja saagu teid palju. Jumal vaatas, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea. Kui hakata Piiblit otsast peale lugema, siis tuleks asja ikkagi niimoodi näha, et seksuaalsus on õnnistus.

Mina ei ole Vana Testamendi ekspert, aga näiteks Urmas Nõmmik (Tartu Ülikooli usuteaduskonna dotsent – toim.), kes on selle küsimusega põhjalikumalt tegelenud, väidab, et Vana Testamendi seisukohast ei saa inimene olla täielik ilma oma teise pooleta. Mingis mõttes saab inimene olla terviklik ainult seksuaalsuse kaudu.

Ühesõnaga, Vana Testamendi järgi on seksuaalsus tunduvalt enamat kui lihtsalt mingisugune akt – see on inimeseks olemise viis.

Nagu Vana Testamendi tekstist ilmneb, siis kõige kohutavam asi, mis inimesega saab juhtuda, on see, kui ta ei saa lapsi. Kui inimesel ei ole lapsi, siis midagi on tema suhetes Jumalaga valesti.

Kui vaadata kristluse suhtumist seksuaalsusesse, siis seda ei ole kunagi väga eitatud. Küll on arusaam, et oled spirituaalselt vingem, kui pühendud täielikult religioonile ja loobud seksuaalsusest.

Miks üht teisele vastandatakse?

See on küsimus neurobioloogilistest seosest.

Miks peetakse näiteks senini tsölibaati õigustatuks?

Irvhambad on öelnud, et vagad mungad tegelevad sperma konserveerimisega tulevase taevariigi jaoks. Aga tõenäoliselt on ikkagi mingi põhjus, miks nii paljudes erinevates traditsioonides on spirituaalselt pühendunud inimesed leidnud, et seksuaalsuhetest tuleks hoiduda. Põhjendused võivad olla erinevad. Tavapärane juhis näib olevat, et kui sa elad oma seksuaalsust väga julgelt välja, siis ei ole sul enam spirituaalset potentsi, ja vastupidi. Kui seksuaalsust maha suruda, tõuseb spirituaalne potents. Ent kui võtame tantristlikud seksuaalsed riitused, siis seal on täpselt vastupidine idee. Võimendatakse oma spirituaalset võimekust seksuaalsel teel. Aga mõlemal juhul ilmneb, et mingisugune seos ikkagi spirituaalsuse ja seksuaalsuse vahel on.

Aga äkki need seosed on inimeste välja mõeldud?

Kaldun siiski arvama, et seal on bioloogilised tagamaad.

Võib-olla on spirituaalset potentsi eelistavatel inimestel lihtsalt viljakusega probleeme?

Ei usu. Kui vaatame neurokeemia tasandit, siis on olemas arvestatav kattuvus nende ajualade vahel, mis lähevad aktiivseks näiteks emaarmastuse, romantilise armastuse ja spirituaalse kogemuse käigus.

Olete aastaid ülikoolis usuteadust õpetanud. Mullu valiti Teid teaduskonna parimaks õppejõuks. Kirjeldage palun, millised inimesed tulevad 21. sajandil usuteadust õppima?

Neid on täitsa seinast seina. Just tulin esmakursuslaste loengust. Võib öelda niimoodi, et enamik neist on mittereligioosse taustaga. Igal aastal on vast ainult 2–3 sellist kiriku taustaga noort või ka mitte nii väga noort.

Kas kiriku taust tähendab seda, et ollakse ristitud, käiakse igal pühapäeval jumalateenistusel, või seda, et satutakse koos teistega jõulude ajal kirikusse?

Ega me seda ju täpselt tea. Me ei küsi kellegi käest, et kust sa nüüd tuled, eks. Kui jutust välja tuleb, siis tuleb. Aga enamik neist on ikkagi lihtsalt noored inimesed, keda religioon oma paljudes väljendusvormides ühel või teisel viisil huvitab ja kes tulevad siia ikkagi eelkõige lihtsalt oma maailma laiendama.

Kas neil on näiteks olnud kokkupuuteid oma reiside käigus teistsuguste religioonidega ja nad tahaksid lihtsalt rohkem teada. Enamik neist on ikkagi teravad noored pliiatsid, kes tahavad saada religiooni valdkonnas veel teravamaks.

Kui palju neid teravaid pliiatseid usuteaduskonda aastas vastu võetakse?

Tartus oleme valmis vastu võtma, ütleme, 20 pluss bakalaureust. Laiades piirides paistab see olevat suurusjärk, kui palju Eesti noori siia reaalselt kokku saame. Tavaliselt mõnevõrra selekteerime samuti. Arvan, et see on Eesti kohta üsna paras vastuvõtuarv. Kui lisada siia need, kes lähevad Tallinnas usuteaduse instituuti, mis on kiriklikuma häälestatusega kool, siis ilmselt palju rohkem Eesti maastikule usuteadlasi ei mahukski.

Miks noored siia tulevad? Kas nad tahavad saada teadlaseks või kirikuõpetajaks või siit hoopis usuteaduse instituuti edasi minna?

Kui küsin meie esmakursuslastelt, kuidas teie tuttavad ja vanemad reageerisid, kui ütlesite, et tulete usuteadust õppima, siis kõik nad on kuulnud reaktsiooni “Kas sa tahad siis kirikuõpetajaks saada?”. Enamik neist ei taha.

Noorte huvi on pigem maailmaavastuslikku laadi: mida need religioonid siis ikkagi ütlevad.

Aga on ka neid, kellel on tõesti huvi ja eesmärk jõuda vaimuliku ametisse. Nemad on üldjuhul kirikliku taustaga.

Kuhu usuteaduskonna lõpetajad peale vaimulikuameti võiksid veel tööle pürgida?

Näiteks ajakirjanikuks.

Lauri Hussar tuleb meelde.

Just. Aga ütleme nii, et meie lõpetajaid leiab väga sageli välisteenistusest. See tuleneb sellest, et usuteaduskonnas on praktiliselt võimatu mitte õppida mitut küllaltki eksootilist keelt.

Palju on loomulikult inimesi, kes on ühel või teisel viisil pedagoogilise taustaga. Enamikul juhtudest on niimoodi, et ainult religiooni või usundiõpetuse õpetamisega ei elata ennast ära, aga kus näeme üha tõusvat trendi, on see, et teiste erialade üliõpilased võtavad meilt kõrvaleriala. Nii võivad nad üksiti õpetada ka usundiõpetust.

Magistrandid on tõenäoliselt natuke vanemad, töölkäivad inimesed. Miks nad usuteaduskonna magistrantuuri tulevad?

Üks ports on neid magistrante, kes tulevad otse meie enda bakalaureuseõppest. Nemad teavad hästi, mida nad tahavad. Keda huvitab tõsisemalt budistlike pühakirjadega tegelemine, samuti on ettevalmistamisel uus eestikeelne piiblitõlge.

Aga on ka teine segment inimesi, kes on natukene vanem seltskond. Nad on midagi juba elus teinud või neil on mingisugune teise valdkonna bakalaureus või magistrikraad juba olemas. Nemad tegelevad väga huvitavate asjadega. Näiteks kaitsti meil eelmisel kevadel üks magistriprojekt, mille autor oli filmitegija. Ta tuli suurest huvist religiooni ja esoteerika vastu meie juurde. Magistritööna kaitses ta dokumentaalfilmi, kus uuris Põhja-Ameerika maiade tänapäevaste järeltulijate religiooni. Kuivõrd see sarnaneb sellega, mida nende esivanemad uskusid ja mida teame ürikute vahendusel, ja kui palju see sarnaneb sellega, mida nad tänapäeval usuvad.

Uuritakse poliitiliselt kuumi teemasid. Rääkimata sellest, et tõusev trend on huvi islami vastu, islamimaailmaga seotud teemad üleüldiselt ja Lähis-Ida konflikt.

Paar aastat tagasi sai kirikuõpetaja Annika Laats seoses ühe telesaatega väga tuntuks. Toona oli teemaks kirik ja homoseksuaalsus. Millegipärast tekkis tohutu paanika. Kas teil on siin selleteemalisi uuringuid ka kaitstud?

Seksuaalsus, soolisus ja selle seosed religiooniga on kahtlemata kuum teema. Kas või kooseluseaduse debati tõttu, kuigi tegelikult ka laiemalt. Meie teaduskonnas olen mina oma doktoritöös nende küsimustega tegelenud.

Nii. Ja mis selgus?

Kevadsemestril hakkan taas lugema kursust, mille nimi on seksuaalteoloogia. Olen ühe ringi juba teinud. Kursusel võtan ilma igasuguse valehäbita nimetada asju nende õigete nimedega, selgitades kristliku suhtumist seksuaalsusse. Milline võiks olla tänapäevane tõlgendus, mida ütleb Piibel ja teisalt, mida räägib tänapäevane seksuoloogia ja neuropsühholoogia.

Miks on inimühiskonnaga alati kaasas käinud seksuaalsus ja religioon nüüd äkitselt nii lärmakaks kõneaineks saanud?

Poliitiline taust, loomulikult. Seksuaalsuse tõusmine kilbile teoloogilistes või religioossetes vaidlustes sai alguse kusagil 20. sajandi teisest poolest. Kui räägime sellistest nähtustest nagu feminismi esilekerkimine, Ameerika mustade vabastusliikumine ja vabastusteoloogia, mis on üle maailma võtnud väga erinevaid vorme, või ka LGBT debatt.

Need on tegelikult kõik ühiskondliku käärimise tagajärg, mille kaudu erinevad grupid, kelle häält ei olnud enne kuulda, said kuuldavaks.

Põhja-Ameerikas on need vaidlused käinud juba aastakümneid. Eestis on see kõik veel väga uus. Kui hakkasin oma doktoritööd 2005. aastal kirjutama, siis minu meelest ei olnud Tartu Ülikooli raamatukogus ühtegi otseselt LGBT teemat käsitlevat teoloogiaraamatut. Samal ajal läksin üheks semestriks Chicagosse sealsesse Luterliku Teoloogia kooli materjali otsima. See ei ole väga suur kool, aga neil oli juba tollal terved riiulitäied kirjandust, mis puhtalt keskendus ainult nendele küsimustele.

Selles mõttes väidaksin, et Eestis ei ole luteri kiriku siseselt ega tegelikult ka ühiskonnas laiemalt neid debatte läbi vaieldud. On kleebitud silte ja võetud seisukohti, aga sisulist debatti tegelikult pole olnud ja sellest on kahju.

Kui kevadel algab seksuaalteoloogia ainekursus, siis mis läks kirja aineprogrammi?

(Muheleb) See võib päris lustlikult mõjuda. Esimese loengu teema on lõdva peenise ideaal kristlikus mõtlemises. Loengute pealkirjad sõnastasin meelega intrigeerivalt. Selles ja järgnevates loengutes närin mitmel tasandil läbi erinevad murekohad ja vastan küsimusele, kas siis ongi nii, et kristlus on erotofoobne.

Ja kui on, siis miks. Kas asi on kristlikus sõnumis või selle mingisugustes ajaloolistes arengutest, mistõttu on mingeid asju hakatud mõistma ühel või teisel viisil, või on seal taga hoopiski mingisugused neurobioloogilised seosed, mispärast usk ei saa seksuaalsust kuidagi rahule jätta.

Arvan, et terake tõtt on kõiges. Ise olen rohkem uurinud, mis juhtub ajus religioossete kogemuste käigus. Kas ja kuivõrd see võib olla sarnane sellega, kui oleme näiteks armunud või seksuaalsete reaktsioonide käigus toimuvaga. On põhjust arvata, et seal on seoseid.

Teises loengus on juttu nendest neurobioloogilistest seostest seksuaalsuse, inimestevahelise armastuse ja Jumala armastuse vahel, mis on psühholoogiline tasand.

Kolmanda loengu teemaks oleks taevariigi eunuhhid ehk Jeesus seksist ja abielust. Mida Jeesus ise on seksuaalsuse ja abielu kohta öelnud. Ja edasised arengud kuni katoliku kiriku pedofiiliaskandaalideni välja. Mismoodi religioossed piirangud seksuaalsusele võivad viia hälbiva seksuaalsuseni.

Siis on mul välja toodud eraldi loeng Taaveti ülemlaulust, mis on suhteliselt varjamatult erootiline poeem Piiblis. Kui otsida Piiblist tänapäevasele paarisuhte mõistmisele viidet, siis tegelikult on sealne käsitlus väga-väga liberaalne. Kusagil pole juttu sellest, et kaks armastajat oleksid tingimata abielus. Abielu küsimus on hoopis midagi muud. Tolle aja maailmas oli abielusuhe eelkõige ikkagi majanduslik institutsioon. Häda oli selles, et patriarhaalses ühiskonnas olid kõik elatusvahendid meeste käes. Selles mõttes me ei saa rääkida vabast romantilisest suhtest olukorras, kus ühele poolele ei kuulu mingeid elatusvahendeid. Abielu käigus läks omandiõigus ühelt mehelt teisele – isalt abikaasale.

Seetõttu ei saa Piiblist võtta otseselt retsepti tänapäeva elu reguleerimiseks. See oleks väga ebatänuväärne tegevus. Ühtset standardit, mis igasuguse probleemita sobiks tänapäeva maailma, Piiblis ei ole. 21. sajandi teise kümnendi lõpu Eesti sekulaarses situatsioonis ei saa me kriitikavabalt võtta Piiblist üle lihtsalt mingisuguseid korraldusi näiteks abielu kohta. Toonased korraldused kõnetavad lihtsalt teist ajastut. See käib mistahes vana püha teksti kohta.

Kuidas loengud vastu võeti? Keegi kuhugi kaebama ei läinud?

See valikkursus oli kõigile kõrgharidusastmetele, seal oli nii esimese kursuse omi kui ka doktorante. Kursus lõppes niimoodi, et iga tudeng pidi Moodle’i keskkonda (kõrgkoolides kasutatav programm – toim.) üles laadima refleksiooni selle kohta, mida ta uut teada sai, mis teda häiris. Tahtsin esimest korda tagasisidet saada, mida arvatakse. Kõige rohkem jäi mulle meelde ühe tudengi vastus, millega ta lõpetas oma essee: ma väga tänan kursuse eest, mis aitas mul saada küpsemaks nii akadeemiliselt kui ka inimesena. See oli väga, ütleme, suur pai selle kursuse lõpuks.

Intervjuu autor Kadri Paas on vabakutseline ajakirjanik.