Jarmo Virmavirta: euroopalikud alusväärtused või riiklikud huvid?

Võib-olla siiski oleks parem hoida Euroopat mingil moel ühtsena, kui hakata vaidlema põhimõtete üle, mis segunevad alati riikide ja poliitiliste rühmade huvidega. | Foto: unsplash.com

Euroopat on alates 1990ndatest aastatest arendatud sellise mõtte kohaselt, et eurooplastel ja Euroopa riikidel on ühtsed alusväärtused. Nüüd rõhutab seda eriti eesistujamaa Soome ning valitsus soovibki karistada õigusriigi põhimõtteid majanduslikult rikkunud riike Poolat ja Ungarit.

Soome mõtteviis on selge, kuid sellel on kaks suurt nõrkust. Esiteks, õigusriigi põhimõtet tõlgendatakse eri riikides veidi erinevalt. See on põhiosas selge kontseptsioon, kuid üksikasjade poolest mitmekesine. Teiseks, õigusriik on suures osas ajaloolise arengu tulemus.

Soome on hea näide sellest, kuidas õigusriik on ajaloo jooksul arenenud. See ei ole sündinud ühe otsusega, nagu EL-i bürokraatias arvatakse toimuvat, vaid kõik oleneb iseseisvate riikide ajaloolisest taustast. Soome arengut on mõjutanud muu hulgas Saksamaa, Rootsi ja Venemaa. Tulemused on eri riikides üsna erinevad, Ungaril ja Poolal on ka Nõukogude võimust oma pikk kogemus, mida ei ole võimalik mõnekümne aastaga minema pühkida.

Kolmandaks, kõigis EL-i riikides on nüüd opositsioon, kes rõhutab riikide iseseisvat õigust määratleda oma alusväärtused. See on ühine erinevatele riikidele. Opositsioonid on tekkinud, kui on tajutud, et riikide iseseisvust püütakse piirata. Eestis on see opositsioon valitsuses tugeva parteina.

Tegelikult kõlab “Euroopa ühtsed alusväärtused”, mille poole nüüd püüeldakse, üsna heauskliku naiivse ideena, mis on sündinud mingis vaimustuse seisundis. Katsed ehitada üles ühtset Euroopat on alates 9. sajandist korduvalt nurjunud tõeliste või kujuteldavate riiklike huvide tõttu. Miks peaks siis nüüd see põhilähtekoht olema muutunud?

Teatud põhiküsimustes mõeldakse küll ühtemoodi, kuid kui siduv ja laialdane see on, on teine asi. Need põhiküsimused on üldine ja ühetaoline valimisõigus, sõnavabadus, sõltumatu kohtusüsteem. Kuid riikide iseseisvusest ja vabadusest õigusriiki ise tõlgendada ei saa lihtsalt üle trampida, vähemalt mitte eirates idapoolse Euroopa ühtseid põhiväärtusi aastakümneid järginute soove. Valimised hoolitsevad igas riigis iseseisva riigi väärtuse eest olenemata sellest, kas Brüsselis seda sooviti või mitte.

Kuna nüüd on näha selgeid märke isegi Euroopast laiemast kaosest, olgu öeldud hoiatuseks: läheneme globaalsele kriisile, mille sarnast ei ole kogetud II maailmasõjast saadik. Kuhu arengud viivad, on võimatu ette näha, kuigi ekraan meie ees on avatud: Brexit näitab ühe maa reaktsioone, Ungari teistsugust eeskuju.

Võib-olla siiski oleks parem hoida Euroopat mingil moel ühtsena, kui hakata vaidlema põhimõtete üle, mis segunevad alati riikide ja poliitiliste rühmade huvidega.

Mäletan umbes 2010. aasta paiku Lahtis peetud Soome ajaloopäevi, eriti Eesti arengut käsitlevat vestlusringi. Seal oli peaesinejaks Mart Laar. Vestlusringi juhina kiitsin Eesti poolt 1990ndate algul tehtud valikut targaks. Pidasin silmas just NATO ja EL-i liikmesust ning liberaalset majanduspoliitikat.

Laar vastas, et need lahendused olid ilmselt õiged lahendused, kuid “me ei valinud neid”. Meil ei olnud muid võimalusi, ei mingeid variante. Eestil ei olnud üldse raha ega ka praktiliselt ühtki sõdurit. Mingi põhjamaine mudel ei oleks tulnud kõne alla, kasutada tuli seda, mis saadi ja kust saadi, mõtiskles Laar.

Seda poliitikat järgides on Eesti eri aegadel elanud üsna hästi. Nüüd on aga saabumas aeg, kus on vaja uutmoodi tarkust.

  1. Majanduslikult on kogu maailm, kuid eelkõige Euroopa liikumas majandusliku kaose suunas. Euroopa majandus enam ei kasva, kuigi ootused kasvavad. Ei kasva Eesti ega ka Soome majandus.
  2. Euroopa julgeolek on jõudmas uude faasi, sest Ühendriigid soovivad, et Euroopa võtaks suurema vastutuse oma kaitse eest. Euroopa pole selleks üldse valmis. Või kujuneb see palju kulukamaks kui praegune NATO juhitud julgeolek.
  3. Uues olukorras suureneb geopoliitika roll. Läänemere piirkond paikneb mandrilaamade äärealal. See on viimaste aastakümnete jooksul olnud suhteliselt stabiilne, kuid muutus on võimalik, kui suurriikide huvid satuvad vastuollu.
  4. Sisserändepoliitika omandab kogu Euroopa piirkonnas veelgi suurema tähtsuse, kui Aafrika suured rahvamassid liikvele lähevad. Siiani on nähtud mingeid eel-esietendusi, kuid needki põhjustavad hämmingut, kaost ja hirme. Paarikümne või kolmekümne aasta pärast on olukord täiesti teistsugune, senitoimunu on sellega võrreldes lapsemäng.
  5. Läänemere piirkonnas ning eriti Eestis ja Soomes jälgitakse Venemaa arengut erinevatest lähtepunktidest. Põhjust jälgida on, sest Venemaa otsib omale uut positsiooni. Venemaa ootab koos Hiina ja Ühendriikidega arengut, mille tulemusel tekiks maailm, kus need suurriigid otsustaksid asjade üle. See on ju täiesti teistsugune mõtteviis kui Euroopa idee. Euroopa asubki väljaspool sellist suurriiklikku mõtteviisi. Venemaa loodab Euroopast endale koostöövalmidusega liitlast.

Eesti on suhtunud – vähemalt enne president Kaljulaidi kohtumist Putiniga – Venemaasse tõrjuvamalt. Suhtumine paistab välja presidendi Moskva-visiidi mõjul Eestis tekkinud arutelust.

Soome hoiak on olnud Eestist erinev. Suhtluskanal on hoitud avatuna. Viimastel aastatel on see siiski sõltunud üksnes Soome vabariigi presidendist Sauli Niinistöst. Temale sobib see roll nii ajaloo kui ka isikuomaduste poolest. Ent juba Soome valitsuses jätab Venemaa tundmise ja Venemaaga suhtlemise tase paljuski soovida. Palju paremini tunnevad praegused ministrid EL-i ja ennekõike usuvad sellesse. Poliitika ei ole siiski usu küsimus.

Soomes kõneldakse praegu palju majandusest, sest uus valitsus suurendab riigi kulusid suurte investeeringutega. Tulude kasvamise asemel kasvab vaid riigivõlg. Millegagi peab ju investeeringud kinni maksma. Soome valitsusel on vaja leida paar miljardit eurot laenuraha, kuigi juba pikka aega on Soome eesmärgiks olnud võlakoorma vähendamine. Igaüks teab, et võlg tuleb kunagi tasuda. Valijad kardavad, et see raha leitakse üksnes maksumaksjate rahakotist. Neid on tulevikus vähem kui enne, kui sisserändajad ei tule hulgakaupa appi. Soomes vajatakse näiteks eakate hoolekandesse 4000 uut töötajat, kuid kodumaalt neid ei leidu. Sündivus väheneb, vanurite arv suureneb.

Sama võrrand puudutab ka Eestit. Otsust ootab nüüd uute püüdurhävitajate hange, seegi miljardeid maksev lahendus. Vananenud püüdurhävitajaid ei ole kasutatud tegeliku eesmärgi täitmiseks, kuid seda ei julge keegi meenutada. Muidugi mitte: relvatööstus on ainus iseseisev riik, kes kaosest kasu lõikab.

Soomes tagatakse julgeolek oma jõududega. Ent mis saab Eestist, kus riigikaitse rajaneb NATO liikmesusel? Sellele küsimusele paneb küsimärgi USA, kes soovib, et Euroopa riigid suurendaksid oma sõjalisi eelarveid. USA ise sooviks meelsamini Euroopast tagasi tõmbuda, vähemalt Trumpi ajal. Washingtonis leitakse, et Euroopa kaitse toetub praegu liiga palju USA-le. Oma vürtsi lisab sellele Brexit, mille kohta ei tea keegi õigupoolest midagi muud kui seda, et see tuleb.

Nii Soomes, Eestis kui ka Rootsis on täna väga edukad parteid, mis suhtuvad kahtlustavalt nendesse euroopalikesse põhiväärtustesse, mida EL reklaamib. 

Rootsis on muud parteid valinud selle tee, et Rootsi Demokraadid on jäetud valitsuse ringist välja. Soomes võeti Põlissoomlased valitsusse sellele laastavate tagajärgedega, kuid partei näitas üles iseseisvat tugevust ja uuendas oma juhtkonda. See oli lihtne lahendus, sest valitsusparteina loobusid Põlissoomlased Timo Soini juhtimisel hetkega peaaegu kõigist opositsioonis olles kaitstud teemadest. Esimees Halla-Aho ajabki teistsugust poliitikat teistsuguste võtetega. Ta rajab nii parteiliini kui ka selle turunduse mõõdukale realismile.

Põlissoomlased ongi nüüd selgelt parlamendi suurim partei üle 20-protsendilise toetusega. Tema toetus tõuseb sedamööda, kuidas ennekõike sotsiaaldemokraatide toetus langeb. Keskerakond on langenud nii alla, et tõusmise nimel jätkub tööd vähemalt selleks valimisperioodiks. Põlissoomlased võitsid esmalt Keskerakonna vana maaliidu päritolu põlise toetajaskonna poolehoiu. Nüüd tõmbab ta ligi vanu sotsiaaldemokraate. Taustalt paistab välja Soome vana poliitiline tarkus, mis rajanes aastakümneid vasakpoolsete ja Keskerakonna konsensusel, mille puhul alusväärtused pidid andma teed realismile. See soomlastele meeldib.

Eesti EKRE on valitsuspartei ja pidurdab kõige keerulisemates kurvides valitsuse Euroopa-meelsust. Seegi kõneleb omal moel sellest, kui tugev jõud on demokraatia. Euroopalike alusväärtuste tähtsus selgub lõpuks valimiste käigus, kui seda kaalutakse võrdluses riiklike väärtustega.

Jarmo Virmavirta

Jarmo Virmavirta

Jarmo Virmavirta on professor. Oma kolumnides kommenteerib ta Soome ja Euroopa poliitikat. Ta on töötanud Yleisradio uudiste ning ajalehtede Turun Sanomat ja Uusi Suomi peatoimetajana, olnud pikka aega Soome välispoliitika instituudi juhatuse ja välissoomlaste ühenduse Suomi-Seura esimees ning tegutsenud ka Postimehe kolumnistina 2002–2012. Loe artikleid (6)