Edward von Lõngus: tänavakunst on parim viis oma sõnumi levitamiseks

Enesepeegeldus, Pariis 2017.

Esimesel sügiskuul on paslik aeg võtta ette jalutuskäike linnaruumis ja koduümbruses. Nii mõneski Eesti linnas hakkab silma mõtlemapanevat ning pildi- ja sõnamänge täis tänavakunsti. Iiris Viirpalu rääkis Eesti ühe tuntuma tänavakunstniku Edward von Lõngusega tänavakunstist, selle sotsiaalkriitilisusest ja võimest meie mõtteprotsesse suunata.

Miks just tänavakunst? Kuidas läks nii, et sind tõmbas avalikus ruumis oleva, n-ö mitteametliku kunsti poole?

Tänavakunst on mulle parim teadaolev viis oma sõnumi levitamiseks. Kui ma leiaksin midagi veel efektiivsemat, kasutaksin hoopis seda meetodit. Üldiselt tundus kunsti paigutamine sinna, kus on inimesed, palju lihtsama ja loogilisema variandina kui inimeste paigutamine sinna, kus on kunst. Kunsti peitmine rahva silma alt ära kuhugi salakohtadesse, kuhu keegi kunagi ei satu, on see, mida nimetaksin tegelikuks kriminaalseks aktiks.

Kuidas leidsid oma isikliku keele või stiili? Tänavakunstis võib ju kasutada erinevaid esteetikaid ja võtteid – alates stencil’ist, lõpetades 3D või graafilise tänavakunstiga.

Foto: Ruudu Rahumaru

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ausalt üles tunnistama, et ma ei oska joonistada. Sellegipoolest oli mul palju mõtteid, mida tahtsin väljendada. Niisiis pidin isiklikud puudujäägid kuidagi üle kavaldama ning stencil tundus loogilise valikuna. Stencil-graafika valmib arvuti abiga ning kujutise must-valge kontrast mõjub sõnumi edastajana jõuliselt ja otsekoheselt. Stencil-kujutis on olemuslikult üks kummalise kujuga värvilaik, Rorschachi test, mille tähendus sünnib alles vaataja peas. Tindipleki potentsiaal on lõputu. Ühes värvilaigus on peidus miljon võimalikku kujutist.

Kuidas kirjeldad Eesti tänavakunsti hetkeseisu? 

Tartu fenomen on ikka vägev. Tartu edukus tänavakunstilinnana oli alguses kohalik Eesti edulugu, kuid viimastel aastatel on meie kunstimeka hakanud ligi tõmbama ka järjest suuremat rahvusvahelist huvi.

Kusagil mujal Euroopas pole nii väikest ja samal ajal nii tugeva tänavakunstiskeenega linna.

Olulist rolli mängib selles kindlasti Stencibility festival, mis on mõjunud Tartu tänavakunstielule väga jõustavalt ning viimase kümne aasta jooksul toonud Eestisse terve rea väga andekaid väliskunstnikke. Huvitavad asjad toimuvad ka mitmes teises Eesti linnas, näiteks Kuressaares olen päris head taset kohanud ja Viljandi on jõuliselt kaardile tõusnud. Viljandis on toimunud ka ainus minu loomingu kunstirööv, kui mõne aasta eest tükk planku koos mu teosega välja lõigati ja minema veeti.

Tänavakunsti on seostatud teatava mässuga, vastuastumisega kehtivale korrale, reeglitele. Kui palju on tänases tänavakunstis sellist vastanduvat alget? Kuidas suhtud püüetesse tänavakunsti legitimeerida, seda galeriikeskkonda tuua, seda vahest ka pehmendades ja selle olemust kõrvale jättes? Mõneti võib seda näha ka projektis, kus sinu tööd legaalselt välisriikide pealinnadesse jõudsid…. Samuti on sinu töid müüdud oksjonitel. Ja on lausa eraldi dokfilm sellest, kuidas tuntud tänavakunstniku Banksy töid tema nõusolekuta kunstimessidel maha müüakse ja sellest kasu lõigatakse, kuigi kunstnik ise on rõhutanud oma tööde kuulumist konteksti ja linnaruumi.

Aastate jooksul on vastandumine kahtlemata vähenenud, kogukonna teadlikkuse tõusuga on tõusnud ka üldine tolerants. Ega selles otseselt midagi halba polegi, kui head asja tunnistatakse hea asjana. Tänavakunsti aktsepteerimine millegi loomulikuna peakski olema normaalne asjade seis. Kunst peaks olema loomulik elu osa ning vastavalt väljenduma ka meie elukeskkonnas. Minu jaoks pole teose illegaalsus või musta kapuutsiga pimeduses hiilimine kunagi olnud eesmärk omaette. See, et kunstnik peaks kuidagi politseinikku kartma, on meie ühiskonna loodud absurd. Ma näeksin ohtu pigem vastupidises: kui tänavakunsti üritataks kuidagi meelevaldselt hoida rangelt senistes piirides, põhjendusega, et “ainult see on õige tänavakunst”. Kui hakata millegi olemust piiritlema nähtusele varasemalt omaste parameetrite alusel, siis saame me surnud ringi, millest kuhugi edasi arenemine on võimatu. Ma ei viitsi seda mängu piiritleda mingi imaginaarse klubi imaginaarse koodeksi kohaselt. 

Konserveerimist vajavad surnud kultuurid. See siin on elus mäng.

Kunst on juba olemuslikult selline mäng, mille eesmärk on mängureegleid rikkuda.

Kuidas saab tänavakunst sotsiaalselt sekkuda? On sellel sinu arvates ka reaalset mõju ühiskondlikele hoiakutele või väärtustele? Kas sõnum seinal võib panna inimest mõtlema ja oma vaateid või arusaamu ümber hindama?

Sõnadel ja piltidel on vaieldamatu võime meie mõtteprotsesse suunata. Me ei saa jätta nähtud sõna lugemata või pildi sisu mõtestamata. Kui pilt või sõna satub inimese vaatevälja, on see järgmisel hetkel juba tema ajus uusi seoseid loomas. Ka need sõnad, mis on siia trükitud, salvestuvad selle teksti lugejasse ning saavad igavesti tema osaks. Uuest ideest laiendatud teadvus ei saa enam kunagi tagasi endiseid mõõtmeid. Pildimaagial on tohutu vägi ja suure väega kaasneb ka suur vastutus. Selle väe väärkasutust, n-ö musta maagiat näeb näiteks reklaamitööstuses, mis on kasutanud seda ületarbiva ühiskonna loomiseks. Meie ümber käib pidev infosõda ning selle sõja tallermaaks on meie enese teadvus. Tänavakunst on teatavat sorti vastupanuvõitlus orjastatud teadvuse vabastamiseks.

Mis teemad hetkel sinu jaoks kõige huvitavamad on? Sel aastal Välisministeeriumi kultuuripreemiat vastu võttes osundasid näiteks oma kõnes jõuliselt keskkonnakriisile ja tänapäeva ühiskonna- ja tarbimismudelite perspektiivitusele, kasutades selleks surmatantsu kujundit. 

Surmatants ei ole paraku kuhugi kadunud. Praegune ühiskond on täielik idiokraatia, mis liigub uhkelt ja joviaalselt vankumatu sihikindlusega kindlasse hävingusse. Me oleme pikka aega keskkonna arvelt võlgu elanud ning saabunud on tagasimaksmise aeg. Keskkonnakriisi raha juurdetrükkimisega ei lahenda.

Tegemist on ülitõsise häireolukorraga, me oleme silmitsi suurima kriisiga inimkonna ajaloos ja me sügame lihtsalt… khm… kukalt.

Ma ei oska selle üle nutta ega naerda, niisiis panen selle loomingusse. Sellest tulenevalt on mu looming muutunud järjest apokalüptilisemaks. Ma pole ainus, see motiiv on praegu tajutav kõikjal meie kultuuriruumis. Allasurutud mõte, peidetud äng, mis kuklapõhja surutuna on meie vaikivaks saatjaks kõikjal: mis mõtet on olevikul, kui tulevik on perspektiivitu? Ma mõnes mõttes mõistan ka neid inimesi, kes soovivad selle kõige toimumist eitada, sest see on kaitserefleks oma mõistuse säilitamiseks. Praegu toimuva katastroofi eepiline mastaap ületab meie protsessori võimekuse.

Ehk annaksid lugejatele lõpetuseks soovitusi, millistesse maailma paikadesse tasub minna tänavakunsti otsima ja uurima, kus on hetkel põnevamad arengud ja mitmeid tugevaid töid?

Minu armastus tänavakunsti vastu sai enam kui kümne aasta eest alguse Berliinist. Kui Euroopa-turnee raames seda erakordset linna nüüd taas külastatud sai, avastasin rõõmuga, et Berliin pole oma maagiat kaotanud. Soovitan seda kohta kõigile, kes soovivad endasse sisse ahmida suures koguses tänavakunsti ja alternatiivkultuurilist väge. Positiivseks üllatuseks oli ka Viin, mis on samuti leidnud oma tänavakunstnikega sünergilise kooseksisteerimise vormi. Selle üheks väljenduseks olid näiteks legaalsed grafiti-seinad, mida väidetavalt olla Viinis rohkem kui üheski teises Euroopa linnas.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (27)