Tõnis Saarts: Eesti mäss Lääne vastu

Üksikutest Ida-Euroopasse ja Eestissegi sattunud põgenikest on saanud osa inimeste jaoks otsekui võrdkuju kõigile sellele, mis on alates 1989. (või 1991.) aastast avatud piiride, liberaalses ja üleilmastuvas maailmas valesti läinud. | Foto: Rene Gomolj / AFP

“Me ei taha olla enam nagu Lääs või Põhjamaad, kus on liialt palju sisserännanuid, kus põliseurooplased on kaotamas oma rahvuslikku identiteeti ja liberaalne demokraatia ei suuda oma liigse järeleandlikkusega toime tulla ei ühiskondade kasvava kirjususega ega liigse Euroopa Liidu diktaadiga… Meie oleme siin Eestis säilitanud selle õige ja traditsioonilise euroopluse, mis mujal on kadumas, ning peaksime sel alusel üles ehitama tõelise Eesti rahvusriigi ja meile sobiva demokraatiamudeli,” umbes nii kõlavad argumendid nende suust, kes leiavad, et läänelik arengumudel on ennast ammendamas ja Eesti peaks valima Ungari ja Poola tee.

Politoloog Tõnis Saartsi artikkel on esmalt ilmunud ajalehes Sirp.

Jäljendamise igavene traagika

Viimastel valimistel toetas see­sugust mõttemalli kultiveerivaid poliitilisi jõude viiendik (kui mitte kolmandik) valijatest. Seega pole seesugune uus narratiiv mitte üksikute äärmuslaste mõtteharjutus, vaid omab tänases Eesti ühiskonnas märkimisväärset kõlapinda. Miks? Mis on selle taga? Kas Lääne-vastased meeleolud võiksid Eestis sama prevaleerivaks muutuda kui mujal Kesk- ja Ida-Euroopas?

Mõni aeg tagasi avaldasid Bulgaaria filosoof Ivan Krastev ja Ida-Euroopale spetsialiseerunud Briti poliitikateadlane Stephen Holmes ajakirjas “Democracy” suurepärase artikli, kus analüüsivad põhjalikult Ida-Euroopas praegu lahtirulluva Lääne-vastase mässu tagamaid. Nende jaoks pole Victor Orbani ja Jarosław Kaczyński (või meie EKRE) esiletõusus midagi seletamatut või üllatuslikku. Erinevalt paljudest teistest Ida-Euroopa populismiuurijatest ei näe nad põhjusi mitte niivõrd Ida-Euroopa liialt konservatiivses väärtuspildis, sotsiaalses ebavõrdsuses või üleilmastumise surves, vaid 1989. aastal alanud Lääne-jäljendamise projekti osalises läbikukkumises. Alljärgnev kirjatükk baseerubki suuresti nimetatud autorite väidetel, mida ma üritan (koos omapoolsete täiendustega) Eesti konteksti asetada.

Üks tähtsamatest järeldustest, mille Krastev ja Holmes teevad, on see, et “jäljendaja tunneb alati, et on alaväärtuslik, ja jääb oma jäljendamisobjektile alt üles vaatama. Lisaks sellele tunneb jäljendaja, et kaotab järk-järgult oma eripärast identiteeti. Kuna ta aga ei saa kuidagi oma ihaldatud jäljendamisobjekti sarnaseks, siis lõpuks ei saa ta ise ega teisedki aru, kes ta siis on või ei ole (on nagu Lääs, aga tegelikult ei ole ka). Lõpmatult ei suuda sellises hägus olla ükski indiviid ega ka ühiskond. Mingil hetkel peab tulema sellele kõigele vastureaktsioon või mingi lahendus: kas öeldakse varasematele jäljendamiskatsetele selge “ei ja liigutakse trotsi pärast hoopis vastupidises suunas, või siis püütakse taastada eneseuhkust, väites, et ollakse tegelikult muutunud veelgi “ehedamaks kui kunagine idealiseeritud jäljendusobjekt ise. Nagu hiljem selgitan, siis Ida-Euroopas ja Eestis on toimunud tegelikult mõlemad protsessid.

Niisiis, Krastevi ja Holmesi jaoks pakub sotsiaalpsühholoogia Ida-Euroopas toimunule hoopis adekvaatsema seletuse kui kõikvõimalikud statistilised analüüsid, mis püüavad otsida populismi juuri “mahajäänud väärtuspildis või globaliseerumise survetes.

Lühidalt, idaeuroopaliku anti-liberaalsuse tegelikud tagamaad on hoopis milleski palju sügavamas: see on püüd lahti saada pidevast alaväärsustundest ja taastada eneseksolemise uhkus.

Pole siis ime, kui see osa elanikkonnast, kes tunnetab, et pole kiirkäigul läänestumisest võitnud, ütleb, et aitab nüüd küll sellest Lääne jäljendamisest, proovime nüüd oma Eesti teed. Kui varem kõnetas niimoodi mõtlejaid Savisaare juhitud Keskerakond, siis nüüd teeb seda EKRE. Helmed on Eesti poliitikas teinud midagi varem kujutlematut: nad on rahvusluse edukalt lahti haakinud läänemeelsusest, millega oldi sümbioosis alates Mart Laari esimesest valitsusest 1990. aastate alguses. See on neil võimaldanud ühe katuse alla tuua varem täiesti antagonistlikud grupid, nagu endised savisaarlased ja venevastased marurahvuslased, kasvatades nii oma erakonna toetust kaugelt üle varem prognoositu. Ka eestlastele tundus 1990. ja 2000. aastatel, et liikumine Läände on ainuke tee, kuidas saavutada majanduslikku õitsengut, vabadust ja demokraatiat. Usuti, et kui piisavalt pingutame, siis võtab Lääs meid omaks, Põhjamaad hakkavad meid vaatama ühena endi seast. Kolm aastakümmet on möödas ja Lääne-Euroopa elustandardist oleme ikka kolmandiku võrra maas, lääneeurooplaste jaoks oleme ikka endiselt “alaarenenud idaeurooplased (jätkem poliitiline korrektsus kõrvale – nii nad ju mõtlevad) ning Eesti demokraatia tundub paljudele siiani rahvast kauge eliidiprojektina, millel pole “Eesti eduloost mitteosasaanutele mingit reaalset osalusvõimalust pakkuda.

Muutuva “Lääne tähendus

Miks on ikkagi paljud idaeurooplased Lääne liberaalsele mudelile selga pööramas? Kas selle taga on tõesti kõigest pettumus, et veel aastakümneid pärast Euroopa Liiduga liitumist pole Läänele elustandardis järele jõutud ning Idast tulnuid ei peeta Läänes ikkagi täisväärtuslikeks eurooplasteks? Krastevi ja Holmesi jaoks on see vaid üks osa palju laiemast põhjuste komplektist.

Üks olulistest põhjustest on asjaolu, et idaeurooplased on lihtsalt segaduses, sest see, mis on Lääs ning läänelik/euroopalik on ajas pidevalt muutunud. Kui 1990. aastatel oli Läände jõudmiseks vaja üles ehitada toimiv turumajandus ja demokraatlikud institutsioonid, siis 2000. aastatel selgus, et tee Läände tähendab Brüsseli poolt antud liitumiseelsete juhiste ülitäpset jälgimist. Veel hiljem, 2010. aastatel aga tuli välja, et läänelikuks saab vaid siis, kui ollakse salliv, ilmalik, multikultuurne, soolist võrdõiguslikkust edendav, samasooliste abielusid seadustav jne. Viimasteks polnud aga paljud idaeurooplased valmis, sest erinevalt Läänest ei kogenud see Euroopa osa 1968. aasta vasakliberaalset väärtusrevolutsiooni. Lääneski võttis seesuguste avatust ja ühiskonna kirjusust tolereerivate väärtuste juurdumine paar-kolm aastakümmet aega, mistõttu oli liiast eeldada, et Idas toimub see kõik vaid vähem kui ühe aastakümnega. Kui jäljendajalt hakatakse nõudma midagi, mis talle käib juba objektiivsetelt üle jõu, ning jäljendamisobjekt muudab pidevalt ajas oma värvi, kuju ning olemust, siis mingil hetkel on jäljendaja nii segaduses, et ta lõpuks ütlebki: “Aitab!”

Nii ka Eestis. Paljud, kes olid 1990. aastatel ja hiljemgi valmis läbi tegema suuri muutusi, et kujundada Eestist normaalne läänelik demokraatia ja toimiv turumajandus, ei mõistnud, miks nüüd äkki peab euroopalikkus tähendama piiride avamist immigratsioonile, sunnitud sallivust kõikvõimalike vähemuste suhtes ning mitmekultuurilisust olukorras, kus meie endi koduvenelasedki olid lõpuni lõimimata jne. Nad tundsid, et see, mida nõutakse Läänest, ähvardab seda, mis on eestilik ja omane. Ja siis tulid kaabudega mehed ja ütlesid, et me ei peagi seda kõike kaasa tegema, kõigele sellele alluma – loomulikult aplodeeris sellele arvestatav osa ühiskonnast.

Milleks jäljendada väljasurevat dinosaurust?

Teise olulise põhjusena toovad Krastev ja Holmes esile Lääne enda külgetõmbejõu vähenemise. Hiina viimaste kümnendite edu on näidanud, et majanduslikku õitsengut on võimalik saavutada ka ilma liberaaldemokraatiata. Möödunud majanduskriis (2008–2011) murendas tugevalt uusliberaalse majandusmudeli elujõudu ja tõsiseltvõetavust, kuid just see mudel oli see, millele Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid oma ülemineku­mudeli rajasid. Idas hakkas levima arusaam, et kui liberaalsus ei toiminud majanduses, siis miks peaks see toimima ühiskonnas, väärtuste ja demokraatia vallas. Donald Trumpi saamine USA presidendiks on loonud nii Eestis kui ka mujal Ida-Euroopas ohtliku illusiooni, et endiselt on võimalik olla osa Lääne julgeolekuarhitektuurist, samas mitte järgides läänelikke liberaalseid väärtusi. Osadele Eesti poliitikutelegi tundub, et Trumpi stiilis paremradikaalne autoritaarne rahvuslus on tulevik ning vanas Euroopas seni viljeldud liberaalne mudel eilne päev. Seega, milleks jäljendada vana dinosaurust, kui uued suurused on tõusmas?

Põgenikekriis ja Lääne-Euroopa ühiskonna ilmsed raskused järjest süveneva etnilise ja religioosse mitmekesisusega toimetulekul on loonud Ida-Euroopas mulje, et Lääne liberaaldemokraatlik mudel tervikuna ikkagi ei toimi.

Nii on ka Eesti rahvuskonservatiivide seas juurdunud arusaam, et “me tahame küll Põhjamaade jõukust, kuid nende liigse sallivuse, avatuse ja multikultuursuse jätaks ukse taha. Loomulikult ei küsi Lääne-kriitilised rahvuskonservatiivid seejuures, miks ikkagi on Lääne-Euroopa ja Põhjamaad (hoolimata rändesurvest) endiselt ühed maailma jõukamad ja rahulikumad piirkonnad, kus ühiskondlikust kaosest on tegelikult asi üsna kaugel. Kui vaadata fakte, siis ränne on olnud probleem pigem Ida-Euroopa kui Lääne-Euroopa jaoks, kuid seda pigem väljarände, mitte sisserände näol. Krastevi ja Holmesi jaoks peegeldub Ida-Euroopa immigratsioonivastastes hoiakutes mitte niivõrd olemuslik rassism ja ksenofoobia, vaid isegi teatud piirini põhjendatud hirm, et rahvastiku vananemine ja kohalike noorte lahkumine Läände koos kasvava immigratsioonisurvega piiri tagant viib demograafiliselt ettenägematute tagajärgedeni.

Nii ongi üksikutest Ida-Euroopasse ja Eestissegi sattunud põgenikest saanud osa inimeste jaoks otsekui võrdkuju kõigile sellele, mis on alates 1989. (või 1991.) aastast avatud piiride, liberaalses ja üleilmastuvas maailmas valesti läinud. (Vt ka Jan Zielonka, Counter-revolution: liberal Europe in retreat. Oxford University Press, Oxford 2019). Kartuses põgenike ees peegeldub enda rahva hääbumis- ja kahanemisohu tunnetus, hirm kaotada oma identiteet ja omapära. Põgenikekriisiga seoses ilmnes eriti teravalt lääneeurooplaste üleolev suhtumine ja kalduvus taas idaeurooplasi õpetada, et millised on õiged ja euroopalikud väärtused – seekord tekitas see juba trotsi. Lisaks sellele veel mure, et uus-sisserändajad võtavad vaesematelt idaeurooplastelt ka selle viimase töö ja leiva ära, mis neile jäänud on.

Valge elustiili viimane reservaat

Kõige eeltoodu valguses on Ida-Euroopas ja Eestiski sündimas uus narratiiv, mille sisuks on lühidalt: “Meie siin Idas oleme õige Euroopa. Euroopa, mis kannab traditsioonilisi ja vanu väärtusi. Euroopa, mis on veel vaba sisserändajate poolt kaasa toodud võõrastest kultuurimõjudest ja mis oma mitteliberaalse demokraatiamudeliga suudab tsivilisatsiooni allakäiku ja Läänt eesootavat ühiskondlikku kaost vältida. Kui parafraseerida ühe Eesti rahvuskonservatiivse erakonna esimeest, siis Eestistki võiks tulevikus saada valge euroopaliku elustiili viimane reservaat.

Seesugune uus narratiiv võimaldab idaeurooplastele kahte asja: esiteks lubab see taastada oma eneseuhkuse ja eristuva identiteedi (me oleme osa Euroopast, kuid me oleme veelgi ehtsamad eurooplased kui need seal Läänes); teiseks loodavad rahvuskonservatiivid, et see aitab ehitada õige “rahvuskodu, kust noored ei soovi enam “probleemide käes vaevlevasse Lääne-Euroopasse lahkuda ning varem väljarännanud ihalevad tagasi tulla.

Kuigi Visegradi riikides (Poola, Ungari jt) tundub eelkirjeldatud Lääne-kriitiline ja antiliberaalne narratiiv juba dominanti saavutamas, siis Eestis vaevalt me võrreldavaid arenguid lähitulevikus näeme. Miks siis mitte?

Esiteks mängib siin olulist rolli geopoliitika ja Venemaa faktor: kui Kesk-Euroopa riigid võivad endale lubada seda, et Lääne liberaalseid väärtusi võetakse valikuliselt üle ning trotsitakse Euroopa Liitu, siis Balti riikidel seda luksust oma geopoliitilisest asendist tulenevalt lihtsalt pole. Lääne- ja euroskeptilistel jõududel on Eestis vaja ikka väga kõvasti veenmistööd teha, et panna enamikku valijaskonnast uskuma, et Lääne ja Ida vahel “halli tsooni jääv Eesti saab olema sama hästi kaitstud kui praegune Lääne väärtus- ja julgeolekuruumiga lõimitud Eesti.

Teiseks, erinevalt paljudest Ida-Euroopa riikidest tundub Eestis tuleviku suhtes tunduvalt enam optimismi olevat: majandus areneb, väljaränne on peatunud, korruptsioon on kontrolli all, riik toimib.

Perspektiivituse ja seisaku tunne ei ole kindlasti meie ühiskonnas täna prevaleeriv.

Kolmandaks, tänu Eesti väiksusele, asendile ja ajaloole on siinmail igasugustel juttudel “eripärasest Eesti teest Ida ja Lääne vahel alati üsna vähe kõlapinda olnud – see on üsna oluliselt ungarlastest ja poolakatest erinev mõttemall, kes on harjunud end pidama Kesk-Euroopa suurvõimudeks ja suunanäitajateks.

Ometi ei tähenda see, et Lääne-vastasel mässul Eestis mingitki arvestatavat ühiskondlikku toetusbaasi ei oleks. Siiski on üsna vähetõenäoline, et Lääne-kriitilised jõud Eesti poliitikas lähikümnendil tooniandvateks kujuneksid. Viimane aga ei tähenda, et me neid inimesi, kes täna mõtlevad samal lainepikkusel Fideszi ja PiS-i toetajatega Ungaris ja Poolas, üldse mõista ei üritaks.

Tõnis Saarts

Tõnis Saarts

Tõnis Saarts on politoloog. Loe artikleid (3)