Hannes Kuhlbach: kadedus ja kättemaks ei ole head nõuandjad

Kättemaks ei ole lahendus, sest tekitab kättemaksu-spiraali, kuna viib uuele ringile, tagasitegemiseni. Vastavalt tüli eskaleerub ja muutub juba omaette suhtlusviisiks. I Foto: Unsplash.com

Tunded määravad rahulolu eluga rohkem, kui tahame tunnistada. Õnnelik olemiseks peaksid head tunded olema ülekaalus võrreldes halbadega. Kuidas aga toime tulla, kui kadedus närib hinge ja õhk on kättemaksuplaanidest tiine? Pere, kollektiivi, rahvuse, riigi tasandil? 

Salman Akhtar, väga produktiivne psühhoanalüütik, kirjanik ja luuletaja, refereerib oma raamatus “Kättemaks” isa, kes olevat õpetanud oma poega “Ära vihasta, vaid maksa kätte” (Do not get mad, get even). Igasugune kuum tunne, soov tasakaal ruttu taastada, tuleks vaigistada tasapisi hubisevaks leegiks, mis hõõgudes kättemaksusoovil küpseda ja laagerdada laseb. Küllap ükskord saabub aega….

Alandus ja ebaõiglus paneb kättemaksu idanema

Kujutame ette olukorda koolist, kus noormehele ja neiule läheneb kamp, kes hakkab tüli norima, ajendiks ühe kambaliikme hüüatus: “See on seesama kutt, kes mu sisse rääkis”. Mida iganes see “sisse rääkimine” siis ka tähendas. Mis ühe jaoks “kitumine” võib teise jaoks olla elu edasi viiv ja “maailma parandamine”. Halvimal juhul lähevad sel puhul käiku rusikad, enamalt jaolt aga toimub kambakas ja kokkuleppeline psühholoogiline vägivald vältimise kaudu. Õhk on ühelt poolt täis üleolekut, solvavaid märkusi, alandamist. Teiselt poolt üllatus, võimetus ülevõimu vastu, alandus ja viha, kuna ollakse mitmekesi ühe vastu. Soov kätte maksta on pandud idanema. Samas olid kättemaksufantaasiad juba pikalt laagerdanud, kuna väidetav “sisse rääkimine” toimus mõnda aega tagasi.

Taoliseid “andmisi” ja “kiusamisi” kohtab täiskasvanute era- või tööelus samavõrd sagedasti.

Alandust ja viha on AD 2019 õhus terves maailmas ning see on ohtlik. Negatiivsele ei ehita peret, firmat ega riiki. 

Ilmselt suudab, isegi kui väga ei tahaks, igaüks meenutada elus osaks saanud solvamisi, alandamisi ja allaneelamisi. Mõned näpistavad valusalt aastaidki hiljem, mõni ununeb kergemini. Kõigi nende situatsioonide osaks on ebavõrdsus, tasakaalu mittetaastumine. “Kurjategija lahkus karistamatult” tähendab kannatanu sisemaailmas seda, et halb jääb temasse, paha tunnet ei õnnestu kuidagi välja tuua, ära lahendada. Umbes nii nagu herilase nõel ihusse valutama ja mädanema jääb. Solvangule mittevastamine jätab vägisõnad kajama, nende mõju ei kustu. Nägin hiljuti tänaval naist, kelle pusale oli kirjutatud “Emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas”. See rõivas  jutustab ühe loo, milles ebavõrdsus, alandus ja matslikkus jätkuvalt aktuaalseina püsivad. Hea, kui seda saab huumoriga (mis sest et kibedavõitu) natuke arstida. 

Kadedus on enda tehtud

Mehed on naistele kadedad. Naised on meestele kadedad. Noored on vanadele kadedad – sest neil on mammonat. Vanad on noortele kadedad – sest neil on sile nahk ja kõik on alles ees. Alluv on kade juhi peale, sest tollel on võim. Juht on kade alluva peale, sest too on vaba – vahetama töökohta, juhti pikalt saatma, või kuna tollel on noorem ja ilusam abikaasa, vms. Need näited on praktikast ja elust endast. Me kõik oleme kadedad ja tahaksime tunnetatud ebaõigluse, ebavõrdsuse eest kätte maksta. Vaiksel moel teemegi seda, tunnistagem ausalt. Halvemal, väga nihestunud kujul lõppeb kadedus ja kättemaks koolitulistamise või terroriaktiga. 

Inimese vaade maailmale ja teistele on enesekeskne, pole midagi parata. Meie mõõdupuuks oleme ikka ise; Jumal teinud ju inimesegi oma näo järgi – egotsentrismi meistriteos?!

Raske, vahel lausa võimatu on teise osapoole seisukohti näha, saati neid täienisti aktsepteerida. Relatiivsus ja absoluutsus kipuvad teineteist vihkama, viimasel ajal on ülelaetud sõnad hakanud ka ilmuma meie uusajaloo käimasolevasse diskursusesse. Nentigem, inimesed on paratamatult erinevad. Mõni tajub ebavõrdsust teravamalt, mõni tuimemalt, mõni tahaks sellega väga midagi ette võtta, teine leiab lohutust isiklikust arengust ja sisemaailmast.

Mõisaid meil enam ei põletata, pronksiöö on möödas, hea seegi. Kadedus, see “vana hea” kaaslane, on meiega aga jäädavalt, kogu elu. Mujal on ikka rohi rohelisem, taevas sinisem. Aga, oot-oot, kas ikka on? Kes seal “mujal” käinud, kasvõi korra, võib leida, et rohi on sootuks kõrbenud, prahti täis loobitud, koerte poolt ära … tallatud. Psühholoogia terminites – me projitseerime ehk saadame oma sisemise kujutluse välise peale, luues fantaasia, mis mingil määral alati reaalsusest hälbib. Kadedus, õigemini kadeduse suurus, oleneb sellest, kui võimas või ebarealistlik on meie fantaasia ja kuivõrd ebavõrdsena, erinevana tajume olemasoleva ja fantaasia vahekorda.

Võtame või ühe arhetüüpse kadeduse – naabril on parem.

Valige ise: tervis, auto, maja, palk, naine/mees, lapsed, pension, tomatid, enesehinnang. Viimane sõna ei ole muidugi tüüpvalik, sest hinnanguid ei saa väga hästi võrrelda, väitku enesekohaste küsitluste koostajad pealegi mulle vastu. Pigem kehtib see, et me projitseerime oma hinnangu, psüühilises mõttes sisekonflikti, mingitele enam-vähem reaalsetele asjadele. Kadeduse juurikas on lapsepõlves, kui reaalsuse sissetung hävitas lapsepõlve oma-naba-keskse-olen-parim illusiooni, ja selgus valus tõde, et teistel on rohkem-parem-suurem mis-iganes. Kadedus on elupõlise kasvamise pärisosa, sellest ei vabane niisama lihtsalt keegi stiilis “mul ükskõik”. See võib olla hoopis väga näriva kadedusetunde eitus!

Kadedus on seega sisemine tunne, ebamugavus, vahel lausa vastikus, mis manifesteerub jaotuses: tal on / mul ei ole. Ebavõrdsus ja selle mõõtmine on meie kõigi psüühikasse sisse ehitatud. Valgest ja mustast kadedusest on tegelikult võimalik kokku segada palju erinevaid alatoone; elu on mitmepalgelisem, kui ükski kirjatükk suudaks edasi anda. Või … mõni kirjanik ikka suudab, palju paremini kui siinkirjutaja, see teeb lausa kadedaks! Mustalt kadestades kritiseerin ja halvustan ma teda mõnuga, valge kadeduse tõukejõud suunab mind ennast paremini kirjutama.

Kättemaks ei õilista

Kättemaks on lihtsalt öelduna soov tasakaal taastada. Kui mina olen saanud haavata, tunnen end solvatuna, alandatuna, siis tasakaalu ei paku mõte, et poriga loopija ongi ise madalam ja ei vääri isegi minu põlastust. Teise põse ette keeramine on pigem kättemaksusoovi mahasurumine, eitamine. Silm silma vastu, hammas hamba vastu on kuidagi hingelähedasem moto, kas pole?

Tähelepanu peaks väärima just proportsionaalsus, mis selles vanasõnas kõlab. Kättemaks on siis õiglane, kui ta on proportsionaalne, kui süütegu saab samavõrdse vastuse. Mõnevõrra raske on seda vahel kuuma pea ja haavatud hingega mõõta, kuid just proportsionaalsuses peitub kättemaksu õpetav moraal. Kui keegi meile halvasti ütles, ei tohiks sõnadele vängust juurde lisada, saati kätega rääkima hakata.

Kui keegi meid n-ö sisse rääkis, siis ei saa talle kambakat teha. Miks?

Sest selline vastus viib uuele ringile, kättemaksjast saab agressor ja teine tunneb omakorda ennast solvatuna-tõugatuna. See ei aita mitte algsest süüteost, selle haavavast iseloomust aru saada, vaid viib tagasitegemiseni, ning kardetavasti hoopis suuremas, ebaproportsionaalses mahus. Vastavalt tüli eskaleerub ja muutub juba omaette suhtlusviisiks.

Naabrussuhted, millele eespool vihjasin, võivad põhineda kadedusel ja kasvaval-püsival tülil, mis mõlema osapoole jaoks elu põrguks muudavad. Mõelgem põlvkondade pikkustele konfliktidele rahvaste ja riikide vahel – tont seda enam mäletab, millest kõik alguse sai ….vaenuratas aga keerleb.

Kui nüüd keegi arvab, et kättemaks on püha eesmärk ja siht, millega elu sisustada, siis valib ta endale kaunis ühekülgse saatuse.

Kirjanduses võib ülekohut talunud kangelane pühenduda kurjusele koha kättenäitamisele, plaanides ja kannatades, kuni ükskord saabub õige hetk. Sellisele  tegelasele on natuke raske kaasa elada, kuna ta on üheplaaniline.

Isa, kes oma pojale soovitab viha pidada, seda vaikselt hõõgumas hoides, suunab teda tegelikult elule, mille “suur eesmärk” on teha halba, lõhkuda ja panna kannatama. Kardan, et aastad või aastakümned sellise kättemaksupäeva nimel elamine on kõike muud kui õiglane, tasakaalu taastamisele suunatud missioon. Kui juba nii kaua valmistutud ja vihkamises elatud, peab sellele ikka midagi suurt järgnema. Ühest ohvrist siis tihtilugu ei piisa, kätte tuleb hakata maksma mingi kutse, või rahvuse või laiema ühisnimetaja alla mahtuvale grupile. Paranoia, isegi luululisus, vahel suisa hullumeelsus on tihtipeale taolise missiooni kandjaid kannustamas. 

Kättemaks ja kadedus ei luba valida

Kättemaks ja kadedus ei ole head nõuandjad. Mõlemad moonutavad tegelikkust, kallutavad seda ebavõrdsuse suurendamise suunas, seega vähendades head ja suurendades halba. Alati tasub meeles pidada, et ühele sündmusele, episoodile, sotsiaalse sfääri juhtumile on rohkem kui üks seletus. Me peame enda psüühikas valima ühe, kuid tasuks meeles pidada, et see ei ole tingimata kõige adekvaatsem või tõesem.

Kirjutan seda artiklit vihmasel päeval, paraku kastis möödasõitnud auto minu uued kingad ja püksid poriveega kokku. Ma tahaksin seda sündmust kujutada kui liiklushuligaani vägivalda minu kallal, mis oli kohe kindlasti tahtlik, võib-olla isegi jätan sõiduki registrinumbri meelde, et kunagi sama autot märgates kuidagi kätte tasuda. Oma tumedamais fantaasiais tahaksin sõidukile mõlgi lüüa või siis juhi vägisõnasid appi võttes läbi sõimata. Olen juba kätt tõstmas, et kõigile tuntud žestiga enda vihast märku anda, kui märkan…. et sõidukis on kõrvalistmel lastetoolis nuttev beebi, keda ema liikluskeerise kiuste püüab rahustada. Mul hakkab enda pärast häbi. Mu tunded andsid mulle vale nõu. Ma ei pea tegelikult kätte maksma, kade olema, vihkama. Mul on alati valik. 

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (39)