Tunded määravad rahulolu eluga rohkem, kui tahame tunnistada. Õnnelik olemiseks peaksid head tunded olema ülekaalus võrreldes halbadega. Kuidas aga toime tulla, kui kadedus närib hinge ja õhk on kättemaksuplaanidest tiine? Pere, kollektiivi, rahvuse, riigi tasandil?
Salman Akhtar, väga produktiivne psühhoanalüütik, kirjanik ja luuletaja, refereerib oma raamatus “Kättemaks” isa, kes olevat õpetanud oma poega “Ära vihasta, vaid maksa kätte” (Do not get mad, get even). Igasugune kuum tunne, soov tasakaal ruttu taastada, tuleks vaigistada tasapisi hubisevaks leegiks, mis hõõgudes kättemaksusoovil küpseda ja laagerdada laseb. Küllap ükskord saabub aega….
Me ei pea tegelikult kätte maksma, kade olema, vihkama. Meil on alati valik. Kadedus on enda tehtud ja kättemaks ei vii edasi, vaid hoopis uuele ringile, kus kättemaksjast saab agressor. Kui keegi arvab, et kättemaks on püha eesmärk ja siht, millega elu sisustada, siis valib ta endale kaunis ühekülgse saatuse.