Romet Vaino: õngitsedes sügisigavusest inspiratsiooni

Foto: Romet Vaino

Tegusa suve lõpusirgel hakkan üha enam tajuma enda ümber avarduvat ruumi. Suvi on minu jaoks hooaeg ja inimestega matkamise kõrvalt jääb iseendale vaid mõni teadlikult võetud “peitu minemise päev”. Minu kujutluspildis on suvel mu vaim kui ablas röövkala, kes sihikindlalt ette jääva alla neelab. Selle kõige seedimine näib algavat alles nüüd.

Võiks öelda, et olen oma suvise elu tervete tükkidena alla kugistanud, võtmata aega nendele kogemustele tähenduse andmiseks ja selle kaudu ümbritseva maailma lahtimõtestamiseks. Nüüd pimenevatel õhtutel hakkab äkitselt juhtuma. Tunnen, kuidas pikemad perioodid iseendaga võtavad seest pisut õõnsakski. Mõte jookseb sagedamini kuskile teadvuse äärealadele ega tekita alati meeldivaid emotsioone. Selline muster pole mulle võõras – juba mitmendat sügist tean teda oodata. Selle asemel et säärase kohmetuse eest põgeneda, olen hakanud endale hoopis rohkem ruumi andma. Et las see vaim hulgub pealegi, ega ta mu seest päris kaotsi lähe.

Näiteks olen viimastel nädalatel leidnud end autot peatamas täiesti juhuslikes kohtades. Kui maastik on mind läbi autoakna kõnetanud, siis annangi sellele voli. Astun sõidukist välja ja jõllitan kaugustesse midagi konkreetset mõtlemata. Kui tulebki mõni mõte pähe, siis enamasti küsimusena iseendale. Kes ma olen? Mida elult soovin? Kõlab ehk hullumeelselt inimesele, kelle elu on otsast lõpuni eesmärgistatud, aga püüan siinkohal enda ja ka teiste selliste kaitseks midagi toetavat välja käia.

Pärast väga tegusat perioodi tunneme end sageli rahututena, kui järgmist eesmärki pole kohe varnast võtta. Tekib mingisugune takerdumine ja koos sellega kõikvõimalikud eksistentsiaalsed küsimused ja mõnel juhul isegi süütunne mitte olemast piisavalt tubli. Lapsena oleksin otse välja öelnud, et mul on igav. Nüüd mulle tundub, et emotsioon on väga sarnane, aga ma ei julge või ei taha seda sõna kasutada. Kas täiskasvanud inimene võib endale igavust lubada? Tuleb välja, et me suisa peaks seda endale lubama.

Louisville’i ülikooli filosoofiaprofessor Andreas Elpidorou leiab, et igavus sillutab teed uute sihtide otsimiseks, kui hetkel käidav rada meid enam ei rahulda ega ole meie jaoks piisavalt tähenduslik. Igavust võiks tema käsitluses näha kui seisundit, mis aitab meil joonduda oma sisemise kompassiga. Ilma igavuseta jääksime lõksu meid mitteteenivatesse olukordadesse ja kaotaksime silmist paljud emotsionaalselt, tunnetuslikult ja sotsiaalselt väärtuslikud kogemused.

Igavus on üheaegselt nii hoiatus, et me ei tee seda, mida sisimas väga tahaksime teha, kui ka tõuge tähenduslikumate ettevõtmiste suunas.

Suvel ühelt matkalt teisele liikudes olin stabiilselt “töörežiimis”. Minu tegevusega mitteseotud mõtted ja tunded olid justkui kuhugi puuri luku taha pandud. Ent kogu selle hoogsa eluviisi sees teadsin, et kompassi nõel minu sees on pidevalt muutuv ja hiljemalt sügisel pean sellele pilgu peale viskama. Võib-olla oleks harmoonilisem igal sammul endal kätt pulsil hoida, aga tõstan siinkohal käed üles ja ütlen, et pole suutnud seda praktikas enda jaoks nii sagedaseks muuta. Aga minu jaoks see töötab. Tõenäoliselt teab pea igaüks kedagi, kes pole selliseid mõttelagedaid episoode oma ellu lubanud, kuni ühel hetkel saabub teatav valgustatus. Mitte midagi tehes või lõkketuld jõllitades, kerkib kuskilt sisimast esile tundmus, et jälgitud on kõigi teiste kompassinõela, aga mitte enda oma. Minu arust peitub see inimese suur MIKS just meie aastaringi pimedaimas episoodis. Selle eest ei pea põgenema soojale maale või ootama kamina ees kevadet. Sellele MIKSile peaks püüdma vastata.

Ehk aitab lugejat oma tõele lähemale see, kui paljastan oma esialgsed mõtted, mis selles sügisigavuses pinnale kerkinud. Kuigi mind saadab mõningane rahutus, olen täiesti veendunud, et liigun õiges suunas. Loodus, selles viibimine, inimese ja looduse vahelise suhte lahtimõtestamine ja teiste aitamine loodusele lähemale on see, mis tekitab minus kõige erilisemaid emotsioone. Siit edasi on küsimus vormis ja väljendusviisis. Matk on kõigest üks võimalik vorm ja ma ei ole end täielikult selle külge sidunud. Matkal ja matkal on suur erinevus. Kui ühel matkal tekib seletamatu atmosfäär, milles inimesed ei pelga jagada väga tähenduslikke ja isiklikke lugusid, siis teisel matkal võib see olla täiesti välistatud. Tunnen, et kõik need jagatud mõtted moodustavad minu jaoks justkui punktid, mis tuleb valgel paberil õigesti ühendada ja tulemuseks on mingisugune tervikpilt. Aga kuidas siit ikkagi edasi minna? Tunnen, vähemalt vormis peab midagi muutuma. Ilmselt saavad siin abiliseks olla üksnes intuitsioon ja dialoog nii iseenda kui ka teistega. Niisiis näitavad esimesed märgid seda, et on väike nihe selle vahel, mida ma teen ja mida ma absoluutses ideaalis teha sooviks. Minu arust on see väga hea tulemus, mida on läbi katsetuste-proovimiste võimalik veelgi parandada.

Mida teadlikumalt ma seda aega iseendale võtan, seda julgemaks oma küsimustega ka muutun. Kuigi mu praegune elufaas keerleb pea täielikult ümber matkamise, siis küsin endal julgelt ka selliseid küsimusi nagu “kas mu elus võiks midagi või kedagi veel olla?” või “mis juhtuks, kui ma homsest kõige senisega lõpu teeks ja uuelt lehelt alustaks?”. See kõik on alles protsessi algus. Oktoobriks-novembriks kukun kuskile pimedasse üksikkongi ja pärast talvist pööripäeva hakkan sealt valgeneva päevaga taas tõusma. Haaran sealt endaga kaasa need kõige olulisemad ja väärtuslikumad arusaamad.

Teadus näib soovitavat, et võiksime selliseid mitte midagi tegemise hetki nagu metsarajal jalutamine või kamina ees istumine käsitleda palju pühamatena.

See tähendab, et me ei lase kellelgi ega millelgi ennast segada. Veel vähem peaksime lubama iseendal seda püha riitust häirida näiteks nutiseadme kasutamisega. Kui me parasjagu midagi eesmärgipärast ja tugevat tähelepanu vajavat ei tee, lülitub meie aju uitmõtlemise režiimile. Uitmõtlemisel voolavad meie peast sundimatult läbi mälestused isiklikest kogemustest, aga ka mõtted sellest, mida teised inimesed meie ümber mõtlevad ja tunnevad. Just selles režiimis püüame ka iseenda olemust lahti mõtestada. Kuigi seda uitmõtlemist peetakse aju puhkerežiimiks, ei tähenda see, et sel ajal mõttetööd ei toimuks. Aju on endiselt aktiivne, kuid mõttetöö nihkub siis teadlikult alateadlikule. Seepärast ei tasu sellistel hetkedel ka ülemäära tubli olla ja vihiku-pastapliiatsi järele haarata, vaid lubagem endal lihtsalt olla. Ei või iial teada, mis geniaalsuse me sealt mõistuse pimedamast nurgast päevavalgele meelitame.

Kui hakkaksin nüüd lõpetuseks kõnelema orjastatud inimesest, kel ei lubatud omi mõtteid mõelda ja keda koormati kõikvõimalike töödega, kaasneks sellega üheaegselt nii kaastunne kui ka hukkamõist. Ometigi röövime me kiirustavas maailmas endalt selle vabaduse ise ilma igasuguse häbitundeta. Eesseisev pime ja vihmane aeg on suurepärane võimalus see vabadus endale tagasi võtta. Sügisigavuse terviseks!

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (26)