Jarmo Virmavirta: muutus on püsiväärtus, mida veab eelkõige meedia

Üha selgemaks on saanud, et EL-i tulevikku ei juhita ilma Venemaaga vestlemata, kuigi paarkümmend aastat kujutleti teisiti. | Foto: Unsplash.com

Soomes Turus korraldati augusti lõpus esinduslik seminari- ja vestlusüritus nimega “Eurooppa Foorumi” (Euroopa Foorum). Turusse oli kolmeks päevaks kokku kutsutud teadlasi, poliitikuid, ajakirjanikke ja muud rahvast arutlema Euroopa Liidu olukorra ja tuleviku üle. Korraldamise eest vastutasid Turu ülikool, Åbo Akademi, Turu linn ja mõned muud osapooled. Isegi Jyrki Katainen käis oma viimaseid komissaripäevi koos kümmekonna abilisega mööda Turu tänavaid tähtsalt ringi.

Turu oligi selle ürituse jaoks sobiv foorum. Esiteks, nimi Turku (eesti keeles Turu) kõneleb pikast ja rahvusvahelisest ajaloost. Turku pärineb venekeelsest sõnast “turg”. Turu on sündinud maailma turgudel ja Peterburi teedel.

Teiseks, Turus sündis 1990ndate alguses akadeemilise varjundiga liikumine Soome viimiseks Euroopa Liidu liikmeks. Tunnen teemat, sest võtsin ajalehe Turun Sanomat peatoimetajana sellest osa, rohkemgi veel. Turun Sanomat oli esimene Soome päevaleht, mis võttis Soome EL-i liikmesuse suhtes selgelt pooldava seisukoha, kuigi teisalt rõhutas ka erapooletuspoliitika tähendust. Sellest ei tea praegu keegi midagi.

Eestil oli teatud roll Turu liikumises seetõttu, et Turun Sanomat jälgis aktiivselt Eesti arengut. Siim Kallas käis juba 1988. aastal Turus rääkimas, et Nõukogude Liit laguneb. Selle kohta andsid seletusi ka Mart Kadastik, Aimar Jugaste ja Vahur Kalmre, kes kirjutasid lehte ühise varjunime Jaak Kask all. Nõukogude Liidu lagunemine andis oma panuse Euroopa ühinemisse, kuid ideel endal oli siiski euroopalikum alus.

On olemas kolmaski hea põhjus Soome ja läänepoolse Euroopa suhete arutamiseks just Turus. See on siin: Venemaa tugev juht Vladimir Putin õppis omal ajal Soome olemust just Turus. See oli peaaegu samal ajal, kui Turus sillutati Soomele teed EL-i liikmesuse saavutamiseks. Putin oli tol ajal Peterburi – või osaliselt veel Leningradi – aselinnapea rahvusvaheliste suhete alal. Tööülesannete hulka kuulusid suhted sõpruslinna Turuga. See oli Turu jaoks oluline asi.

Praegu säilitab kontakti Putiniga president Niinistö, seda vaatamata sanktsioonidele. See on Niinistö suurteos, mis on tõstnud ta Paasikivi, Kekkoneni ja Koivisto kõrvale väärika rahvusliku mehena. Muidu on Soome poliitikategelaste Venemaa-alane oskusteave küll üsna alla käinud. See on õppetund Eestile. Arvan, et Eesti piiriküsimus oleks juba lahendatud, kui Tallinna ja Moskva vahel oleks sügavam ja isiklikum suhe kui praegu. Kui Eesti järgiks Paasikivi joont.

Suhe Venemaaga on Soome jaoks endiselt oluline – seda siiski teistmoodi kui varem. See on omandanud olulise rahvusvahelise mõõtme. Üha selgemaks on saanud, et EL-i tulevikku ei juhita ilma Venemaaga vestlemata, kuigi paarkümmend aastat kujutleti teisiti. Mingil ajal kujutleti teisiti, kuid olukord on muutunud.

Turu Euroopa Foorum 2019 jättis siiski mulje pigem usklike ühendusest kui tarkade akadeemiliste inimeste kriitilisest mõtisklusest. Seda saab suurel määral selgitada asjaoluga, et Soome on aasta lõpuni EL-i eesistujariik. Soome on soovinud tõestada oma algatusvõimet ja teinud seda EL-i liikmetelt kanooniliste vaadete järgimise nõudmisega. Kõik, kes soovivad saada EL-ilt raha, peaksid tõotama õigusriigi põhimõtete järgimist, kuigi arusaamad õigusriigist on erinevad. Neid ei tohiks aga olla, mõeldakse EL-i komisjoni ja parlamendi tasemel üldiselt. See on üsna iganenud mõtlemisviis ega vasta üldse praeguse hetke tegelikkusele, rääkimata ajaloost.

Õnneks oli Euroopa Foorumil tervikuna siiski ka muid elemente. Neid esindas eelkõige Soome Geopoliitilise Seltsi Louhisaari seminar. Mõned aastat tagasi asutatud selts paneb sarnaselt J. K. Paasikivile rõhku geopoliitikale. Põhilausung on “vaadake kaarti”. Seltsi asutajad lähenesid Euroopa muutusele ajaloolisest ja geopoliitilisest vaatepunktist.

Just Soomes ja samahästi ka Eestis peaks väga selgelt pandama tähele, kuidas on Euroopa muutumas.

90ndatega võrreldes on suhe idaga nõrgenenud, Ukraina EL-i liikmesusest unistab vaid mõni üksik utopist. Nende hulka ei kuulu kindlasti Ameerika Ühendriikide juht Trump, kes meelsamini kohtub Euroopa teemal arutlemiseks Venemaa juhtkonnaga. Ega Prantsusmaa ja Itaalia juhidki poolda EL-i laienemist itta, vaid mõistavad Putini ideed teisest, idapoolsest Euroopast.

Kui soovitakse mõista, mis toimub, tasub sageli heita pilk lähiajalukku.

Mul on selle kohta praktilisi kogemusi. Kolisin oma õpingutelinna Turusse tagasi 1983. aastal. Tol ajal öeldi Turus, et linnas on kaks sisserändajat või täpsemalt öeldes neegrit. Esimene oli korvpallur. Temale plaksutati vähemalt siis, kui ta viskas korve. Teine oli “neegerkurjategija”. Temale ei plaksutatud. Eestis aktsepteeriti mustanahalisi hiljem, ent üpris positiivselt. See oli siis, kui Dave Benton tõi Eestile Eurovisiooni lauluvõistluse võidu. Temast sai ju “meie neeger”. See oli oluline asi, tänapäeva lõimimise parim näide.

Praegusel ajal elab Turus mitmest eri rahvusest inimesi. Kooliski saab käia vähemalt paarikümne keele keskkonnas. Kõige rohkem on Turus venelasi, eestlasi, iraaklasi ja iraanlasi. Muutus on toimunud paarikümne aastaga ja see on Soome jaoks eriti oluline täitsa praktilisel tasandil. Soome vajab paratamatult töötajaid, oma jõududest ei piisa. Soomlasi jääb ju vähemaks, sest sündimus langeb. Elanikkonna vananemine paistab välja muuski. Samas soos on ka Eesti ja võib-olla isegi sügavamal. Minevikus toimunud venelaste rändest ei ole enam kasu.

Soome on kogu oma iseseisva ajaloo jooksul olnud netoväljaränderiik. Rahvast on läinud rohkem kui tulnud. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses rändasid soomlased välja Ameerikasse ja Kanadasse. Pärast sõdu oli sihtkohaks Rootsi, kuhu tippajal läks mõnel aastal lausa üle 40 000 soomlase. Nüüd on tõusnud peamiseks huviobjektiks Euroopa. Sinna minnakse õppima ja töötama. Välissoomlasi on üle maailma kokku peaaegu kaks miljonit, kellest peaaegu 300 000 on Soome valimistel hääleõiguslikud. Kui Soomes oli alles 21. sajandi esimesel kümnendil esmakordselt sisserände saldo positiivne, tulenes see välismaalaste sisserändest. Sisserändele on püstitatud erinevaid piiranguid, kuid Soome elanikkonna aeglane kasv põhineb jätkuvalt välismaalaste sisserändel.

Aja jooksul tähendab see siiski seda, et ka paljud tavad muutuvad. Mõnikümmend tuhat venelast ja sama palju eestlasi toovad kaasa omad tavad, kui lõimimine ei hakka toimuma praegusest palju kiiremini ega keskendu sihipäraselt Soome ühiskonna tugevustele. Kuigi euroopalikke tavasid imetletakse, on Soome ühiskond oma koolitustraditsioonidega suutnud üles ehitada üsna turvalise ühiskonna, mis pakub inimestele võimalusi paremaks eluks. Iseseisvumise järel suutis Soome ehitada üles ühiskonna, mis arvestab kõigi rahvastikurühmadega. Konsensus erinevate ühiskonnarühmade vahel tugevnes juba teise maailmasõja ajal. Teistki alternatiivi on proovitud: äärmusvasakpoolsed pidid maksma oma revolutsiooniprojekti eest verega. Pääsenud rändasid Venemaale, kus neid ootas ees veelgi hullem saatus. Stalini aja repressioonide soomlastest ohvreid otsitakse tänini.

Kõige lõpptulemus on see: “Äkki tasuks Soome heaoluühiskonnast nüüd kinni hoida,” mõtleb enamik soomlasi.

Küllap on soomluski muutunud ja muutub ka edaspidi. Seda on näha muustki kui nahavärvist. Mul juhtus kevadel selline lugu, et minu suvemaja rannavees keeras 7,2-kilone haug minu võrgu põhjalikult segi, muutes selle kasutuskõlbmatuks. Muidugi jäi ta ka ise sellesse kinni. Mul tekkis vajadus uue kalavõrgu järele.

Vaatasin mõne spordipoe ja tööriistapoe valikut, kuid ma ei leidnud piisavalt suure silmaga võrku. Mõtlen praegugi eelmisest suurema haugi väljatõmbamisest. “Kust põrgust ma võrgu leian,” kirusin. Kuni näis juhtuvat ime. Ühe kaubamaja kõrval oli pood, mille reklaamil oli kirjas see, mida otsisin: Verkkokauppa (eesti keeles “võrgupood”).

Läksin sisse ja sattusin segadusse. See oli täis arvuteid, ei ühtki võrku. Seal ei müüdudki kalavõrke, nagu olin arvanud. Seal müüdi võrgu – arvutivõrgu – vahendusel.

Nii palju siis sellest. Praegugi murran pead, kust võiks kalavõrgu leida. Seal ei olnud neid ju müügil. Asi on selles, et uus aeg muudab sõnavara, kasutusele võetakse uued, tänapäeva praktikast lähtuvad sõnad.

Kõige tugevamalt muudab käitumist meedia. Selle kaudu tulevad uued sõnad, uued mõisted, uued sõbrad, uued vaenlased. 

Võrgupoodides juutuubitakse, sõpradega kohtutakse festivalidel, maksed tehakse mobiiliga. Kõike seda vahendab meedia, mis on kogu maailmas traditsioonidest ja riigikeeltest üldiselt kaugenenud. Lisaks on meedia eemaldumas endise aja jõukeskustest, ajalehtedest. Teleris toimub kommunikatsioon ilma suunavate toimetusteta. Häid juutuubimisi võib olla miljoneid. Kunagi muudab see poliitikatki. Suunda ei määra enam parteid ega juhtivad poliitikud, sest nemadki on muutuse meelevallas.

Üks tänapäeva suur väljakutse seisneb just selles, kuidas meedia areneb. 1950ndate Ameerika jazz, mida nii Eestis kui ka Soomes kuulati raadio – Radio Luxembourg oli minu lemmik – vahendusel, oli oluline uks uude maailma ja uude mõtlemisse. Tänapäeva juutuubimised on aga hoopis midagi muud. Euroopa Liidu riigid ei astu selleski suhtes ühte sammu, nagu nad veel jazzi taktis tegid.

Kust leida Euroopa jaoks konsensust, mis arvestaks rahvaste identiteetide ja ajalugude, maailma muutumise ja sellega seotud geopoliitikaga. See on vist küll utopisti küsimus, kuigi olen alati soovinud jääda realistiks.

***

Soomes räägitakse praegu palju 80 aasta tagustest sündmustest. Avaldatakse isegi raamatuid selle kohta, kuidas Molotov ja Ribbentrop üllatasid Soomet, kes pidi ju olema asjaga kursis. Euroopa areng on praegugi endeks millelegi, mida me ei tea.

Brexit võib olla arusaamatus, kuid tagasi seda võtta ei saa. Mis ka ei juhtuks, see muudab euroopalikkust täiesti teises suunas, kui idealistid sooviksid. Arukas rahvas valiks Brüsseli parlamenti realiste, kuid iseasi on, kas neid leidub.

Soomes on suurim partei Põlissoomlased, mis tugineb rahvuslikule mõtlemisele. See on veelgi edukam kui EKRE, kes võttis kanda valitsemisvastutuse. Varsti hakkavad populistlikud parteid edendama euroopalikku koostööd. Seegi sarnaneb 80 aasta taguse ajaga.

Jarmo Virmavirta

Jarmo Virmavirta

Jarmo Virmavirta on professor. Oma kolumnides kommenteerib ta Soome ja Euroopa poliitikat. Ta on töötanud Yleisradio uudiste ning ajalehtede Turun Sanomat ja Uusi Suomi peatoimetajana, olnud pikka aega Soome välispoliitika instituudi juhatuse ja välissoomlaste ühenduse Suomi-Seura esimees ning tegutsenud ka Postimehe kolumnistina 2002–2012. Loe artikleid (4)