Prantsuse helilooja ja muusik Michel Legrand pidi 2018. aasta detsembris andma kontserdi Tallinnas, millele huvilisena aegsasti ka pileti lunastasin. Paar päeva enne esinemist tuli mulle e-postiteade, et kontsert jääb artisti haigestumise tõttu ära. Käesoleva aasta jaanuari lõpus (2019 – toim.) Legrand suri 86 aasta vanusena. Järgnev artikkel on järelehüüe suurele andele, kelle laulud ja filmimuusika jäävad rikastama maailma kultuuripärandit.
Arvan, et tänapäeva Eestis ei teki Michel Legrandi nimega enamikul inimestel erilisi assotsiatsioone. Seepärast lisan siia alles hiljuti mitmeid Oscareid võitnud muusikafilmi “La La Land” režissööri Damien Chazelle’i kokkuvõtte: “Minu jaoks on Michel Legrand Atlandi-ülese tundlikkuse kehastus. Tema prantslaslikuks osaks on kurvameelsus, romantilisus, lüürilisus. Tema muusikaline keel on delikaatne ja keerukas, suure emotsionaalse sügavusega, kuid mitte kunagi melodramaatiline. Teisest küljest on tema looming üdini ameerikalik, peatumatult rütmilise hooga nagu noorukil, kes on saanud sõjajärgse bebop’i raugematu jõu. Michel Legrand on Rameau ja Debussy poeg, kes on sündinud Harlemis.” Chazelle väitis samuti, et tema film “La La Land” valmis suuresti vaimustusest Michel Legrandi muusika ja Jacques Demy filmide vastu.
