Erkki Otsman: imeline Michel Legrand

Michel Legrandi surma järel täitus Pariis tema mälestuseks suure muusiku loomingut näitavate ekraanidega.

Prantsuse helilooja ja muusik Michel Legrand pidi 2018. aasta detsembris andma kontserdi Tallinnas, millele huvilisena aegsasti ka pileti lunastasin. Paar päeva enne esinemist tuli mulle e-postiteade, et kontsert jääb artisti haigestumise tõttu ära. Käesoleva aasta jaanuari lõpus Legrand suri 86 aasta vanusena. Järgnev artikkel on järelehüüe suurele andele, kelle laulud ja filmimuusika jäävad rikastama maailma kultuuripärandit.

Arvan, et tänapäeva Eestis ei teki Michel Legrandi nimega enamikul inimestel erilisi assotsiatsioone. Seepärast lisan siia alles hiljuti mitmeid Oscareid võitnud muusikafilmi “La La Land” režissööri Damien Chazelle’i kokkuvõtte: “Minu jaoks on Michel Legrand Atlandi-ülese tundlikkuse kehastus. Tema prantslaslikuks osaks on kurvameelsus, romantilisus, lüürilisus. Tema muusikaline keel on delikaatne ja keerukas, suure emotsionaalse sügavusega, kuid mitte kunagi melodramaatiline. Teisest küljest on tema looming üdini ameerikalik, peatumatult rütmilise hooga nagu noorukil, kes on saanud sõjajärgse bebop’i raugematu jõu. Michel Legrand on Rameau ja Debussy poeg, kes on sündinud Harlemis.” Chazelle väitis samuti, et tema film “La La Land” valmis suuresti vaimustusest Michel Legrandi muusika ja Jacques Demy filmide vastu.

Kujunemisaastad

Michel Legrand sündis 24. veebruaril 1932 Pariisis Ménilmontanti linnaosas. Isa Raymond, kes oli samuti muusik ja orkestreerija, hülgas varakult perekonna ning ema Marcelle, kelles oli isa poolt armeenia verd, kasvatas kaks last üksi üles. Juba poisikeseeas avaldus Legrandi muusikaline anne. Poiss kuulas palju raadiot ja kuna kodus oli klaver, siis ühe käega klahvidel toksides leidis ta kuuldud loo meloodia ja seejärel harmoonia ning jalgadega vastu põrandat lüües imiteeris ta rütmipille ja kontrabassi. Kõik see oli instinktiivne.

Legrandi ema otsis oma andekale pojale mitmeid klaveriõpetajaid ning poisi muusikalised rännakud päädisid sellega, et ta astus 11-aastaselt Pariisi konservatooriumisse kuulsa õpetaja Nadia Boulangeri klassi. “Need viis aastat õpinguid olid täis erilist rangust ja distsipliini. Nadia sisendas eriliselt pingutustunnet. Kui ma hakkasin looma filmimuusikat, tundus mulle kõik lihtne. Ma võisin ilma raskusteta kolm ööd järjest kirjutada,” meenutab Legrand. Noor muusik sai ka kohe palju rakendust: alguses abistades oma isal kirjutada orkestreeringuid ja hiljem angažeerituna Philipsi plaadifirma asjaajaja Jacques Canetti poolt. Tema helivärvid on kujundanud selliste 1950-ndate aastate artistide kauamängivaid nagu näiteks Jacqueline François, Catherine Sauvage, Henri Salvador, Tino Rossi, Charles Trenet, Boris Vian, Yves Montand, Jacques Brel, Maurice Chevalier.

Näitena sellest kümnendist olgu toodud elujaatav laul “Du soleil plein la tête” Jacqueline François’ ja Michel Legrandi orkestri esituses:

Legrandi jazz

Viiekümnendate aastate alguses toimus muusika lindistamises ja helindamises mitmeid tehnoloogilisi uuendusi: hakati kasutama stereoheli ja vinüülplaadid läksid 78 pöördelt üle 33-pöördeliseks. See võimaldas plaadi ühele poolele lindistada juba 20 minutit muusikat. 1954. aastal andis ameeriklaste firma Columbia Records koostöös Philipsiga välja helikandja “I love Paris”, millel kõlasid tuntud prantsuse meloodiate instrumentaalversioonid, ja need oli orkestrile aranžeerinud Michel Legrand, kes lõi oma muusikalise nägemusega tuntud lugudele värske, ennekuulmatu kõla. See plaat osutus väga menukaks ning tõi artistile esimest korda suure tuntuse.

Järgnevalt on lugejal võimalik kuulata plaadi I love Paris” nimilugu, mille autoriks on Cole Porter:

Seejärel pakkus plaadifirma 1958. aastal Legrandile kokku panna parimatest ameerika jazzmuusikutest grupp ja kirjutada neile seaded. Plaadi nimeks sai Legrand jazz” ning grupi koosseisus olid teiste hulgas tuntud pianist Bill Evans ning staartrompetist Miles Davis. Musta- ja valgenahalised jazzigurud võtsid noore prantslase muusikatunnetuse omaks, sest koostöö nii mitmega neist kestis veel aastaid.

Pakun nimetatud plaadilt tutvustuseks lugu The Jitterbug waltz”:

Miles Davisega töötas Legrand taas 1990. aastal austraalia režissööri Rolf de Heeri filmi “Dingo” soundtrack’i loomisel ja salvestamisel. Kahe superande kestvast sõprusest annab märku kasvõi see, kuidas Davis üle pikkade aastate telefonikõnet alustas: “Hey, the Frog, bring your fucking ass to Los Angeles!”

Kuulamist väärib linateose muusikast kindlasti lugu Jam Session”, kus soleerib lisaks Miles Davisele ka teisi trompetiste:

Uue laine filmimuusika

50-ndate aastate teine pool tõi Prantsusmaa filmimaastikule uued tegijad ja suuna, mida hakati kutsuma nimetusega La Nouvelle Vague (uus laine). Jean-Luc Godard oli esimene, kes kutsus Legrandi oma teostele “Une femme et une femme” ja “Vivre sa vie” muusikat kirjutama, samuti osales ta ka Agnès Varda filmi “Cléo de 5 à 7” helikeele kujundamises.

Pikaajalisema koostöö ja suure kuulsuse tõi aga koostöö Jacques Demyga, kelle 1964. aastal valminud film “Les parapluies de Cherbourg” / “Cherbourgi vihmavarjud” võitis Cannes’i filmifestivali peaauhinna. Sellele filmile, kus osatäitjad esitasid kogu teksti lauldes, oli algul raske leida rahastajaid, sest seda laadi idee tundus neile liiga julge. Kuid näitlejate rollisobivus, filmi suurepärased värvid ja kaadrid ning Michel Legrandi muusika tegid linateosest šedöövri.

Lugejal on siinkohas võimalik tutvuda treileriga filmist, mis jutustab Põhja-Prantsusmaa sadamalinna vihmavarju-poe müüjanna ja autolukksepa õnnetult lõppenud armusuhtest:

Legrandi ja Demy edukas koostöö jätkus veel kahes filmis. Järgmine oli Les Demoiselles de Rochefort” / Rocheforti tüdrukud”, mis valmis 1967. aastal. Ka siin särab ühe peaosalisena noor Catherine Deneuve ning teisena tema varalahkunud õde Françoise Dorléac. Mõlemad õekesed otsivad ja ootavad Lääne-Prantsusmaa mereäärses linnas oma printse, kes neid ka lõpuks õnnelikuks teevad.

Siin teie ees on laul La chanson des jumelles” / “Kaksikute laul”, milles laulu- ja tantsuõpetaja ametit pidavad kaunitarid räägivad oma elust:

Legrandi muusika kaunistab ka Demy viimast edukat 1970. aastal valminud Charles Perrault’ muinasjutul põhinevat filmi La peau d’âne / “Eeslinahk.

Järgnevas videolõigus valmistab printsess, keda mängib järjekordselt Catherine Deneuve, oma väljavalitule armukooki, esitades laulu La recette pour un cake d’amour / Armukoogi retsept:

Edu Hollywoodis

1967. aasta kevadel kolib Michel Legrand perega Los Angelesesse, et kogeda paremat kliimat kui vihmases Pariisis ja laiendada tutvusi tööpõllul. Seal tutvub ta kuulsa ameerika filmihelilooja Henry Manciniga, kes soovitab prantslast Norman Jewisonile, et too kirjutaks muusika režissööri uuele filmile The Thomas Crown Affair. Selle filmi helikujundus valmis Hollywoodi kohta ennekuulmatult. Legrand lõi pooleteisetunnise seti muusikat filmi eelnevalt vaatamata ning režissöör monteeris sellest lähtuvalt hiljem filmi kokku. Trillerliku filmi üheks kõrghetkeks on laul The Windmills of your mind, mille eest helilooja pärjati 1969. aastal Oscari ja Golden Globe’i auhindadega.

Järgnevas versioonis esitab seda palju interpreteeritud laulu filmi soundtrack’i sisse laulnud Noel Harrison:

Edu ei jätnud Legrandi Hollywoodis maha ka järgnevatel aastatel. Oscariga sai pärjatud ka 1971. aastal Robert Mulligani filmi Summer of 42 muusika. See teos viib vaataja maailmasõjaaegse USA rannaidülli Nantucketi saarele, kus hilises teismeliseeas noored kogevad oma esimesi armusuhteid.

Pakun lugejale vaatamiseks-kuulamiseks heli- ja fotomosaiigi nimetatud filmist:

Kolmanda kuldse auhinna sai helilooja 1983. aastal Barbra Streisandi linateose Yentl muusika eest. Selle filmiga tegi Streisand kui ülemaailmselt tuntud laulja ja näitlejanna oma režissööri- ja produtsendidebüüdi. Filmile kirjutasid laulutekstid Alan ja Marilyn Bergman, nagu ka teistele Legrandi Hollywoodi filmilauludele. Linateos jutustab juuditüdrukust, kes maskeerub noormeheks, et õppida edasi toorat. Ta armub teise noormehesse, täites samal ajal abielumehe kohustusi.

Laulus “Papa, Can You Hear Me pöördub Yentl palves oma lahkunud isa ja ka taevase isa poole, et paluda andestust:

Koostöö staaridega

Michel Legrand on oma pikal muusikuteel teinud koostööd eri žanrite tippmuusikute ja staaridega. See, et helilooja teostes on parasjagu jazzilikkust, on vast kõigile aimatav ja seepärast oli omamoodi loogiline, et 1972. aastal sai teoks album Sarah Vaughan with Michel Legrand. Kolme ja poole oktavilise hääleulatuse ja suurepärase improvisatsioonivõimega jazzidiiva ootas juba ammu seda võimalust, sest järgnevas videos küsib Legrand, milliseid sõnu Sarah prantsuse keeles teab. Selle peale kostab lauljanna: “Voulez-vous coucher avec moi?” (“Kas te soovite minuga voodisse minna?)

Väljavalitud muusikanäites esitab Sarah Vaughan koos Michel Legrandiga helilooja laulu Sweet Gingerbread Man:

1997. aastal etendab Legrand oma muusikali “Passe-muraille” / “Seinaläbija” Pariisi teatris Bouffes, kui talle helistab popikuningas Michael Jackson, kes on Prantsusmaal ühe filmi võtetel. Ta soovib tulla etendust vaatama, aga et mitte tekitada liigset elevust, maskeerub ta saali sisenedes Walt Diseney filmi kangelase sarnaseks musta keebi ja mütsiga tegelaseks. Ometigi tunnevad nii publik kui ka esinejad ta ära ning etenduse lõpus tuleb kaks aplausi: üks artistidele laval ja teine Artistile saalis. Legrandi ja Jacksoni sõprus algas 1975. aastal, kui puberteedieas Michael esitas helilooja laulu “Happy:

Helilooja kaasas oma muusika ja laulude salvestamisse kuulsaid ooperidiivasid, nagu Jessye Norman ja Kiri Te Kanawa. Pop-, jazz- ja ooperimuusika ühendamine ehk muusikastiilide cross-over, mis on tänapäeval laialt levinud, oli 1993. aastal alles algamas. Maooritarist sopran dame Kiri Te Kanawa, kes oli 1980-ndatel üks tuntumaid ooperilauljaid, andis Legrandi lauludega välja plaadi Magic ning järgnev video annab võimaluse veidi piiluda selle lindistamise telgitagustesse:

Michel Legrandi laulude vastu on tundnud huvi ka popartistid. Kui 1999. aastal valmis uuesti film “The Thomas Crown’s Affair”, siis tuntud laulu “The Windmills of Your Mind” esitas selles versioonis mitmekülgne artist Sting. Samuti osales ta helilooja 50-ndat loomejuubelit tähistaval kontserdil ja helisalvestusel. Lugeja saab nüüd kuulata Stingi ja Michel Legrandi intiimset tõlgendust laulule  What Are You Doing The Rest Of Your Life:

Viimased tööd

Michel Legrand töötas täiskäikudel kõik elatud aastad ning oma elumotot on ta kirjeldanud järgmiselt:

Olen juba poisikesest peale elanud täielikult muusikast ümbritsetuna. Minu unistus oli mitte millestki ilma jääda. Seetõttu pole ma kunagi asunud ühe muusikalise distsipliini juurde. Ma armastan mängida, dirigeerida, laulda ja kirjutada ning seda igas stiilis. Seega võtan ma ette kõike. Mitte ainult natukene kõike, vaid vastupidi – ma teen kõiki neid tegevusi korraga, tõsiselt, siiralt ja sügavalt pühendununa.”

Artikli selles osas jagan ma lugejaga Michel Legrandi unistusi, mis täitusid just tema viimasel elukümnendil. 1956. aastal, olles veel prantsuse tippmeelelahutaja Maurice Chevalieri orkestrijuhiks, kohtus Legrand peale kontserti Pariisi Alhambra teatriloožis legendaarse Charlie Chapliniga, kes oli tulnud Chevalieri lavatriumfi jagama. Ikoonilise igavese hulkuri kehastaja Nice to meet You” vastus tervitusele saatis heliloojat mõtetes aastakümneid ning 2015. aastal Xavier Beauvoiri filmis La raçon de la gloire / Hiilguse lunaraha saab teoks muusikaline kohtumine kahe suure looja vahel. Lugejale on siin kuulamiseks katkend selle filmi muusikast:

Seitsmekümnendate aastate alguses, olles vaimustunud Barbra Streisandist, kirjutas Legrand talle eraldi muusikalise teose nimega Between Yesterday and Tomorrow: Life Cycle Of A Woman. Paraku venitas lauljatar vastuse andmisega ja lõpuks keeldus plaadi lindistamisest, tuues välja, et ta hääl katkeb tsükli esimese ja viimase laulu (“Birth ja “Last Breath) esitamisel. Nii tuligi heliloojal oodata kohtumist prantsuse koloratuursopran Natalie Dessayga, kellega koostöös realiseerus suurepärane teos tervikuna alles 2017. aastal:

Michel Legrandi viimaseks tööks jääb muusika kirjutamine legendaarse linateose “Citizen Kane looja Orson Wellesi filmile “The Other Side of the Wind, mis valmib peale režissööri surma postuumselt (Welles töötas selle kallal aastatel 1970–1976, kuid projekt jäi siis lõpetamata) ning mille esilinastus toimub Veneetsia filmifestivalil 31. augustil 2018. Valisin lugejale filmi soundtrack’ist kuulamiseks kõige legrand’ilikuma teema:

Michel Legrandi mahukas elu saab lõppakordi jaanuaris 2019. Oma järelehüüdes Legrandi naisele ja lastele ülistab Prantsusmaa president Emmanuel Macron teda kui kustumatut geeniust, öeldes: “Tema ainulaadsed meloodiad, mis kõlavad meie peades ja mida ümisetakse tänavatel, on saanud meie elude heliribadeks.

Viimase muusikalise näitena jagan lugejaga videot ühest erilisest kontserdist, kus Michel Legrand ja Natalie Dessay esinevad detsembris 2013 Pariisis Saint-Lazare’i metroojaamas. Nende esituses kõlab helilooja laul Mon dernier concert / “Minu viimane kontsert:

Kutse kontserdile

Kutsun head lugejat kuulama meie kontsertkava Imeline Michel Legrand, mida esitame 24. septembril 2019 ja 10. märtsil 2020 Rahvusooper Estonia kammersaalis ning 22. novembril 2019 Pelgulinna Rahvamajas. Esinevad Erkki Otsman (laul), Andranik Kechek (klaver), Tõnis Tüür (kontrabass), Liina Amon (rütmipillid).

Artikli kirjutamisel on kasutatud informatsiooni Michel Legrandi ja Stepahane Lerouge’i raamatust J’ai regret de vous dire oui” ning eri materjale internetist.

Erkki Otsman

Erkki Otsman

Erkki Otsman on muusik ja artist. Loe artikleid (9)