Raamatuarvustus. “Tšornobõl” – üks lugu

Ei ole vist palju neid, kes, teades midagigi maailmast, ei tea, et Tšornobõlis toimus tuumakatastroof. Mitte väga ammu, aga, noh, kunagi. Üks katse läks viltu ja tuumajaama reaktor lendas õhku. Kuidas täpsemalt ja eriti miks see juhtus, see teadmine on tihti lünklik. Meil siin Eestis ehk vähem kui nn läänes.

Ukrainlasest Ameerika ajaloolane, Harvardi Ülikooli professor Sergi Plohhi püüab oma raamatuga seda lünka põhjalikult täita. Tema oma sõnade kohaselt on “tegemist esimese kõikehõlmava Tšornobõli katastroofi ajalooga”.

See raamat sai võimalikuks, sest Ukraina 2014. aasta revolutsiooni järel tehti laiemalt lahti arhiivide uksed, avanes tee eriti just KGBst jäänud dokumentide juurde. Plohhi stiil on üsna kiretu, dokumentaalne ja kirjeldav, hoidudes emotsioonidest ja ka liiga paljudest hinnangutest – erinevalt näiteks Sviatlana Aliaksijeviči hingekriipivast intervjuude raamatust “Tšernobõli palve: tuleviku kroonika” (e. k. 2006), Tiit Tarlapi kergelt iroonilisest oma kogemuste ülestähendustest “Tšernobõl 1986” (1993) või ka Grigori Medvedevi katastroofi detailsest ja otseselt jaama juhtkonda süüdistavast kirjeldusest “Tšernobõli vihik” (e. k. 1996).

Sissejuhatuses lubab autor lugu 1986. aastast, mil katastroof toimus, kuni koguni 2018. aastani, mil plahvatanud reaktori uus kate valmis sai, aga raamatus leidub põikeid ka sügavamale Nõukogude “rahumeelse aatomi” ja toonase poliitilise kultuuri ajalukku, mis loovad toimunule nii-öelda ruumilist olemust. Et tegemist ei olnud mingi kohutava, aga juhusliku õnnetusega, isegi mitte ainult inimliku veaga, vaid katastroofiga, mis pidigi juhtuma. Ja mõneti just sellisena, nagu see juhtus – nii paljude ohvrite ja raskete tagajärgedega. Sest Nõukogude liidrid eelistasid minevikuvigadest õppimise asemel neid vaka all hoida. Sest plaan oli püham kui miski muu ja selle täitmata jätmine ei tulnud kõne allagi. Sest käsk oli vanem kui meie. Sest valitses veendumus, et inimene on looduse kroon ja nõukogude inimene veel eriti. Ning et tuumajaam on ju ohutu kui Tuula samovar ega saanud lihtsalt plahvatada. Sest isegi kui juhtus kohutavaim, tuli seda varjata, hoida üleval Potjomkini küla, seda nii muu maailma, aga ka oma inimeste eest. Sest paanika kõigutanuks paati, mis niigi polnud veekindel.

Tšornobõli lugu ei ole siiski vaid üks lugu kogu maailmale. Nagu tiiki heidetud kivi, liikusid toimunud katastroofi lained üle ilma ja mõjutades inimesi, saatuseid, tulevikku. Nii on Tšornobõlist võimalik rääkida koguni sadu tuhandeid lugusid sama keskpunkti ümbert.

Plohhi räägib meile küll laiahaardelise, aga siiski ühe, Ukraina loo.

Ukraina muutumise poliitilise loo, milles Tšornobõl lakmuse rolli mängis. Mis selgitab mõnevõrra ka seda, miks iseseisvunud Ukraina, pealtnäha saanud ju sama stardipaugu kui meiegi, kujunes selliseks nagu see oli.

Nii on selles loos üsna kõrvalise tähendusega, millist mõju tunti mujal Nõukogude Liidus, näiteks naabruses asunud Valgevenes, mis suure hulga radioaktiivset reostust enda kaela sai. Või mis tähendas sadade tuhandete likvidaatorite üle liidu kokku toomine, et radiatsiooni sõna otseses mõttes maha pesta ja matta.

Plohhi raamat on esimene õige mitmest viimasel ajal välja tulnud Tšornobõli käsitlusest – tekib tunne, nagu oleks Tšornobõl moes. Või ehk on see märk, et uus oht on õhus. Plohhile tema teose eest 2018. aastal Briti olulisima dokumentaalkirjanduse auhinna, Baillie Giffordi auhinna määranud žürii hinnangul on see raamat eriti oluline just praegu, kui maailm seisab silmitsi energiaprobleemidega. Plohhi ise peab suurimaks ohuks poliitikute, autoritaarsete, kriise eiravate juhtide otsuseid, eriti just tuuma-teemadel, mis võiksid viia Tšornobõli-laadse viimsepäeva kordumiseni, kui minevikukogemustest õppust ei võeta.

Nii et – kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta (Juhan Liiv).

Helle Tiikmaa on vabakutseline ajakirjanik ja raamatu “Sõda nähtamatu vaenlasega. Eesti Tšernobõli katastroofis” (2011) autor.