Põhjala pruulikoda peetakse sageli Eesti väiketootjate lipulaevaks. See asutati 2011.aasta lõpus nelja Eesti õllesõbra ja kodupruulija poolt. Praegu eksporditakse oma toodangut enam kui 30 riiki, sealhulgas peaaegu igasse Euroopa riiki. Intervjuu Põhjala pruulikoja tegevjuhi Enn Pareliga.
Olete tihti rõhutanud, et Põhjala bränd ehitati üles ilma traditsioonilise turunduseta. Kuidas see võimalik on?
Arvan, et see on võimalik tootele keskendudes. Tootearendus on meie jaoks kõige alus. Me pruulime õllesid, mis on rikkad maitsete ja lugude poolest, ning loodame, et toode räägib iseenda eest (siiani on see õnnestunud). See on põhimõtteliselt meie turundus ning kommunikatsiooni mõttes kasutame ainult sotsiaalmeediat, traditsioonilist reklaami me ei tee.
Isegi kui on tegemist maailma parima tootega, peate kuidagi inimeste teadlikkust tõstma. Kuidas?
Sotsiaalmeedia on meid palju aidanud, lisaks kogukonnapõhised õlleentusiastidele mõeldud saidid nagu RateBeer.com ja Untappd. Meie õlled on loetletud kõikidel reitingusaitidel ja neil läheb siiani väga hästi. Oleme rahvusvahelise õllekogukonna seas laialt tuntud. Samuti käime palju õllefestivalidel, külastame igal aastal ligikaudu 30 festivali. Meie müügijuht ja peapruulija käib pidevalt ringi ja aitab samuti sõna levitada.
Avasite hiljuti uue koha, millest on saanud üks populaarseimaid restorane Tallinnas. Laiemas tähenduses võib ka elamusi turunduseks nimetada. Kuidas kirjeldaksite elamuste olulisust oma ärimudelis?
Sellel on meie ärimudelis ülioluline osa. Uue õlletehase ehitamisel oli meil põhimõtteliselt kaks võimalust: kas liikuda ääremaale, ehitada tehas ja toota õlut, või liikuda lähemale sinna, kus inimesed tegelikult käivad ja kus meil on edukas jaemüük. Ilmselgelt otsustasime teise variandi kasuks. Ma arvan, et see oli oluline strateegiline otsus, mis viis meid uuele tasemele. Meie uus kodu on tõeliselt ilus renoveeritud 20. sajandi alguses ehitatud hoone ja see täiendab meie kaubamärki. Põhjala pakub 360-kraadist õllekogemust. Võite siia tulla, tootmist vaadata, õlletehases ringi jalutada ja Põhjala Tap Roomis koos suurepärase toiduga meie õlut mekkida. See oli vist Financial Times, mis nimetas meil pakutavat Michelini tasemel pubitoiduks. Leiate ka selliseid meeneid nagu T-särgid, pusad, mütsid, klaasid jne. Seega elamuste tekitamine on käsitööõlut pruuliva ettevõtte jaoks kindlasti oluline.
Käsitööõlle kategoorias on väga palju tegijaid. Ma eeldan, et maailmas on võib-olla kümneid, kui mitte sadu tuhandeid erinevaid käsitööõllesid. Ometi olete edukas ka rahvusvahelistel turgudel nagu USA, mis on tõenäoliselt maailma kõige konkurentsivõimelisem õlleturg. Mis on teie edu saladus?
Meil on kaugete turgude jaoks selge strateegia, näiteks ei saada me kunagi IPA-sid Ühendriikidesse, sest seal on saadaval hulgaliselt häid IPA-sid ning IPA ei talu hästi reisimist. Seega keskendume USA turul tumedatele õlledele, tünnis laagerdunud õlledele ja hapudele õlledele, mis taluvad hästi transporti ja on tegelikult huvitavamad ning maitseküllasemad kui tavaõlled. See on see, mille poolest me tuntud oleme.
Tõsi, ümberringi on palju konkurentsi ja RateBeer.com 2018. aasta andmete järgi on kogu maailmas rohkem kui 25 000 õlletehast. RateBeeri kasutajad hindasid meid maailma saja parima hulka, minu mäletamist mööda oleme maailmas 57. kohal. See on suur tunnustus ja saavutus ning on toonud meile fänne üle terve maailma.
Käsitööõlu muutus aastaid tagasi trendikaks, aga iga trendi puhul on oht, et see võib kaduda. Mis Sa arvad, milline on selle segmendi tulevik?
Ma ei usu, et käsitööõlu iseenesest ära kaob, kuna minu arvates pole see trend ainult õllekategoorias. Toidu- ja disainitoodete osas on väiketootjatel tänapäeval eelised, sest inimesed ei soovi masstoodangut. Nad tahavad midagi erilist, millel on lugu ja mis on unikaalne. Ma arvan, et see on käsitööõlle õitsengule kaasa aidanud. Pikas perspektiivis kaob võib-olla väljend “käsitööõlu” ning alles jääb lihtsalt “hea õlu” ja “masstoodetud õlu”.
Usun, et väikesed pruulikojad jäävad siia niikauaks, kuni suured ettevõtted neid ära ei osta. Õlleturul on üsna palju konsolideerumist ning rahvusvahelised ettevõtted (AB InBev, Heineken) on omandanud mitmed tuntud ja suured käsitööõlletehased. Äsja oli uudis, et meie head sõbrad Oedipus Brewing pruulikojast Amsterdamis müüsid oma vähemusosaluse Heinekenile, neid näiteid on tegelikult palju. Niisiis, toimub konsolideerumine, kuid ma ei usu, et käsitööõlletehased või väikepruulikojad lähikümnenditel kuskile kaovad.
Allikas: Bestmarketing
