Reis. Seljakotiga läbi Pakistani, Afganistani ja Iraani. Mõtestades islami ja läänekultuuri ilu ja valu

Rännak Pakistani, taamal paistmas Nanga Parbat (8126m). | Foto: Andres Käosaar

“Miks sa sinna lähed?“ küsis mu ema õhtul enne mu äralendu. “Ma arvan, et on kaks peamist põhjust, miks sa ei taha, et ma sinna läheksin,“ vastasin talle. “Esiteks – sa ei tea neist riikidest kuigi palju, ja teiseks, meedia on kujundanud arusaama, et need riigid koosnevad vaid plahvatustest ja sõjast. Mina ei tea nendest riikidest kah midagi ja selle pärast ma sinna lähengi – et näha ja kogeda, kes ja kuidas seal päriselt elavad.”

Meedia, „neljas võim“, on hea subjekt, mida ühiskonna valearusaamades süüdistada, kuid samas näitavad uuringud, et reaalsed surmajuhtumid, meedia kajastamine ja Google’i otsingud ei kattu absoluutselt – terrorismi tõttu sureb USA-s alla 0.01% inimestest, kuid internetiotsingutes hõlmab terrorism surmapõhjustes 7.2% ja meediakajastuses on see ca 31% kõikidest surmasid kajastavatest uudistest.

Põhjused, mida mult enne reisile minekut nõnda palju küsiti „Miks sa ometi sinna lähed?“, võtab väga hästi kokku Hans Roslingu 2018. aastal ilmunud „Faktitäius“, mis kirjeldab, miks just peamiselt haritud inimesed maailmast nõnda valesti aru saavad – me teeme hulgaliselt mõtlemisvigu, mis meie mõttemaailma kujundavad, kuid mis panevad meid püstitama arvamusi, mis tegelikult ei lähe kokku reaalsusega.

Muidugi ei saa ma öelda, et Pakistan ja Afganistan poleks ohtlikud kohad – mõlemad on ühed kõrgeima inimröövide arvuga riigid maailmas, kuid Pakistanis on viimase kümne aasta jooksul röövitud vaid 10 välismaalast ja nemadki kõik mägistes piirkondadest Afganistani-Iraani piiril, kuhu praegugi ei soovitata ei kohalikel ega turistidel minna ning kuhu seetõttu ma oma rännakul jalga ei tõstnud. Samas näitab statistika, et tahtlikke mõrvasid on nii Pakistanis kui Afganistanis vähem kui näiteks Jaapanis, Hiinas, Kanadas või USA-s ja nendes riikides külastamise kohta küll keegi ei küsi: „Miks sa sinna lähed?“, vaid pigem ollakse kadedad ja soovitakse edu.

Statistika statistikaks – see olla ju nagu miniseelik, mis lubab palju, kuid ei näita tegelikult midagi. Neid numbreid tasub tõesti võtta terakese soolaga ning arvestada, et ei Pakistani ega Afganistani statistikaametid pole kindlasti nõnda tõhusad nagu seda näiteks meie enda oma.

Kuid kui välistada fakt, et uudiseid välja andvad kanalid on enamasti kasumi peale üles ehitatud, on meedia kallutatust keeruline välja vabandada – millegi pärast ei kirjuta ükski uudis sellest, kui naeratavad ja sõbralikud on pakistanlased ja kui külalislahked afgaanid.

Ükski uudis ei kirjuta sellest, kuidas särasilmsed lapsed Põhja-Pakistani mägede vahel orgudes kriketit mängivad.

Või kuidas Kabulis sõbrad õhtuti üksteise juurde kogunevad, et vesipiipu tõmmata, telekat vaadata ja “Reis ümber maailma” lauamängu mängida. Või arvukatest Kabuli tänavaid ääristavatest Saku Suurhalli suurustest pulmapaleedest, mis on valgustatud ekstravagantsemalt kui Tallinna Raekoja platsi jõulukuusk ning milles pulma pidamiseks noorpaarid aastaid raha kokku koguvad. Pakistani imeilusatest mägedest kuuleme napilt vaid siis, kui esimene eestlane K2 otsa ronib, kuid siiski ei keskendu sel juhul artikkel sellele, milliseid turismivõlusid see riik endas peidab, vaid ainiti alpinismiraskustele.

„There were many people like you here before 9/11,“ lausus mulle Põhja-Pakistani turismilinnas Karimabadis meie hostelipidaja. Ma mäletan toda päeva, olin siis just seitsmeseks saamas, – jõudsin koolist koju, panin kineskoopteleri mängima ning terve ülejäänud päeva olid ekraanil vaid suitsevad kaksiktornid. Sattusin mõned aastad tagasi ka Manhattanil memoriaali kaema, kuid ma ei oleks uskunud, et see, 18 aastat tagasi toimunud sündmus paneb mind Pakistanis tundma kui kevadekuulutajat – olin nendel konarlikel ja augulistel tänavatel harva nähtava valge lääne inimese esindaja, keda kohalikud pildistasid ja tänasid tulemast ning kes tekitas neis lootust ja ootust, et turistid hakkavad vaikselt taas aina rohkem nende riigi määratut ilu kaema saabuma. Selgus, et Pakistan oli 70ndatel ja 80ndatel populaarne Euroopa hipide reisisihtkoht, kuid alates USA-Afganistani sõjast, läksid ajad ka seal halvaks.

Lisaks ei ole riigi mainele kindlasti head teinud ka lokkav korruptsioon ega ka fakt, et Osama bin Laden sai just selles riigis, iidsel siiditeel asuvas linnas, kus sõime kohalikega afganistanipärases restoranis, tapetud. Samas on riik vaikselt muutumas – kohalikud loodavad, et värskelt valitud peaminister viib oma lubaduses korruptsiooni vähendada ellu ning progressiivsusest annavad aimu maantee kõrval seisvad liiklusmärgid siltidega: „Beep-beep, don’t sleep“ ja „Don’t be silly, road is hilly“.

Smugeldajad Iraagi-Iraani piiril – riigi majandusraskuste peegel. I Foto: Andres Käosaar

Rännates läbi Pakistani, suheldes kohalikega ja uurides, kuidas nad elavad ja miks just nõnda, tuleb välja, et Pakistani raske saatus on nii USA-Afganistani sõja tulemus, kuid samal määral – kui isegi mitte rohkemal – ka kohalike poliitikute isekuse ja kasuahnuse tagajärg.

See kõik on viinud selleni, et kohaliku eliidi, ülikoolis käinud inimeste jaoks, on meeletult oluline ja suur asi, kui neil on võimalik isegi riigi sees ringi konnata ja omaenda kodumaa erinevaid piirkondi näha.

Rääkimata siis Euroopa Liidus käimisest või lausa õppimisest, sest Pakistanis reisimine on nende jaoks pea ainus võimalus üldse rännata – Pakistani passi võimsuse indeks on 90 (Eesti passil 7 ja Afganistani passil 93) ning see tuleneb sellest, et viisavabalt saavad nad reisida vaid üksikutesse riikidesse, kui meie, eestlased, naudime Schengeni viisaruumi võlusid ning enamikesse teistesse riikidesse on viisa saamine meie jaoks vaid paarikümne euro ja paari nädala küsimus, kui sedagi.

Kohvimaias pakistanlasest mulla oma uhke Itaalia kohvimasina kõrval. Foto: Andres Käosaar

Afganistan ja Pakistan ei erine pealiskaudselt omavahel palju, kuid Kabuli tänavatel jalutades on riigis kestva sõja pitser nii inimeste nägudel ja suhtumises kui ka linnapildis tugevalt paista. Linn ja inimesed pole küll nii hukas ja deemonlikud, kui kirjeldab Minu-sarja raamatu “Minu Afganistan” autor Janek Somelar või Rene Satsi oma 31. jaanuaril ilmunud artiklis, kuid arusaadavalt on Somelari kogemus militaarne ning seetõttu ka tema arusaam Afganistanist. Ja Satsi läks ise sipelgapesa torkima. Millega pean aga Somelariga nõustuma, on Allahi lähedus ja aura.

Vestlused kohalikega lähevad võrdlemisi kiirelt usuteemadele ning kipuvad tihti korduma – nii Pakistanis kui Afganistanis.

Samas on need vestlused alati põnevad, sest annavad võimaluse võrrelda seda, mida olen ise nii koolis kui ka omal käel islami kohta uurinud ja õppinud, mida kajastab meedia ning kuidas tunnevad kohalikud. Samas, olles ka ise budismiga väga tuttav, kumas inimeste islamijuttudest väga palju budistlikke tõdesid ja filosoofiat. See fakt viis mu arusaamani, et kõik religioonid seisavad tegelikult samade inimlike vääratuste eest. Nad on nagu erinevad inimkeeled, millel on üks sama eesmärk ja üldine süsteem, aga mis on pealtnäha täiesti erinevad.

Lõpuks seisavad kõik usundid inimlikkuse, kaastunde, ligimeste ja hea ning meeldiva elu eest. Jõudsin selle mõtte kirja panna, kui saabusime Afganistanis Panjshiri orus asuvasse külla, kus meid tervitas naeratav politseinik, kes oli Iraanist väljaspool üks vähestest inimestest, kes teadis, kus Eesti asub – ta oli Londonis õppides paari eestlasega sõbrunenud. Ta rääkis loo neljast erinevast keeleruumist pärit neljast mehest, kes kõrbes konnates raha leidsid ning üks tahtis selle eest osta vett, teine wasserit, kolmas l’eau’d ja neljas vodad, kuid sellele vaatamata läksid nad leiu pärast kaklema – pealtnäha erinevad soovid suutsid ühise eesmärgi olulisuse elimineerida. Tundub, et täpselt sama tendents on religioone tabanud läbi terve inimkonna ajaloo.

Vaatamata Kabuli betoonmüüridele, arvukatele automaatidega sõdureid täis kastiautodele ning pidevalt pea kohal tiirutavatele USA sõjaväekopteritele jätsid afgaanid kustumatu sõbraliku ning turvalise mälestuse – ma ei ole kuskil Euroopas ega mujal lääne kultuuriruumis rännates kogenud säärast külalislahkust, sõbralikkust ja vastutulelikkust kui Afganistanis või Pakistanis ning vaatamata endiselt käivale sõjale elavad kohalikud oma elu edasi, olles samas teadlikud igapäevastest pommirünnakutest ja plahvatustest. Ning tehes oma elus vastavaid korrektuure, et oma eluiga võimalikult palju pikendada, kuid siiski arvestades eksisteerivate ohtudega. „Me ei tea kunagi, millal enesetapja pomm meid tapab. Loodame lihtsalt, et see päev pole täna,“ ütles meie Kabuli võõrustaja, haritud ja intelligentne Afganistani valitsuse ametnik.

Läänest tulnud naise taak islamimaailmas pikaaegse sõjapitseri taustal Afganistanis Panjshiri orus. I Foto: Andres Käosaar

Iraan meile, uute elamuste janustele ja värskelt räsitud riikidest tulnud ränduritele nõnda suur muljet ei jätnud – juba Tehrani lennujaamast väljudes jäid silma viisakat maanteed, modernsemad autod ja korralikumad sildid. Iraan oli ju 70ndatel väga läänelik riik, kuni Islamirevolutsioon kogu riigi arengu tagurpidikäigule tõmbas.

Viimase kahe-kolme aasta jooksul on Iraani majandus tänu USA ja EL-i sanktsioonidele saanud korraliku põntsu ning niigi vaimselt represseeritud rahvas on sunnitud igal sammul turistidele tuure pakkuma, et mingitki lisasissetulekut kindlustada. Olin sõpradelt kuulnud uskumatust iraanlaste sõbralikkusest ja külalislahkusest, kuid minu kogemus seda arvamust ei toeta – eriti võrreldes eelnevalt külastatud riikidega ei jäänud Iraan oma olemuselt mitte millegi nõnda erilisega silma, sest islam pole nende jaoks nõnda oluline kui afgaanidele ja pakistanlastele ning seetõttu ei erine nad meie kohalikust kultuurist kuigi palju.

Samas jäi silma üks läbiv tendents, mis siiski kõiki kolme riiki eredalt iseloomustab – nende kultuuri perekonnakesksus.

Moslemite jaoks on perekond ülim väärtus ning austus oma perekonna vanemate liikmete vastu on piiritu. Tulles läänelikust individualistlikust ühiskonnast, tundub see võõras ja natukene kentsakaski, kuid pikemalt järele mõeldes paneb mõtlema, et miks meie sellised ei ole? Miks oleme nõnda individualistlikud ning näilise edu nimel oleme ohverdanud oma kvaliteetsed suhted sugulaste-sõpradega. Lähis- Ida võib küll sõjas olla, kuid tundub, et just sõbrad ja sugulased on need, kes üksteist toetavad ja raskel ajal naeratust näol ning eluvaimu sees hoiavad. Jääb vaid küsimus, kui rasked ajad ka meile tagasi tulevad, kas meil on veel perekonnad, kelle juurde tagasi minna ja kellelt toetust otsida?

Kokkuvõtteks

Ma ei soovi selle kirjatükiga inimesi innustada nüüd kohe seljakotti haarama ja Kabuli või Islamabadi lennukipileteid ostma, sest pean tõdema, et Afganistan on endiselt väga ohtlik riik ning tõsiasi, et ma oma reisikaaslasega sealt elusalt ja tervelt ning ilma eriliste sekeldusteta minema sain, võib olla hea karma või lihtsalt pime õnn. Kuid mida ma taotlen, on avatum maailmapilt ja skeptilisus meediakanalites näidatava osas.

Raamatu „Selfish Gene“ autori, etoloogi ja evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi järgi oleme ainsad olendid, kes on võimelised oma geenide poolt eelprogrammeeritut eirama ja muutma – tehkem seda ja programmeerigem oma iseloomulikku isekust ning mõttevigu ümber, et püüelda parema, meeldivama ning teojõulisema inimkonna ja ühiskonna poole. Olgem üle tingitud kadedusest ja omaenda egost ning mõelgem laiemalt, kaugemale kui omaenda ninaesine. Miks? Sest me saame ja see on palju edukam toimetulekumehhanism kui egotsentrism ja ebakohane küünilisus, mis paraku tingivad tänapäeval selle, et suhtume põhjendamatult negatiivselt võõrasse ning kardame liialt seda, mida ei ole tarvis nõnda suurel määral karta. Hirm ängistab ja vangistab, olgem sellest üle ning proovigem olla paremad inimesed.

Andres Käosaar (24) on Tartu Ülikooli psühholoogiaeriala magistrant ja gümnaasiumiõpetaja. Hingelt rändur, on ta nii hääletades kui autoga rännanud läbi pea terve Euroopa ning siit-sealt piirkondades ka mujal maailmas. Igalt rännakult on ta võtnud kaasa tõeterasid ja arusaamu nii inimloomuse, ühiskonna kui iseenda kohta.