Peeter Koppel: klaas on siiski pooltäis

Üldiselt proovivad majandus- ja investeerimisinimesed pidevalt „õhku nuusutada,“ et tunda, ega majanduses pole tunda kõrbelõhna ja ega tsükkel pöördumas pole?

Selle „õhu nuusutamise“ juurde on ajalooliselt kuulunud näiteks vase hinna pingeline jälgimine, sest üldiselt on selle metalli hinna liikumise dünaamika hea indikaator sellest, mis toimuma hakkab (just nimelt hakkab!). Vase hind on viimastel kuudel küll allapoole nihkunud, kuid mitte määral, millest midagi järeldada saaks.

Teine hea indikaator on olnud see, kuidas suhtuvad teineteisesse lühi- ja pikaajalised (turu)intressimäärad ehk mida võib välja lugeda lühikese ja pika raha hinnast?

On üpriski loogiline, et lühike raha peaks olema pikast odavam. Vahel juhtub aga nii, et pikk raha muutub lühikesest odavamaks. Seda sellepärast, et turuosalised näevad tulevikku tumedamates toonides ning ka positsioneerivad end vastavalt. Taoline signaal on üldiselt üpris hea ennustusvõimega. Näiteks viimased viis korda, kui selline „lambike on vilkuma hakanud,“ on sellele (USAs ja ka mujal) järgnenud majandussurutis. (Viimast kiputakse üldiselt defineerima kui kahte või enamat kvartalit majanduslangust.)

Hiljuti hakkaski Ühendriikides (ja mitte ainult) mainitud „lambike vilkuma.“

Hetkeks paistis, et ehmatus oli üpriski suur. Seda nii turgudel kui näiteks president Trumpi puhul, kes võttis seetõttu ette järjekordse rünnaku Föderaalreservi ja tolle intressipoliitika suunas. Kui proovida rahunemiseks välja hingata, siis on „lambikese vilkumisest“ võimalik välja lugeda ka midagi muud peale tulevikus ebameeldiva kindlusega saabuva surutise. Nimelt viitab „pika raha“ odavnemine sellele, et keskpangad on taas (!) ülimalt lahkeks muutunud. See kehtib nii presidendilt nahutada saanud Föderaalreservi kui ka Euroopa Keskpanga (ECB) suhtes.

Nimelt teatas ECB intressimäärade üle otsustava komitee liige Olli Rehn hiljuti ajakirjanduses, et juba septembris on keskpangalt oodata “märkimisväärset ja mõjusast poliitikapaketti.” Kui sõnum pole piisavalt konkreetne, siis lisame siia Rehni poolt veel öeldu, et “töötades finantsturgudega on parem teha pigem rohkem kui liiga vähe.” Kuna lühiajaliste intressimäärade edasine langus euroalal ja mitmetes teistes riikides on mõnevõrra raskendatud, ei jää keskpangal muud üle, kui osta jõuliselt pikemaajalisi võlakirju, et hoida pikaajalisi intressimäärasid madalal tasemel, sest see on vajalik majanduse üpriski nõrga tervise tõttu. Kuna tänases maailmas on kõik kõigega seotud, siis teiste riikide pika raha hinna langus on teatud mõju avaldanud ka pika raha hinnale USAs.

Siit jõuame taas järelduseni, et kuna raha hind ja seega ka võlakirjadelt teenitav ilmselt püsib madalana seni arvatust (taas kord!) kauem, siis ei jää turuosalistel/investoritel väga muud üle, kui otsida tootlust muudest varaklassidest.

Ülimadalad võlakirjatootlused kasvatavad näiteks aktsiate suhtelist atraktiivsust.

Näiteks S&P500 indeksi dividenditootlus on hetkel (kesisevõitu) ca 2%. Ometi on see ca 50 baaspunkti kõrgem kui 10-aastase USA riigivõlakirja tootlus. Seega peaks indeks reaaltasandil kukkuma ca 28% (eeldades 2% inflatsiooni), et võlakirjade suhteline tootlus aktsiate omast parem oleks. Klaas on aktsiainvestori jaoks siiski poolenisti täis!

Jah – maailma majanduskasv väljaspool Ühendriike on nõrguke. Peamine nõrkuse allikas on tööstus. Teenindussektor on enam-vähem hästi vastu pidanud – vähemalt tööstusega võrreldes. Üldiselt on nii, et globaalne tootmistsükkel kestab tavaliselt ca 18 kuud (18 kuuud üles ja 18 alla) ning  arvestades, et eelmine langustsükkel algas eelmise aasta algupoolel, võiks ka tööstusest peagi tulla pigem positiivseid signaale. Need positiivsed signaalid saavad tulla loomulikult eeldusel, et kaubandussõda ei eskaleeru.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et isegi ainult mõõdukalt optimistlik stsenaarium viitab sellele, et globaalne kasv lähiajal taastub. See aga tähendab võlakirjade hindade „läbi põranda“ kukkumise lõppu vähemalt mõneks ajaks ning seda, nagu juba mainitud sai – klaas on riskantsemate varade jaoks mitte pooltühi vaid poolenisti täis!

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Loe artikleid (35)