Rein Pakk: elu muusikataustaga. Utoopiast düstoopiani

Pleierid esitasid küll taustamuusikat, kuid juhtus nii, et noore muusikafänni jaoks sai ümbritsevast maailmast taust pigem muusikale. | Foto: Eric Nopanen/Unsplash.com

Kuu aja eest kirjutasin erinevast vaatest suurtele ja väikestele ekraanidele, pisut ka nende ajaloost ja sellest, kuidas meie taskutesse ilmunud väikesed ekraanid on kutsunud esile suuri kultuurilisi muutusi, nii individuaalseid kui kogu ühiskonda hõlmavaid. Puhttehniliselt on need väikesed ekraanid jõuliselt okupeerinud meie meeli, köites meie silmad. Ja seda üha olulisemaks osaks meie ärkvelolekuajast. Kuid lähiajaloost on teada, et sellele silmaokupatsioonile on eelnenud kõrvaokupatsioon. 

Möödunud sajandi kuuekümnendate aastate lõpul turule jõudnud helisalvestatud lindiga täidetud kassetid olid piisavalt kompaktsed, et muuta muusikat mängivaid magnetofone aina väiksemateks. Kassettmakid jõudsid seitsmekümnendatel autodesse ja inimesed said hakata liiklust ning mööduvaid maastikke muusika saatel vaatlema.

Edasi jõudsid seismekümnendate aastate lõpuks kassettmakid taskutesse ja muusika sealt kõrvaklappide kaudu otse kõrva. Tekkis võimalus lisada kogu igapäevaelule taustamuusika. Mäletan ennast kaheksakümnendate aastate keskel teismelisena seda võimalust usinasti kasutamas. Kindlasti on see minu ja paljude teiste minu kaasaegsete isiksust kujundanud olulisel määral. See oli individuaalse meelelahutuse tarbimise revolutsioon enne nutitelefone. Kuid kõrvade köitmine ei lõika sind maailmast ära sedavõrd, nagu silmade köitmine.

Igatahes on see erinev äralõige. Pleierid esitasid küll taustamuusikat, kuid juhtus nii, et noore muusikafänni jaoks sai ümbritsevast maailmast taust pigem muusikale. Muusika pleieriklappides tõrjus maailma taustale, andes sellele rütmi, viisi, tähenduse ja väärtuse. Kui individuaalne muusika kõrvades kasutab ümbritsevat maailma taustana, siis individuaalsed ekraanid seevastu loovad silmade ette uue maailma.

Aga helireostus võib mõnikord halvata rohkemgi kui pildireostus.

Näiteks on mind alati hämmastanud, kuidas söögikohad kulutavad aega, raha ja head maitset sisearhitektuuri ja -kujunduse peale, kuid avades uksed klientidele valatakse see kõik üle mingi suvalise raadiohitisaatega. Üks ebaõnnestunud sisekujundusdetail teiste õnnestunute hulgas ei pruugi kliendile silma jääda ega ammugi üldist meeleolu rikkuda, kui ta vastavas suunas ei juhtu vaatama, kuid muusika seevastu täidab kogu ruumi. On söögikohti, milles muusikavalik on nii sobimatu, et olukorda võiks võrrelda veekeskusega, mida on hoolsalt ja kvaliteeteselt ehitatud, kuid siis lõpuks reoveega täidetud. 

Pleierite kõrvaokupatsiooni periood oli ühtlasi ka muusikavideote kõrgaeg. Kahtlemata on see seotud sellesama elu taustamuusikaga. Muusikavideod lõid maailmu, kus visuaalne keskkond oligi taustal ja täiendas helimaailma, konstrueerides seeläbi uusi, tihti unenäolisi tähendusi.

Muusikavideote kultuur oli revolutsioon ka audiovisuaalkunsti ajaloos, muutes tohutul määral mittelineaarsete, assotsiatiivsete, abstraktsete lugude keelt. Meelelahutusäri tõi seni vaid avangardkunstnikele omase loomelaadi massikultuuri, muutes selle laiadele rahvamassidele loetavaks ja nauditavaks. Ühtlasi oli see ka interdistsiplinaarne kultuurirevolutsioon, mil erinevad kunstiliigid jõuliselt segunesid.

Muide, üks huvitav näide muusikavideote mõjust oli meil, Eestis mõne aasta eest lavale toodud kõigi aegade kalleim teatriproduktsioon – Robert Wilsoni lavastatud “Aadama passioon” Arvo Pärdi muusikale. See oli muusikavideo teatrilaval. Muidugi pikk ja aeglane, sest tegemist oli Pärdi muusikaga, aga ikkagi muusikavideo, kogu ülesehitus ja kujundikeel olid muusikavideole omased. Ja olgu öeldud, et minu arvates väga vilets muusikavideo. Pärdi muusika on loomulikult suurepärane, muusika esitajatele, näitlejatele ja kõigile teistele etenduse läbiviijatele polnud midagi ette heita, aga lavastaja ajas küll väga odavalt läbi, mistõttu oli vastavalt kõigi aegade kalleimale produktsioonile tegemist kahjuks ka kõigi aegade suurima publikupetmisega. Kaugelt toodud lavastajast kuninglik kõrgus oli sama alasti, nagu Aadama osatäitja.

Kuigi pleierikultuur ei ole iseenesest kuhugi kadunud – arenenud tehnika on kõrvaklappide seadmepoolses otsas vahetanud kassettmaki lihtsalt nutiseadme vastu välja – on silmaokupatsioonil tõenäoliselt hoopis erinevad tagajärjed võrreldes kõrvaokupatsiooniga. 

Igapäevaelu taustamuusika ei lülita välja loovat mõtlemist, pigem võib isegi edendada, uusi huvitavaid seoseid luua jne, sest kõrvu okupeeriski valdavalt justnimelt muusika. Aga silmaokupatsioon on toonud kaasa tekstid, pildid, arvamused, hoiakud – ehk moodsas keeles “sisu” – ja see omakorda toob kaasa hirme, ärevust, apaatiat, õhutatud individualismi, nihestunud inimsuhteid ja muudki, mis blokeerib meie loovust, tahet ja õõnestab inimestevahelist solidaarsust.

Kui maailmale ja elule lisatud taustamuusika ja muusikavideote kultuur lõid utoopiat, siis ekraanidel kuvatav relvastatud silmaokupatsioon loob hoopis jõulisemat, totaalsemat väljalülitust, liikudes pigem düstoopia suunas. 

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (22)