Kirill Safonov: moe loomiseks peab ikkagi haridus olema

Moekunstnik Kirill Safonov.

Eesti üks äratuntavama käekirjaga moelooja Kirill Safonov on sel aastal nomineeritud siinsele kõige olulisemale moeauhinnale Kuldnõel.  Tema esimesest kollektsioonist 1999. aastal kuni viimaste camp-esteetikast kantud kollektsioonideni on seni igaüks olnud sündmus Eesti moemaailmas. Kohtusime Kirilliga tema ateljees Kadriorus, kus korraga olid käsil suvised pruutkleidid ja sügisel lavalaudadele tulev Kuldnõela kollektsioon.

Millal sa esimest korda aru said, et sinust peab saama moekunstnik?

Siis, kui tulin pärast poolt aastat Peterburist tagasi Eestisse ja otsustasin Eesti Kunstiakadeemiasse sisse astuda. Tegelikult läksin Peterburi väga spontaanselt, oli selline aeg, et ei saanud päris hästi aru, kuhu ma tegelikult kuulun. Läksin teadmisega, et tahan õppida moodi. Mõne kuuga sain aru, et see ei ole minu riik, minu koht. Tulin tagasi talve lõpus, mul oli aega ette valmistuda, käia kursustel.

Õppisin tekstiili ja võtsin paralleelselt moeosakonnast aineid. Mare Kelpmann oli osakonna juhtaja ja  kogu see aeg oli meeletult kasulik. Tänu tekstiiliõpingutele oskan näiteks erinevaid kudumistehnikaid. Tegin endale selgeks mõned trükitehnikad, mis oli siis väga uus teema ja trükitud kangad on minu jaoks tänaseni väga oluline teema.

Kandideerisid  pärast EKAt Alexander McQueeni juurde praktikale – ja siis jäid ikkagi Eestisse. Mõtlesid algusest peale, et tahad teha Eestis oma brändi?

Jah, kandideersin Londonisse Alexander McQueeni juurde praktikale – saatsin oma portfoolio, sel ajal ei olnud e-post veel tavaline, saatsin selle lihtsalt postiga. Ja mind kutsutigi kohtumisele. Helistati Londonist, et kas saaksin nädala lõpus minna. Mina mõtlesin siis, et mismoodi, kuhu ma nüüd lähen niimoodi.

Tegin paralleelselt õpingutega kogu aeg midagi. Need ei olnud nagu kolllektsioonid, pigem üksikud tooted. Et näha, kas see üldse on minu ala. Kooli ajal olin Ivo Nikkolo juures praktikal, mis andis väga palju.

Aga juba ülikooli ajal hakkasime tegema brändi MAKI (Koos Mariana Kolesnikuga – toim.), mis minu jaoks on olnud üldse suurim kool. Eesti disain ei olnud siis veel üldse nii populaarne kui praegu, ent ikkagi tuli see kuidagi loomulikult, et loon oma brändi. Ma muidugi ei ole ka inimene, kes otsib kergemat teed.

Milline oli päris esimene Kirill Safonovi nime alt välja tulnud kollektsioon?

See oli ERKI moešõu jaoks tehtud kollektsioon. Seal oli kuidagi loomulik, et teed oma nime alt. ERKI oli superhea kogemus minu joaks. Paralleeleselt jooksis siis veel ka Supernova, mis oli ka hea kool.

Kuidas on su käekiri läbi aastate muutunud?

Muidugi on mu käekiri arenenud, aga suures plaanis töötan ikkagi kahe liiniga, mis mulle on väga olulised. Olen teinud palju õhtukleite ja pruutkleite. 

Ja teiseks on mulle väga oluline trükitud tekstiil, see on minu jaoks enese väljendamiseks kõige parem võimalus. See ei ole uus suund, see on midagi mida olen aastaid teinud ja vahepeal on võibolla lihtsalt väike paus olnud.

Kas see on tekstiiliõpingute mõju, et sinu kollektsioonide juurde on tihti kuulunud ka sisustusaksessuaarid, täpsemalt padjad?

Võibolla see on tänaseks EKAs muutunud, aga minu ajal oli tekstiilierialal just sisustus väga oluline tõesti. Tekstiili kudumine, vaibad, katted, padjad. 

Juba nendel aastatel oli pigem suund minimalismile, skandinaavialikule. Mulle see väga meeldib, aga see ei ole minu alter ego, ma ei kujuta ette, et ma hakkaks kunagi minimalistlikke kollektsioone looma.  Minu kunst on alati olnud aga pigem eklektiline, ma isegi ütleks et teadlikult natuke kitšilik. Just nii saan mina ennast kõige paremini väljendada.

Eesti disainerid kalduvad tihti pigem põhjamaise minimalismi poole, seda nii moes kui tootedisainis. Kuidas su käekiri nii totaalselt erinevaks kujunenud?

Ma pole sellele väga mõelnudki, aga ilmselt on see just puudusest üle saamine, meid ümbritseva igapäeva  värvipuuduse kompenseerimine. See on tegelikult ju väga arusaadav.

Ma proovin töötada nii, et mu looming oleks arusaadav nii mulle endale, inimestele siin kui ka ükskõik kus maailma punktis.

Kirill Safonovi moeillustratsioonide näitust saab vaadata restoranis Salt.

Kuidas need värvi- ja detailikülalsed kollektsioonid sünnivad?

Joonistan ikka veel käsitsi, ehkki osa asju teen muidugi ka arvutiga. Mannekeene kasutades teen valmis vormid ja siis arutame konstruktoriga, kas need üldse saab ellu viia. On välja tulnud, et kõike on võimalik ellu viia.

Mu tiim on väga väike, lisaks konstruktorile ka kaks õmblejat ja vahel võtan appi mõned praktikandid. Kollektsioonid on see-eest väga suured. Minimaalselt 30 look’i ja iga look koosneb vähemalt kahest-kolmest esemest. Tihti mõtlen ise ka, et miks ma pean nii suure tegema, ma ei jõua ju valmis. Aga lõpuks olen alati jõudnud. 

Ma ei taha töötada nii nagu enamus moemaailmast töötab. Ma tahan teha ajatuid asju, mis kestaksid üle mitme hooaja. Teen autorikollektsioone, mitte  masstoodangut. Tahan, et iga ese oleks kantav mitu hooaega, et see oleks nii kvaliteetne ja et oleks ka nii kantav. 

Näiteks kevadsuvine kollektsioon, mis on üsnagi casual, see võiks sobida igaühe garderoobi. Need pole garderoobi baasesemed, aga on lihtsalt kombineeritavad teiste esemetega, ka teiste brändide esemetega. Sellest leiab just selle oma garderoobi pärli. 

Kirill Safonov oma kevadsuvise kollektsiooni esitlusel.

Kuidas üldse suhtud tänapäevasesse kiirmoodi?

Mulle tundub, et see on praeguse ajastu märk, kiirmoodi ei saa pidada enam isegi trendiks.  Aga mulle näib, et ühiskond hakkab vaikselt liikuma suunas, kus hakatakse aru saama, kuidas see mõjub meie linnadele, meie ühiskonnale. Et tootmine ja tarbimine tuleb saada kontrolli alla.

Inimesed ostavad, kannavad paar korda, viskavad minema. Sest asi ei kestagi kauem. Mina teen riideid nii, et need ikkagi kestaksid.

Kui palju jälgid trende?

Kui oled proff, siis pead jälgima. Ent see on kuidagi õhus, kui oled moemaailams sees. Trendide jälgimine ei ole eraldi töö, hoomad niikuinii, millised värvid ja kangad on järgmisel hooajal moes, millised mustrid hakkavad tulema.

Eesti disain on hetkel polulaarsem kui kunagi varem. Kui palju jälgid teiste brändide tegemisi ja Eesti moemaailma arengut?

Mind paneb mõtlema, et väga tugevate tegijate kõrvale on tekkinud inimesed, kes nimetavad end disaineriks, kes turundavad ennast väga hästi – aga kes tegelikult on ilma igasuguse hariduseta. Muidugi, maailmast võib tuua näiteid, kus erialase hariduseta inimesed on moemaailmas jõudnud tippu. Aga need on eraldid. Eestis on hariduseta moetegijaid juba massiliselt.

Mina võrdlen disaineri tööd arsti omaga – ei läheks ju end ravima arsti juurde, kes on lihtsalt internetis tublilt surfanud, kellel on valdkonna vastu küll suur huvi, aga teadmisi pole.

Moe loomiseks peab ikkagi haridus olema, peab professionaal olema. Mina olen moele pühendanud kogu oma elu.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (79)