Minu kümnepäevane kontsert-ringreis on saanud läbi ja võin öelda täiesti siiralt ja tänulikult, et kogu see tüütu eelorganiseerimine on olnud seda kogemust väärt. Pakkudes publikule endast kõik, olen saanud niipalju vastu, õppinud taas üht-teist inimsuhetest ning mis peamine – näinud, et inimesed on ilusad ja head. Kui sa ise annad endast ilu ja headust.

Et seda äratundmist ja naudingut muusikast kogeda, alustasin asjaajamist tuuriga seoses juba aprillis. Kokkulepped kontserdipaikadega, Piletilevi lepingud, toetustaotluste täitmine, kava koostamine, uue laulu salvestamine, reklaami kujundus ja trükk…meediaplaan jne.

Teadsin, et üksi, ilma toetajateta korraldades, ei saa ma lubada endale ansamblit, ainus variant oli duo. Kuna akustiline kitarr ning laul on ikka olnud üks mu lemmikkooslusi, ei olnud sellega pikemat mõtlemist, seda enam, kui sul on kitarrist, kelle muusikaline maitse sinu omaga klapib, kes on kohusetundlik ning kellega on meeldiv koos ka lavaväliselt aega veeta. Kalle Pilli. Kümme päeva ja õhtut koos – see poleks võimalik ebasobiva inimesega. Kuna mul oli kaheaastatagusest tuurist kogemus olemas, ei olnud mul sellega seoses eeltressi.

Stress oli pigem materiaalset laadi. Eesti Esitajate Liit ei leidnud seekord piisavalt vahendeid, sest “taotlejate nõudlus ületas 4,6 kordselt võimalused”… Sellist vastust on alati natuke kehv saada. Olin valmis minema tuurile miinus-eelarvega, aga meeldivam vastus tuli Kulkalt.

Sellega sain kaetud enamiku eelkuludest ja süda oli kergem. Mais tegime Kallega proovi ning salvestasime pala “Olemise viis”, sellest saigi mu tuuri pealkiri. “Aga miks ei ole Kallet plakatil?” küsis mu poeg Holger reklaami nähes.

Otsustasin, et kuna on tegemist väga minu maailmaga, saab plakatile suurelt minu nimi ja foto ning päästan Kalle artistiksolemise painest ega seo teda pildis liigselt iseendaga, et tal oleks parem võimalus kasvada iseseisvaks artistiks kui ta peaks seda tahtma. Minuga on ta enam saatja rollis. Pealegi pole kuulus olemine mingi meelakkumine, see nõuab palju.

Ma ei taha olla enesekeskne ja kontsertidel soovin ma väga Kallet kiita ning tänada. Olen aru saanud, et taoline otsekohesus ning vahel isegi ülevoolavus ei pruugi olla end vaoshoidvale eesti loomusele mugav. Minuga juba kord on nii, et mulle lähedaseks saada ei ole lihtne, aga kord mu hinge puudutanud inimene (harmoonilises muusikas on see vägagi võimalik!) on seal sügaval ja see sügavus võib olla hirmutav. Püüan end ses suhtes talitseda.

Aga oma muusikas ei ole ma nõus end talitsema.

Seal saan ma üle voolata, näidata kogu oma diapasooni ja seda mitte niivõrd vokaalses kuivõrd emotsionaalses mõttes. Duo kooslus võimaldab seda suurepäraselt – iga noot, iga värv, tundevirvendus on nähtav, kuuldav ja see on omamoodi hea ja teisalt vastutusrikas. Meie suhtlus ja muusika võib välja paista kerge ja lendlev, aga pärast kontserti annab väsimus tunda. Aga see on hea väsimus. Sest muusika on saanud kõlada säravalt, publik on saanud rännata…

Üks imelisemaid kirjeldusi meie kontserdist tuli ühelt naiselt mu facebooki kommentaaridesse: “Imeliselt hõrk muusikaelamus, mis puudutas hingekeeli, muutes olematu olevaks ning oleva olematuks…”

Enam kaunimalt ei oskaks ma isegi kirjeldada. Aga just nii see peaks ideaalis olema. Et muusikas oleks võimalik äraminek argisest, et oleva raskus saaks kergemaks ja olematused saaksid uue väljavaate…

Inimestest ja inimlikkusest

Seda lugu kirjutama hakates oli mul üks mõte – kirjutada inimestest ja inimlikkusest. Kõige meeldejäävamatest hetkedest tuuri jooksul, mis annavad hingetoitu. Neid oli nii mitmeid. Ma usun, neist heldetest, helgetest hetkedest jätkub vähemalt jõuludeni välja.

Ma olen tundnud tüdimust esinemistest ning mõelnud omandada mõni muu amet. Väsimus ongi seotud peamiselt korraldusliku poolega. Kui sa ei tee just popmuusikat ega ole enam esimeses nooruses, ei huvitu korraldajad sinust, sest see pole teenimise koht, seega peadki ise kõike teha rassima. Ja tassima. Tassimisel oli muidugi suureks abiks taas Kalle, kes tassis heli- ja valgustehnika ning kui ma parasjagu enne või pärast kontserti inimestega ei suhelnud ning riideid ei vahetanud, aitasin ma teda hea meelega.

Tundus õige teha ühist asja ja ka need tassimised…ikka ilusa muusika nimel! On tore, et Kalle viimasel hetkel küsis valguse kohta, see oli absoluutselt vajalik! Vastutuleliku hinnaga laenutasin kaks prožektorit ning kaks led-valgustit, mis said oluliseks meeleolu loomisel. Lisaks muusikale. Nüüd ma ei saa taas rääkimata jätta mõne lausega oma lavapartnerist, sest see kuulub ka inimlikkuse jutu juurde.

Väljaspool lava on Kalle minu jaoks noor lihtne mees, kes unistab tuultest, mis võimaldaksid tal lohesurfata. Ma polnud oma elu jooksul nõnda palju kuulnud tuule kiirusest, suundadest, kui sel tuuril. Mu saatjal on sportlik sõltuvus. Ta tassis oma surfivarustuse isegi Saaremaale ja Hiiumaale kaasa, lootes püüda tuuli ning kui lõpuks tuult ei olnudki, oli ta veidi ärevuses. See ärevus taandus muusikas. Enne viimast kontserti sai Kalle väheke surfata ja tema rahunemine oli tuntav. Selleks ajaks oli mul juba oma rahutus, aga sellest hiljem. Lühidalt – Kalle on noorema põlvkonna tegelane, kellelt olen õppinud selliseid väljendeid nagu näiteks: “lamp” (see tähendab “mitte kusagilt, äkki”), “mott on maas” (“pole motivatsiooni”), “ei händli ära” (“ei saa hakkama”), “välkar” (välismaa).

Ma loodan omakorda, et Kalle on minult ehk õppinud midagi suhetest ja üht-teist naise hingest ning ehk midagi esinejaeetikast. Paari aastaga on ta saatjana rõõmustavalt arenenud. Aga jah, erinevused on ikka. Aga ta puudutab mu hinge ikka muusika kaudu ning mul on võimatu mitte vaadata ta poole laval soojuse ja õrnusega.

Mis aga puudutab tuulte otsimist, siis see omakorda iseloomustab sümboolselt meie erinevusi – noor mees otsib ikka tugevamaid tuuli, küps naine oskab nautida ka õrnemaid briise.

Loomingus aga sulanduvad need sisulised erinevused ometi millekski mahedaks ja voolavaks, nii nagu oleme muusikas koos kogenud. Vaatamata äkilisematele füüsilistele ihalustele suudab Kalle luua väga malbeid palasid ning võtta aeglaseid temposid…seal  rahunenud olemises me temaga kohtumegi.

Enne kontserti teen mina tavaliselt ühe jalutuskäigu mõisa aias ja Kalle pikutab ning vaatab midagi oma telefonis – mõnda komöödiasarja või kuulab muusikat. Mina vajan häälestuseks vaikust…ja lilli ja unistust…Üks meeldejäävamaid hetki oli häälestuse suhtes Suuremõisa lossis, kui tulin aiast, kus olin just istunud lavendlipeenras ning nägin, kuidas Kalle süütab maheda muusika saatel saalis küünlaid põlema…ja kui ta siis paneb selga oma uue hästiistuva sinakashalli ülikonna, on nii hea minna lavale koos temaga, looma maagiat…

Meie esimesed kontserdid olid kõige rahvarohkemad – Kõltsu ja Kolga. Tallinna lähedus on määrav.

Kõltsus võttis meid vastu me hea tuttav Pille – täitsa minu tüüpi naine, me mõistame teineteist hästi, vahel muretseme üle, aga igatahes taotleme täiuslikkust. Kõik peaks olema paigas ja korrektne. Ühes jutuajamises tuli välja, et meis mõlemis voolab karjalasoome verd. Pileteid aitasid müüa Pille tütar Anna ning tema sõbranna, kokk Angelica pidas kohvikut…meie kontserti toetati õhinapõhiselt ja naerul nägudega.

Müstilises Kolga mõisas tervitas meid peremees Meelis, tema naine Riina oli küpsetanud külalistele kohupiimakooki ning müüs samas pileteid ning Meelis tegi tuuri kõige kaunimad fotod. Üks pühamaid hetki minu jaoks oli, kui vaatasin lavalt saaliustest välja – vastu valgust jalutas noor naine, süles kahekuune beebi ning kuulas. Lapski vist kuulas, sest ta oli väga vaikne. Meelis tegi sest hetkest foto ja see on imeline. Meie noorim kuulaja oli 2-kuune Kusti Aleksander. Kolga mõisa seinad kajasid ja kogeda võis aja peatumist. Ja samas ajatust.

Peale kontserti olen ma veel tükk aega muusika lummuses ja selles uimas on veidi raske publikuga suhelda, aga kui olen end lava taga veidi kogunud, on see siiski võimalik, sest tänusõnad vajavad vastuvõtmist, plaadid allkirjastamist. Aga ses hetkes võin ma jätta natuke kohtlase mulje küll, sest mu silmad pole veel taaskohanenud realistlike piltidega, see-eest suudan ma läbi inimeste silmade tundlikkumalt tajuda nende hinge. Ning mitte sõnad ei saa oluliseks, vaid olemise viis…

Asjade tassimine autosse aitab maanduda reaalsusesse. Üks toredaid momente reisimise juures on oma tuttavate külastamine – sel tuuril ööbisin ühe pere juures Võsul, muheda sõbra Janecki juures Haral (tervitused!, Edasi. org!) ning oma õe Pireti  juures, Kloogarannas. Kord aastas käingi kontsertidega seoses läbi oma mereäärsete sõprade suvekodudest ja olen tänulik öömaja eest. Viimane, mida tahaksin teha, oleks peale kontserti sõita Tallinnasse hotelli. Aga nõnda on mul võimalik uidata mere ääres, kuhu ma lõunaeestlasena tihti ei satu ning mis seal salata, tunda tänu, kui keegi on sulle koduse toidugi valmistanud. Sedagi ei juhtu tihti. Kui maja akendest paistab meri ja sõber valmistab sulle veel vastu ööd krehvtist tomati-salaami pastat ning pakub ravimteed “Elurõõm”, siis ongi  see tõeline elu essents ja elurõõm, igatahes.

Vihulas võttis meid vastu Dina, tema vastutulelikkus on alati toetav, ta tundis muret, et seekord on vähem rahvast ning soovis meile teistesse kohtadesse rohkem publikut. Aga meie kontsert on ikkagi kaunis, publik kuulas austusega.

Peale kontserti kohtusin ma oma sõbra ja telerežissööri Priiduga, kes tegi meist peale kontserti fotosid ning ütles, et juba pärast teist lugu tal “sõitis täiesti ära…” Me kohtusime viimati sealsamas Vihulas neli aastat tagasi, kui Priit seal suvel aednikuks oli. Nii soe inimene. Aednikud vist teisiti ei saagi olla…

Üks erilisemaid kogemusi ootas meid Hatu mõisas, kus perenaine Terri ja peremees Henry peavad kodust joogamõisa ning nende 8-aastane perepoeg Lucas on tõeline pärl – terane ja abivalmis poiss, keda vaimustas meie valgus- ja helitehnika, ta tahtis meil aidata asju tõsta, ta tegi fotosid kontserdi ajal lausa selili ning pakkus peale kontserti meile omakorjatud nurmenukkudest teed.

Kui ta nägi mind plaadile pühendust kirjutamas, lausus ta: “Sinus on kõik ilus – muusika on ilus, käekiri on ilus…” Ta kinkis mulle oma waldorf-koolis kootud kee, öeldes, et kui ma järgmine kord tulen, võtku ma see kaasa. Mu pisarad voolasid, kui nägin Lucast meile kahe käega hüvastijätuks lehvitamas, ta lehvitas nõnda viimase hetkeni, kuni me auto kadus käänaku taha…Hatu mõisale tagasi mõeldes näen vaimusilmas hetke pere karjakoerast, kelle kari on pääsukesed taevalaotuses, keda ta püüab haukudes karjatada…Ning üleni valges, naiselikult meloodilist Territ ja Lucast, meile kogu südamest lehvitamas.

Taagepera loss on mu kodukandi paik, kus olen mitmeid kordi esinenud. Siin oli tuttavaid inimesi ning kontserti tuli kuulama meie vanim kuulaja, aukülaline – Kalle 80-aastane vanaisa Koorkülast. Heldinult vaatasin ma teda, ta tuletas meelde mulle mu kallist vanaema. Ka Kalle ema ja isa olid kohal.

Taageperas ulatas mulle potiroosi mu ema laululaps, 6-aastane Edvard. Toredatest poistest on eriliselt hea meel.

Tüdrukud on niikuinii armsakesed ja avatud suhtlejad. Siin kohtusin ma ka esmakordselt loodusfotograaf Andrei Reinoliga, kes lubas kasutada oma imelisi fotosid mu “Olemise viis” loo taustal…ta tegi meist ka mõned klõpsud, kuigi ma mõistan, et loodus on enam tema teema kui live-kontsertide pildistamine. Ikkagi oli kena kohtumine.

Meie kuues kontsert toimus Mooste mõisa viinavabrikus. See oli mulle samuti tuttav saal, võimsa akustikaga ning viinapitsidest meisterdatud laelühtriga. Saali ustest paistev loojangupäikesevalgus kontserdi lõpus on olnud üks kaunimaid vaateid mu kontsertidel, mis ikka-jälle sinna tagasi kutsub. Siin võttis meid vastu ka üks Meelis, kes on ühtlasi Kosmikute laulja ja sel pühapäevasel päeval nägin ma teda hoopis teistsugusena, kui olen enne näinud. Maheda ja küpse mehena, kelle sõnatuski mõjus sümpaatselt. Aeg võib muuta inimesed nii sügavamaks kui sümpaatsemaks. Seda on kena tunda. Nooruse mässumeelsus ja kompromissitus on kahtlemata oma edasiviivad jõud, ent kui elu surub sind põlvili, pead hakkama ego taandama ning kasvatama alandlikkust. Inimesed, kelle nägudest peegeldub see tänulik alandlikkus, on mulle sümpaatsed.

Niisamuti oli Moostes kohal üks mu lähedasemaid sõpru, kellele kord pühendasin ühe oma kaunima laulu,”Kas sina tead?” See sõprus jääb küll kestma elu lõpuni. Sain näha päikeseloojanguvalgust ustest ning selles kontravalguses tegi mu sõber Erkki teise mu lemmikfotodest sel tuuril.

Meie üks vahepealne puhkusepäev värskendas meie olemist ja kulus marjaks ära. Kohtusime Kallega taas Pärnus, kust Kalle mu peale võttis, et koos saartele sõita.

Kuresaaarest läbi sõites kohtusin põgusalt oma poegadega, kes on seal vanaema juures. Meil oli vaid aega, et korraks juua kohvi ja mulle pakuti mu lemmikuid – praetud kukeseeni. Arvasin, et nad tulevad kontserdile, aga mu vanem poeg käib koolitusel, et saada mopeedijuhilube ja see oli just õhtu, kus ta pidi olema esmaabi tunnis.

Pidula mõis oli meile meeldivalt meelde jäänud juba eelmisest korrast, see oli üks erilisemaid kontserte. See on samuti mõis, mis on perekonna kätes ja heades kätes. Meid võtsid mõisas vastu paljad naised…nad olid maalidel! Perenaine oli natuke pabinas, et ehk need ei sobi minu muusikaga, et nii toored naised, aga mulle meeldisid need ausad Tõnu Talve naisaktid väga! Tugevad naised.

Pidulas tegime me juba kaks lisalugu ja meie andunuim kuulaja oli kunstnik Tõnu ise. Ta ütles: “Viis pluss, ei ühtki viga!”

Ning et me sobime hästi muusikaliselt. Pärast kontserti pakuti meile seljankat ja kooki ning vestlus kunstist, muusikast ja elust üldse kiskus pikemaks…Jäime öösekski sinna.

Järgmisel hommikul sõitsime Triigi sadamasse, et jõuda praamiga Hiiumaale. Sadamasse jõudes hakkasin kahtlema, kas mu kella 11-ks ostetud piletid  ikka on õigesti ostetud – laeva polnud kusagil ja ega autosidki polnud. Selgus, et olingi ostnud piletid valepidi: Sõru-Triigi…ning et Triigist läheb praam kell 12. 30 ja ette osta pileteid ei saa, peab ootama üldjärjekorras.

Õnneks meil aega oli. Aga kui siis kõik broneerijad olid praamile sõitnud, jäi ruumi väga väheks ning asi kiskus närviliseks – järgmine praam oleks läinud kell 17. “Proovime, kui mahub veel peale, siis mahub, kui ei, siis ei!” ütles pealesõidureguleerija ning Kalle auto mahtus viimasena põiki peale, mehed mõõtsid sentimeetreid ning muigasid. Mina hoidsin hinge kinni. Inimlik hetk ilmnes aga siis, kui laevamees ütles, et ta nägi, et pilet on valepidi ostetud ning ei nõudnud uue pileti ostmist, nagu mulle infoliini naine ütles, et peab tegema. Vahel on ka hea, kui sind ära tuntakse.

Sõime laeval rahustuseks jäätist ja Kalle unistas tuultest. Aga seekord jäi ta ilma vajalikust minimaalsest tuulest surfiks – 6, 5 m/s!

Suuremõisa kontsert oli suurepärane, taas kaks lisalugu, tänu meie abilisele lossis, Ingridile, pileti- ja plaadimüügi ning tema pojale fotode eest! Sõitsime veel samal ööl viimase praamiga mandrile tagasi.

Eelviimane kontsert – Õisu mõisas, Viljandimaal. Üks mu lemmikpaiku matkamiseks. Aga seekord polnud aega matkata. Sel kontserdil oli kõige rohkem mu sõpru-tuttavaid, nende seas Kristjan Randalu koos oma perega. Mul oli hea meel, et talle kontsert väga meeldis, temale, kes ta on kuulnud igasugust head muusikat. Ju siis heakõlalises lihtsuses on selle keerulise jazzmuusika ajastul miski oma kordumatu võlu.

Mu õmbleja ja disainer Lee Reinula oli mulle valmis saanud uue kleidi, veel hommikul käisin proovis ja õhtul oli see mul seljas! See õitsevate lilledega pitsiline hallikassinine kleit sobis nii hästi Õisusse. Inimesedki õitsesid! Mu hoogne sõbranna ja osaline mõisaomanik Merit tõi vahuveini ja torti ning õhtune päike paistis sisse mõisa akendest, kullates üle publiku tänulikud näod.

Tol õhtul peale kontserti nägin ja tajusin ma esimest korda väsimust Kalle olekus. Tema surfivõimaluse puudus, pidev sõitmine, asjade tassimine ning kes teab mis veel – Kristjan Randalu kui kriitilise muusiku kohalolek või minu liigtundelisus laval!? – olid noormeest kurnanud. Ta oli silmnähtavalt tujutu, kui pidi poseerima õnnelikele naisterahvastele ning ta kibeles koju.

Mina aga leidsin õrna hetke, kui nägin veel Kristjani lapsi mängimas mu kellukesi. Kui ilus, kui vennal on õde ja õel on vend ning kui lastel on ühiseid väärtusi jagavad vanemad…

Veidi mossis Kalle sõitis Tallinnasse, mina koju. Järgmisel hommikul nägin ta postitust Instagramis : “..finally some wind…” – ta sai veidi surfata ja telefonis rääkides oli ta hääl jälle täis positiivsust.

Jäi veel meie viimane kontsert fantastilises Kõue mõisas. Sinna sõites oli mulgi veel tuju hea, aga kohale jõudes haaras mind miski segane tunne – kurbus segatuna väsimusega. Saali jõudes üllatusin – endised mahesinised seinad olid värvitud erkpunaseks. Meie tavapärane sinine-lilla valgus ei toiminud. Panin kuidagi tujutult toole teisipidi kui need olid, tahtsin ikka olla seljaga akende poole…Miski ei toiminud. Esimest korda. Enne viimast kontserti. Mõtlesin, et mu lilleline kleit ei sobi nende karjuvpunaste seintega ja et üleüldse, miks mul järsku pole tuju? Pettumusehetkedel hakkab minus pead tõstma mu hästiarenenud draamasoon ja ma otsustasin, et targem on vaikida. Vaikisime koos. Ja heliproov jäi lühikeseks. Leidsin lohutust mõisaaia roosidest ning austraalia terjerist Sepikust, kes administraatoriga kaasas oli.

Aga rahvast oli kenasti ning meie kontsert läks hästi nagu ikka. Kaks lisalugu. Ja kohal oli minu “maailma suurim fänn”, nagu ta end nimetas, noormeees nimega Lennart, kes kinkis mulle šampuse ning valge roosi ning avaldas soovi edaspidi mu asju ajama hakata. See oleks just see, mida vajaksin! Ent kurbus ei lasknud minust lahti. Pakkisime sõnatult asju ja Kalle ütles: “Sa oled täna eriliselt tujust ära!” “Las ma olen nagu olen,” vastasin. Tänu ja kurbus läbisegi. Magusvalus tunne. Otsustasin, et jään ööseks Kõue mõisa ööbima, sest pidin järgmisel päeval sõitma Suurupisse, üksi esinema. See oli hea otsus, sain taastuda, maanduda pehmemalt. Kiikusin veel südaööl Kõue pargis ning lõpuks filmisin ühe videolõigu pimedas saalis tühjade toolidega, kus laulsin a capella laulu “Või mulle tundus vaid…”

See oli ilus hetk. Alles mõni tund tagaasi, sealsamas kogesime maagiat, pakkudes seda publikule ja siin ma olin, esineja üksi, laulmas tühjadele toolidele…ometi, see lummus oli veel seal õhus…Järgmisel hommikul tundsin, et kurbus ongi peaaegu kadunud. Alles oli jäänud tänulikkus ja rõõm. Kirjutasin Kallele, püüdes selgitada oma tundeid. Et ta ei kardaks mu äärmusi, sest need võimaldavad ühtlasi olla tundlik muusikas ning et selle eest olen ma talle lõputult tänulik. Ma loodan, et ta mõistis.

Sain neil kümnel õhtul elada reaalselt unistustes. Ma kogesin nii palju headust, soojust, valgust ja… muinaslugu muusikas. See oli kui ilus unenägu, kus olematu saab olevaks… Aitäh kõigile seda minuga kaasa elamast, võimaldamast. Elu ilu.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)