Mudlum: “Naiste saun”. Novell

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Avalikud saunad on nüüdseks muidugi vajunud ajaloolisesse hämusse. Kindlasti mõni on veel alles ja küllap seal käib ka rahvast, kes oma ihu mujal harida ei saa. Kuid enamik inimesi, kes varem saunas käisid, on ikka niipalju jõukust kogunud, et on oma seinakapi duširuumiks ümber ehitanud.

Ma tean koguni korterit, kus mingisse sahvrisse või majapidamiskonkusse ehitati päris ehtne soome saun ja nad niiskustõkkele vist väga rõhku ei pannud. Iga jumala saunapäev, mis sattus alati kokku ka suurema prallega, uputasid nad rõõmsa muretusega altnaabreid. Tuleb siis vihane naabrimees dressides ja toatuhvlites ja teda võtab ülevoolava sõbralikkusega vastu terve trobikond kuumi, paljaid, auravaid poisse, mõnel siiski ka saunalina ümber niuete keeratud, ning kutsuvad kurjustava kodaniku sisse. Talle pakutakse head-paremat, viinapudel käib ringi, ja vaata, ei lähe palju aega mööda, kui mees on nõus ise dressid seljast viskama ja lavale ronima! Küllap see Volodja neil torud korda tegigi või mis seal just valesti läinud oli. See oli lahe korter, üks tuba oli suur nagu mõisasaal ja mingit tarbetut kola ei olnud sinna sisse topitud. Keset tuba, seljaga pika akendearkaadi poole seisis üks lössakas soome nahkdiivan. Selle ees oli improviseeritud laud, vana uks telliskividel, ja laua peal kõik eluks vajaminev, juua tervele tragunipolgule, hunnikute viisi soolapähkleid ja muud suupärast näksimist. Kööginurgas seisis pesumasin ja pesumasina peal tollal udumoodne keraamiline pliit. Milleks mööbel, kui sul on ruumi nii palju, et võid kogu maailma asjad ükshaaval põrandale laiali laotada? Magamistoas oli lai madrats maas ja kogu lugu. Riidekraami hoiti suurtes spordikottides. Pesunöör käis risti üle toa, mis oli suurem kui teise inimese krunt.

Mudlum

Mudlum on kirjanik ja esseist. Loe artikleid (9)