Marian Võsumets: portfooliokarjäär on tulnud, et jääda

Marian Võsumets. I Foto: erakogu

Kui meie vanematel oli elu jooksul üks kindel töö, siis meil on viis ja järgmisel põlvkonnal on viis samal ajal. Traditsiooniline karjääriredel on juba praegu kujunemas mosaiigiks, kus meie sissetulekud pärinevad erinevatest allikatest, projektipõhisusest ja enesejuhtimisest.

Kogu mu senine karjäär on nagu üks suur lapitekk, ma pole ehitanud ühtegi torni, kurtis mulle hiljuti üks andekas inimene, kes seisis silmitsi millegi nii arhailisega nagu CV koostamine. Ta pidas silmas erineva iseloomu ja väljundiga töid, mis on pakkunud küll suurepärast eneseteostust, ent ei mahu kuidagi ühe sildi alla, et öelda – ma olen “see” ja “see” on see, mis defineerib minu karjääri.

Nagu Hunt Kriimsilma seitse ametit on halastamatu hinnang, mis on meid läbi aegade pannud pigem tahtma mahtuda turvalisse kasti ja seeläbi oma tegemiste ringi koomale tõmbama. Lubati ju, et kaheksas on nälg? Ent lineaarne töö arvestab muutuva maailmaga üha vähem ning uuel põlvkonnal on lisaks usule ka kogemus, et inimese mitmekülgsus võib tänu uutele väljunditele (ja nende paljususele) ka tõepoolest rakenduda.

Erinevad töövälised huvid on mind viimase aasta jooksul sageli Londonisse viinud. See, kuidas töötavad mu sealsed sõbrad ja tuttavad tekitas minus pikalt kõhedust, kuna tundus ääretult ebastabiilne ja riskantne.

Täiskohaga töö puudumine pole erand, vaid reegel.

Ent teemat tõstatades kohtab alati sarnast rahulolevat naeratust küsimusega – aga miks peaksin ma tahtma teha vaid ühte asja?

Keskmise Y-põlvkonna londonlase karjääripusle näeb välja järgmine – veerandkohaga lepinguline töö ja 3-4 paralleelset projekti. Need tööd võivad, aga ei pruugi olla samas valdkonnas. Terviseedendus võib olla indiviidi põhine nõustamine, rahvatervise projekt ettevõtte tasandil või orgaaniliste toidulisandite müük. Filmitegija kirjutab reklaami, müüb samal ajal oma oma häält USA lastefilmile ja peab tänavatoidutreilerit.

Kuna suur osa ettevõtteid kujundab oma struktuuri juba teadlikult ülesandepõhiseks, valitseb teatav rahu ka selle osas, et töö maailmast homme otsa võiks saada. Inimene on konstant, kõik muu on turbulentsis.

Ka Eestis on märgata tööalast killustumist, eriti loomevaldkonnas, kuid väga raske on murda mõtlemist, millega on kasvanud tänased 25-aastased ja vanemad – eneseteostus võib olla, kindel töökoht peab olema. Seda tõsiasja mustvalgel lugedes on lihtne mõelda, et tegelikult on ju vastupidi, aga reaalsuses tahame näiliselt ebakindlas maailmas ikka selle ühe puu külge klammerduda, mis loodetavasti tuulega minema ei lenda.

Portfooliokarjääri ajastu

Paralleelsete ja ideaalis üksteist täiendavate tööde tegemise idee kõlas portfooliokarjääri mõistena esmalt 1960ndatel, kui suur osa vaba maailma töötavatest inimestest leidis, et tööstusrevolutsioon taandas nende olemuse tootvaks tööjõuks konveieri ääres ning aeg oleks oma oskused jälle enda omaks teha. 1980ndatel tähistas portfooliokarjäär pigem edukate kunstnike, moedisainerite ja teiste loomeinimeste privilegeeritud võimalusi ise oma töid ja kliente valida.

Arenenud tehnoloogia ja internet on nüüd meie kõigi privileeg. Saame teha tööd inimestele ja inimestega, kellega me kunagi ei kohtu. Ühine kontoriruum ei ole info vahetamiseks enam hädavajalik, ka produktiivsus kipub väljenduma hetkedel, millest kõik ei jää kella 9 ja 17 vahele. Kui paindlikkus töötamise viisis hakkab kohale jõudma, siis võiks ju mängida ka mõttega paindlikkusest töö olemuses?

Mõtle endast kui huvide ja oskuste komplektist. Mõtle nagu vabakutseline, olemata seejuures vabakutseline.

Eesmärk pole veenda kedagi oma ülemusele võtmeid üle andma ja sülearvutiga palmisaarele veebipoodi looma tõttama (mis ei pruugi alati halb mõte olla), vaid küsima endalt, mis on see, mida sa oled alati tahtnud teha ja milliseid väljundeid su olemasolev töö selleks pakub? Võib-olla pakubki ja ehk on võimalik sellele rohkem keskenduda? Katsetada saab ka riske võtmata.

Sina otsustad

Üha rohkem inimesi ajab põhikoha kõrval oma asja. Minu meelest on see tore. See oma asi kannustub tihti huvidest, mis ei leia mujal rakendust, missioonitundest maailma parandada või mõnest väga spetsiifilisest oskusest, mida on kellelgi eluliselt vaja. Iga suur asi saab alguse vajadusest, mitte kohatäitest.

Transferwise loodi asutajate isiklikust praktilisest vajadusest odavamalt raha liigutada. Amazon, Google ja Apple alustasid kõik garaažist maja taga – inimestel oli idee ja nad tahtsid näha, mis saab. Usalda, et kõik seosetuna näivad punktid sinu arengus saavad kokku sinu suurimas saavutuses. Selle viimase lause ütles Steve Jobs.

Inglise keeles võtab võtab riskivaba töövälise tegevuse kokku mõiste side-hustle. See võib, aga ei pruugi lennata, sest eelkõige tuleb selles näha eneseteostust. Tundub, et see on ka põhjus, miks paljud hästi makstud, ent rutiinsed töökohad ei täitu ja inimesed on nõus panustama aega ka sinna, mis rahaliselt tagasi ei anna. Et katsetada, mida sinu oskustest veel teha annab, ei pea end kõigest eelnevast ära lõikama.

Jurist, kes korraldab kunstinäitusi, riigiametnik, kes annab joogatunde või konsultant, kes arendab vabal ajal idufirmat ja peab selleteemalist blogi – me kõik teame kedagi, kellel on oma asi. Side- hustle võib, aga ei pruugi olla seotud raha teenimisega, värskendavalt mõjub see igatahes. Kui oma asi lahendab ka kellegi teise probleemi, on oht, et see võtab jalad alla ning siis on sinu asi otsustada, kuidas töökoormust jagada. Rääkimata võimalustest, mis meile ilma proovimata kunagi ei avane.

“Opportunity is missed by most people because it is dressed in overalls and looks like work”* /Thomas A. Edison/

Kindlasti pole mitmel rindel töötamine kõigile, olgugi, et tingimused selleks on järjest soodsamad. Mobiilsus, internet (mulle jätkuvalt tundub, et me alahindame selle võimalusi) ja – nüüd tuleb pommuudis – co-working space ei ole ainult tarkvaraarendajatele. Kuid selline elustiil nõuab sagedasi ümberlülitusi, enesejuhtimist, iseenda tundmist ja oskust vältida ületöötamist. Mõne jaoks on see kurnav, teise jaoks vabastav.

* Võimalus läheb meist paljudest mööda, sest kannab tööriideid ja näeb välja nagu töö.

Tulevikutöö on kolmeosaline artiklisari, kus ajakirjanik Marian Võsumets arutleb töötamise võimaluste ja väljakutsete üle muutuvas maailmas.

Marian Võsumets

Marian Võsumets

Marian Võsumets on teleajakirjanik Kanal2s, kelle ettevõtmisi tõukab spontaansus ja uudishimu. Loe artikleid (15)