Raimo Ülavere: tippu on erinevaid teid

Spordis on tipus vähem neid, kes on juba põlvepikkuste lastena pandud vanemate poolt kindlat rada käima. | Foto: Unsplash.com

Mida varem me “oma ande”, oma teemaga tegelema hakkame, seda kaugemale jõuame. Tippjalgpallur ja -tennisist alustab ikka juba lasteaias, 8-aastasena klaveri mängimist alustades võib juba hilja olla ja 20ndates või suisa 30ndates oma teemani jõudmine on… noh, siis on juba kõik teised ammu eest läinud. Või kas ikka on?

Maailma enimteeniv sportlane

Üks lugu räägib poisist, kelle isa arvas ära tundvat, et poisis on see “midagi”, kui too oli vaid pooleaastane. Poiss seisis isa peo peal püsti. Seitsme kuuselt andis isa poisile mängu putteri (teatud kepp golfis) ja poiss lohistas seda kus iganes ukerdades kaasa. Kümne kuuselt ronis poiss toolilt maha ja imiteeris golfilööki, mida oli näinud garaažis isa tegevat.

Edasine on aimatav: 3-aastaselt võitis oma esimese turniiri (alla 10-aastaste kategoorias). Selleks ajaks õppis ta juba isa abiga liivast väljalööke. Ja ta isa teadis, et ta poeg on “välja valitud”. Ning päevad möödusid alates sellest hetkest nii, et isa pani hommikul kell 9 poja golfiplatsile ja tuli korjas ta siis 8 tunni pärast – mõnikord ka koos rahaga, mille too oli lihtsameelsetelt kahtlejatelt võitnud – jälle auto peale. Järgnesid trennid, võistlused, intervjuud üleriigilises televisoonis. Ja ka maailma enimteeniva sportlase tiitel, muidugi suurte võitude tagajärg. See juba pea imikueast “välja valitud” staatuses poiss on golfimängija Tiger Woods.

Oluline oli pall

Teine, tõenäoliselt vähem teada elulugu räägib ühest teisest poisist, kelle nimi pole vähem tuntud. Tema ema oli treener, ent ta ei treeninud oma poega kunagi. Poiss mängis ja tegeles kõigega, kus oli mängus pall. Ent lisaks sellele tegeles ta innukalt ka maadlemise, suusatamise, ujumise, rulatamisega. Harrastuste hulka mahtusid loomulikult veel ka korvpall, käsipall, jalgpall, lauatennis, sulgpall (üle naabri aia). Ja ka tennis. Spordiala, millega ta hetkel tegeles, polnud tema jaoks kuigivõrd oluline, oluline oli pigem, et see oleks kuidagi seotud palliga.

Poisi vanematel polnud tema jaoks mingeid erilisi plaane, ei plaani A, B ega C. Nad lihtsalt innustasid poissi katsetama ja tegelema erinevate spordialadega. Sest poiss muutus ema sõnul “talumatuks”, kui ta pidi niisama paigal istuma.

Kuigi ema oli tennisetreener, keeldus ta poissi treenimast. “Ta oleks mind lihtsalt ärritanud,” rääkis ema. “Ta proovis teha igatsorti veidraid lööke ja poleks niikuinii mulle palli normaalselt tagasi löönud. See poleks ema jaoks kuigivõrd tore olnud.” Teismelise ikka jõudes hakkas poiss kalduma rohkem tennise poole, ent vanemate ainus püüdlus oli, et ta ei võtaks seda liiga tõsiselt. Kui poiss mängis turniiril, siis polnud harv juhus, et ema jalutas samal ajal minema sõbrannadega juttu rääkima. Ja isal oli tema jaoks ainult üks nõue: ära peta.

Muidugi, poisis oli võistluslikkust ja ta tahtis võita. Ent kui tema treenerid tõstsid ta vanemasse gruppi, kus oleksid kangemad vastased ja suurem konkurents, palus ta end tagasi tõsta. Sinna gruppi, kus olid tema sõbrad. Sest oluline osa teeningust oli sõpradega arutelud muusika, jalgpalli ja muu elus olulise üle. Selleks ajaks, kui ta tennise kasuks lõpuks muud spordialad kõrvale jättis – viimasena tema suur armastus jalgpall – olid temavanustel juba personaaltreenerid, psühholoogid, toitumisnõustajad. Ent see ei takistanud tal tõusmast maailma tennise absoluutsesse tippu. Ja püsida seal aastaid, tänagi 37-aastaselt on ta maailma edetabeli kolmas mängija. See poiss on Roger Federer.

Raamat sellest, kuidas maailma eliiti tõusta

Lugesin maailma ühe tunnustatuima spordi(aja)kirjaniku David Epsteini (varem ilmunud väga hea raamat “Sports Gene”) raamatut “Range” ja see jättis päris hea mulje. Veel enam andis raamat aga teadmisi sellest, kellest ja kuidas saab maailma oma valdkonna eliit tõenäolisemalt, olgu see spordis või siis muusikas, teaduses jms. Epsteini peamine väide on: maailma absoluutses tipus on rohkem roger federere kui tiger woodse.

Maailma eliidis on rohkem neid, kes on oma tee, oma ande, oma tugevuse leidnud pigem hiljem kui varem.

Tipus on need, kes on lapepõlves katsetanud ja tegelenud paljude erinevate asjadega. Ning vähem on tipus neid, kes on juba põlvepikkuste lastena pandud vanemate poolt kindlat rada käima.

Saan ka aru, et seda mõtet on raske seedida. Eriti lapsevanematel. Sest seda teavad ju kõik – kui tahad midagi suurt saavutada, pead juba varakult hakkama sellega tegelema, pead varakult spetsialiseeruma. Muidu lähevad teised eest ära… Ja nii panemegi (õnneks mitte siiski vast kõik) oma lapsi lasteaiast peale trennidesse, muusikakoolidesse ja mujale ja muretseme selle eest, et ühtegi tundi vahele ei jääks – usus, et nii kasvab temast tippmuusik või -sportlane või… tipp misiganes alal, mille me oleme tema jaoks valinud. Aga Epstein väidab, numbritele, uuringutele, statistikale tuginedes, et sellisel moel tippude tekkimine on suuresti pigem erand kui reegel. Ehk tegemist on müüdiga…

Vara alustanud lõpetavad varem

Räägime siis näitena spordist ja numbritest. 2012. aasta Londoni olümpiamängud olid brittide jaoks suur kordaminek. Ja seda edu on ka päris palju erinevate uuringutega uuritud ning neile toetudes saab väita, et tõepoolest, eliitsportlased, medalivõitjad treenivad enam tunde n-ö teadlikult (eesmärgistatult, tagasisidega, vigasid korrigeerides jne), kui tipu lähedal olevad sportlased. Teadlik treenimine on ka see, millele n-ö tiger woodsi metoodika pooldajad rõhuvad – mida varem ja rohkem, seda parem. Ent pilt muutub sootuks teiseks, kui vaadata päris elu, päris ajalugu sellest, kuidas sportlased oma hetketasemele – vastavalt kas siis tippu või tipu lähedale – jõudsid. Ja seal on erinevused märgatavad.

Tänased tippsportlased tegid võrreldes tipu lähedale jõudnud sportlastega kuni 16-17 aasta vanuseni VÄHEM trenni just sellel alal, milles nad hiljem tippu tõusid.

Selle asemel ja kõrval tegelesid nad erinevate spordialadega, sageli isegi mitte süsteemselt, õppides ennast ja oma võimekust tundma. Ning alles hiljem keskendusid ühele konkreetsele alale, arendades ennast seal tehniliselt ja füüsiliselt tippu. Kui tippsportlaste mahud jätkasid kasvamist ka edasi pärast juunioriiga, siis tipu lähedal püsima jäänute mahud hakkasid juba enne juunioriiga vähenema ning nad väljusid spordist oluliselt varem. Muuseas, uuringu pealkiri on paljuütlev: “Alusta hiljem, intensiivista tegutsemist ja ole otsustav”.

“Jah, aga mitte MEIE spordiala puhul!”

Epstein kirjeldab ka, kuidas teemast rääkides tabas teda kriitikarahe – eelkõige muidugi fännide ja vanemate poolt. “See võib ju õige olla, aga see ei kehti MEIE spordiala puhul,” ütlesid inimesed. Eriti häälekad olevat olnud jalgpallurite vanemad ja poolehoidjad. Ning siis, 2014. aastal avaldasid Saksa teadlased uuringu, mille järgi nende meeskonna liikmed – kes olid just võitnud MMi – olid tüüpiliselt n-ö hilised alustajad, kes kuni 22-aasta vanuseni mängisid pigem amatöörliigades ja olid veetnud oma lapse ja noorpõlve pigem mittesüsteemset jalgpalli mängides ja lisaks ka teisi spordialasid harrastades. Muuseas, jalgpallihuvilistele huvitav fakt – üks teine uuring kinnitas, et vanuses 11-13 arenesid enam need lapsed, kes ei tegelenud ainult ja sügavuti jalgpallitreeningutega.

Kui panna see eelnev ka kokku – jällegi Londoni medalivõitjate uuringust pärit – tõdemusega, et noorte ja juunioride klassis saavutatud tulemused pigem ei ole väga tugevas korrelatsioonis sellega, kas sportlasest saab tulevikus absloluutse eliidi tegija, saame ehk päris huvitava pildi sellest, kuidas tipptegijad sünnivad. Vähemasti üks tundub kindel – see tee pigem pole sünnist saati ettemääratult ühelt võidult teisele minek. Veelgi enam – liiga varajane keskendumine, sptsialiseerumine ja ka võitmine võib statistikat vaadates pigem ennustada oodatust kiiremat ja mitte liiga kuulsusrikast karjääri lõppu.

Ehkki eelnev jutt on spordist, kehtib sama loogika Epsteini sõnul ka mujal valdkondades, sh muusikas, kunstis ja ka tavapärases töömaailmas. Küll on seal varieeruvusi vastavalt valdkonnale, ent siiski. Ehk varased startijad saavad küll kiiremini minema, ent hilised alustajad jõuavad neile järgi, lähevad sagedasti ka mööda ja püsivad kauem tipus, tehes tööd, mis on rohkem kooskõlas nende võimekustega.

Niisiis. Veel pole hilja alustamiseks. Ja veel – mõistlik on endale ja teistele aeg-ajalt meelde tuletada, et inimeses, noores või vanas, võib olla peidus enam kui hetkel välja paistab.

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere on koolitaja ja coach, kes aitab edukatel inimestel teha oma käitumises positiivseid ja püsivaid muutusi. Loe artikleid (27)