Sander Sillavee: e-residentsuse mõte ja kuidas Eesti sellest rohkem kasu võiks saada​?

‘’Ma ei arvanud üldse, et see mingi teema võiks olla. Juba 50 000? Ma mõtlesin, et heal juhul on neid paarsada,’’ imestas mu sõbranna, kui talle Eesti e-residentsuse programmi viimastest saavutustest rääkisin. Ruttu jõudis meie vestlus selleni, et paljude, asjasse mittepuutuvate või siis e-residentsuse mullist väljaspool olevate Eesti inimeste jaoks on see ikka täielik umbluu.

E-residentsuse mõte

Minu jaoks on see vaatenurk asjale kainestav. Olen tööalaselt viimase 1,5 aasta jooksul väga palju kokku puutunud Eesti ning veel spetsiifilisemalt meie ettevõtluskeskkonna tutvustamisega maailma eri kohtades nagu näiteks India, Türgi ja Ukraina. Alati on juttu tulnud ka e-residentsusest ning veelgi enam – mitmetel kordadel olen seda teinud koos e-residentsuse tiimiliikmetega koos.

Olen kohtunud ka väga paljude e-residentidega nendes samades riikides. Peale seda, kui Türgis toimus mitu terroriakti, suleti seal PayPal ning turistide arv langes, ei olnud näiteks ettevõtja Arzul võimalik enam enda giidifirmat Istanbulis kasumlikult pidada. Läbi e-residentsuse on ta aga nüüdseks paari aastaga käivitanud ettevõtte, mis korraldab giidituure 15 eri linnas Euroopas. Arzu kolis ka Tallinnasse, kus ta omandab magistrikraadi. Kohtudes reaalsete e-residentidega, kelle igapäevaseid probleeme e-residentsus lahendab, on mõningane (tehno-)optimism selle programmi vastu, ma leian, paratamatu.

Kõige kasuliku kõrval on üleval ka diskussioon e-residentsuse varjukülgedest ning sellest, kuidas programm peaks olema kasulik kõigile Eesti elanikele – president Kersti Kaljulaidi sõnadega: ​“Niisamuti peame üheskoos jõudma arusaamisele, millist kasu võiks sellest programmist saada ​nii ettevõtja Võrus kui raamatupidaja Saaremaal​.

E-residentsuse olulise eeldusena on Eesti umbes 20 aasta jooksul muutnud suure osa oma avalikest teenustest elektrooniliselt kättesaadavaks ning ühendanud need X-tee abil inimesi teenindavaks riigiarvutiks. Selle riigiarvuti abil saavad kodanikud kasutada digitaalseid teenuseid, näiteks valimistel hääletada, makse deklareerida, tõendada oma isikut, panna vastsündinule nimi või teha sadu muid toiminguid. 2014. aastal avas Eesti aga mõned nendest riigiarvuti teenustest ka inimestele teistest riikidest ehk soovijad välismaalt said võimaluse taotleda “külaliskasutaja’’ õigusi. Külaliskasutajad said e-residentideks ning neile jagati e-residendi kaardid, mis ei anna kodakondsust ega elamisluba, kuid mille abil saavad e-residendid tuvastada oma isikut internetis ja allkirjastada dokumente.

Kokku on esimese nelja aastaga 164st riigist pärit 50 000 e-residenti asutanud ​6000 Eestis registreeritud ettevõtet​. Põhjused, miks nad seda teevad, on riigiti erinevad. Eesti eeliseks paljude riikide ees on näiteks digitaalne asjaajamine, Euroopa liitu kuulumine, kättesaadava hinnaga äriühinguteenused ning vähene bürokraatia. E-residentsus loob paljudele maailma kodanikele ka esmakordselt võimaluse müüa oma tooteid Amazoni e-poes, kasutada PayPali või müüa endatehtud telefonimängu Apple’i kasutajatele.

Kui e-residentsust aastal 2014 tutvustati, lubati aastaks 2025 Eestile 10 miljonit e-residenti. Praeguseks on mõõdikud muutunud, kuna programmi käivitamisel ametlikke eesmärke ei olnud ning väljakäidud e-residentide arvu eesmärk oli panna riiki “suurelt mõtlema’’. Uuendatud eesmärgiks on e-residentide poolt aastaks 2020 loodud 20 000 ettevõtet, mis Eesti majandusele kasu loovad.

E-residentsus ning tehnooptimism?

Vaatleme e-residentsust hetkeks läbi tehnooptimismi prisma. Tehnooptimistid, kuigi nimi võiks sellele viidata, ei ole pelgalt kvalifitseerimata tehnoloogia tulevikust vaimustuvad entusiastid ning utopistid. Nende vaated on rangelt formuleeritud, teadmistepõhised ning oskuslikult argumenteeritud. Nende keskne tees on, et eksponentsiaalne tehnoloogiline areng lubab meil tulevikus kasvatada ressursse vastavalt eksponentsiaalsele nõudluse kasvule. ​(Krier ja Gillette 1985: 406–407)

Insenerid on oma olemuselt tehnooptimistid. Asi läheb huvitavaks siis, kui see sama optimism kandub üle poliitikakujundajatele ja teistele suurte otsuste tegijatele. Paljud poliitikakujundajad pole ju tehnilised eksperdid ning vajavad sellealast nõu. Kui aga ainus nõu, mida eksperdid (need samad insenerid) annavad, on oma olemuselt tehnoloogia suhtes positiivne, võib see viia radikaalsete tulemusteni. Nagu juhtus Nelson Rockefelleriga, kunagise New Yorki osariigi kuberneriga, kes suure tõenäolsusega tahtis uskuda (jälgides nõuandeid), et West Valley tuumakütuse ümbertöötlemise jaama rajamine on hea mõte. Tulemusena läheb piirkonna jäätmetest puhastamine maksma kuskil miljard dollarit. ​(Green 1982:16)​

Kuidas aga nägi välja protsess, mille käigus e-residentsus ellu kutsuti? ​

2014. aastal pakkusid Taavi Kotka, Ruth Annus ja Siim Sikkut ideekonkursil välja idee pealkirjaga “​10 miljonit e-eestlast aastaks 2025​“, mis võitis konkursi auhinna: aastase stipendiumi suurusega 2000 eurot kuus. Stipendiumi abil alustati tööd e-residentsuse programmi ettevalmistuseks.

Idee autorite puhul on näha huvitavat segunemist poliitikakujundajate ja inseneride rollidest.

2014. aastal oli Ruth Annus siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juht, Siim Sikkut oli Riigikantselei IKT-poliitika planeerimise ja elluviimise nõunik ning inseneri taustaga Taavi Kotka oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi IT-valdkonna asekantsler.

Programmil on olnud 4 aasta jooksul väga suur rahastuse kasv. Kui 2014 oli eelarve 24 000 eurot siis 2015 juba 330 000 eurot. 2016 tuli valitsuse otsus anda 2016-18 e-residentsuse programmile 800 000 eurot aastas ning 2018-2020 on e-residentsusele eraldatud 8 miljonit eurot, millest 3,8 miljonit eurot oli 2018. aasta eelarves. Vastuseks võimalikele kriitikutele: e-residentsuse programm on sellekõrval ka kasumlik. Kulutused programmile on seni olnud 7,4 miljonit eurot ning samal ajal on riigile laekunud otsest maksutulu ja riigilõive enam kui 17,8 miljoni euro eest ehk ​+10,4 miljonit eurot​.

E-residentsuse programmile on olnud väga soodus, et otsuste tegemise juures on samuti olnud tehnoloogiast väga optimistlikult mõtlevad inimesed. Huvitav, mis oleks saanud e-residentsuse programmist siis kui peaminister Taavi Rõivase asemel oleks programmi kriitilistel hetkedel pukis olnud mõni hoopis konservatiivsema vaatega poliitik?

Kuidas Eesti e-residentsusest ​rohkem kasu võiks saada​?

Kevadel 2018 osutas president Kaljulaid e-residentsusega seotud kitsaskohtadele. Seni on programmi sõnumit peamiselt suunatud Eestist väljapoole ning Eesti inimesed selle sisu väga hästi ei hooma. Kaljulaid rõhutas vajadust ​suurendada programmist saadava kasu Eesti riigile ja ühiskonnale. Pärast juunis toimunud kohtumist teatas president: Me peame ​enda jaoks selgeks mõtlema​, kas e-residendid on meie sõprade kogukond, e-teenuste platvorm kogu maailma ettevõtjatele või midagi kolmandat, neljandat.”

Kaljulaid andis e-residentsuse meeskonnale selge sõnumi, et Eesti rahvas peab programmist rohkem kasu saama. Eestlasi rohkem kaasama. Sellest johtuvalt hakati tööle e-residentsus 2.0 tutvustava valge raamatu kallal, mille koostamisse panustas umbes 100 inimest, lugematud töörühmad ja muuhulgas ka kohtumised rahvaga.

Milles e-residentsus 2.0 seisneb?

Detsembri lõpus avaldatud valge raamat sisaldab 49 ettepanekut e-residentidele pakutavate teenuste, nende kontrolli ja riskide maandamise kohta, mis koostati koos käinud töögruppide arvamuste põhjal. Koostajate sõnutsi peaks esitatud ettepanekute elluviimise tulemusena e-residentsusest saama ​laiapõhjaline ja läbimõeldud platvorm​, kus toimub tihe majanduslik tegevus. Valges raamatus kaardistatakse muuhulgas milline peaks olema tulevane e-resident ning sidusust alateemadega nagu ettevõtlus, õigusruum, tehnoloogia ning kultuur ja ühiskond.

Valge raamat maalib ka tulevikuvaate sellest, kuidas kohalik Eesti ettevõtja e-residentsusest ​rohkem kasu võiks saada​: “Teisipäeva hommikul kell kaheksa võetakse Eesti Vabariigi e-residendiks vastu kolm inimest – konsultant Pierre, kes elab igal aastal viies riigis, programmeerija Azumi Jaapanist ning videokunstnik Miguel Brasiiliast. Kella kaheks päeval on kolm e-residenti jõudnud asutada Eesti Vabariigis ka oma ettevõtte. Pierre loob firma selleks, et tal oleks usaldusväärne koht, kus oma maksuasjad korras hoida, Azumi selleks, et pakkuda oma teenuseid Euroopa Liidus, ning Miguel sellepärast, et leida VR-filmi tootmiseks partnereid e-residentide ülemaailmsest kogukonnast. Järgmisel nädalal palkab Pierre Võrust pärit raamatupidaja Silvia, Azumi asub koostööle Tartust pärit graafilise disaineri Tõnuga ning Miguel helistab produtsent Paulile, et värvata ta oma ettevõtte juhiks. Kõigist neist kontaktidest kasvavad välja vastastikku kasulikud ärilised ja kultuurilised sidemed.”

Tundub, et programmi tulevik on vähemalt idee tasandil kõikide osapooltega rohkem arvestatavam ning ei piirdu vaid tehnoptimismi laineharjal sõitmisega. Ning ehk tõesti õnnestub kõigil Eestis sellest rohkem kasu saada. Ka raamatupidajal Võrus või Saaremaal.

Sander Sillavee on TÜ kommunikatsioonijuhtimise magistrant ja Startup Estonia turundus- ja partnerlusjuht.

Kasutatud allikad:

  • Green, E., M. (1982). Technological Optimism. ​IEE Techology and Society Magazine, 1(4), 16-21.
  • Gillette, P., C ja Krier, E., J. (1985). The Un-Easy Case for Technological Optimism. Michigan Law Review, ​84(3), 405-429.