Hannes Kuhlbach: suhtes olemise talumatu piin. Kuidas kahjulikust suhtest tervelt “välja tagurdada”

Illustratsioon: Diana Lõhmus, www.instagram.com/diana.lohmus/

Ürgne loomislegend ütleb, et inimene jagati kord kaheks – meheks ja naiseks. Ning tõelise ühenduse ja täiuslikkuse saavutamiseks tuleb õigetel pooltel üksteist jälle üles leida. Tänapäeva üleasustatud maailmas otsime muidugi nõela heinakuhjast ning selle õige leidmine on tihti vaevarikas. Alati ei leiagi, kõik ei tahagi, lihtsalt ära elada ja naudinguid saada on võimalik ka üksinda. Ometi tõmbab inimest alati teise suunas ja lootus püsipartneri leidmiseks on elu üks tähtsamaid lootuseid. Ja pettumus mitteleidmises või vale teispoole leidmises on samuti ränk.

Miks osad suhted ei toimi ja mismoodi seda tunnistada, jäädes ühtlasi ausaks ja hoidvaks? Kuidas lõpetada vales või valesti suhtes olemise talumatu piin? Mil moel minna lahku nii, et hiljem oleks võimalik otsa vaadata endisele partnerile ja ka endale?

Naljaga pooleks öeldakse, et naised abielluvad lootuses leitud peigmehest kasvatada endale unistuste mees, mudida teine vastavaks. Mehed seevastu, kes armastavat rohkem silmade kui mõistusega, seevastu lootvat, et leitud naine kunagi ei muutuks. Mõlemad eksivad. Selle eksimuse tunnistamine ja uue arenguvõimaluse andmine endale on suhte arengu eelduseks. Igas suhtes peab areng põhinema aususel, mitte vajadusel või sunnil teisele meelepärane olla. Endast “joonistatud mehe” või “joonistatud naise” tegemine, et teise poole heakskiitu ja armastust pälvida viib sundasendisse, mis rikub igasuguse psüühilise rühi. Sundvajadus teha nii, nagu teisele parem, viib paratamatult enesesalgamisele, mille all tegelikult frustratsioon ja viha enda vajaduste rahuldamatuse pärast. Endalegi arusaamatult väljendub see tihti hoopis teisiti või mujal, näiteks hakkab alluv partner pidevalt ja pingeliselt vabandama teispoole käitumisi, ütlemisi, reljeefsusi. Või siis põgeneb – kalale, kõrvalsuhtesse, alkoholi rüppe.

Seega, kui suhtes ei saa mõlemad pooled olla vabad, samas säilitades lugupidamise enda ja teise suhtes, on tegemist sõltuvussuhtega. See on alati ebasümmeetriline, kord ühe, kord teise poole kaldu. Kuulen oma töös inimestelt uskumatuid põhjendusi, miks on suhtes ühele poolele lubatud paljugi, teisele aga napilt. Paljude suhtesõlmede juured on kauges minevikus, umbes nagu on raske meelde tuletada, kuidas ikkagi algas Iisraeli-Palestiina konflikt. Elatakse tülis, tehakse haiget, lepitakse ja tsükkel pöörleb purustava jõuga ikka edasi.

Nagu Irma Brenman-Brick tabavalt sõnastas, on valutamise ja valu tegemise algne küsimus “kes lõi keda esimesena … tagasi.”

Ülekohus ja vägivald ei püsi iialgi ühe põlvkonna piires, seega peab võimaliku vastuse leidmiseks pöörama pilgu minevikku, emade-isade, vanaemade-vanaisade kujunemise lugudesse. Ning eks meie eellasedki ole elanud oma lähteperedes, oma suhtematriitsides, mis neid inimeseks kasvamisel on kujundanud. Asjaolude kokkusattumisel võimendub nii inimeses sünnipäraselt sisalduv hea kui ka halb. Ning kõige selle näitelavaks saab reeglina oma lähisuhe, oma perekond, omad kallid inimesed. Ilma teadvustamiseta kipub ratas aga edasi keerlema, aastast aastasse, tsüklist tsüklisse.

Seega võiks tõe tunnistamine alata kui olukorra kõrvalt vaatamise harjutus. Psühhodraama jmt viisid suhtemustreid kuvada annavad väga selge pildi, mis tegelikult toimub. Igal osalejal on oma lugu, mis näitab tegelikkust eri nurga alt. Vahel piisab ohvril või vägivallatsejal enda äratundmiseks põgusast rakursimuutusest või peegeldusest, vahel on vaja tõsisemat sekkumist. Võiks veel lisada, et kuniks asjadest saab rääkida, on lootust asju ka sõnade ja mõistuse jõul muuta. Loomulikult on emotsioonitulvas, ennast kaitstes või õigustades, häbi ja süüga toime püüda tulles raske erapooletust eeldada. Hea nõuanne võiks olla tülitsedes mitte otsustada olulisi asju lõplikult, võtta pigem aeg maha. Rahunenult saab koos arutada, kuidas edasi. Või siis ka – kuidas välja.

Mittetoimivas suhtes olemine on aeglane piin. See on isiksust märkamatult korrodeeriv, väärikust murendav viis oma elupäevi veeta. Neid ei ole lõputult.

Praktiliselt kõik on elus asendatav, kuid mitte heades suhetes elatud aeg.

On hea ja toetav, kui lapsepõlv on möödunud positiivsete elamuste ja kogemuste kerges ülekaalus, mitte vastupidi. Ning kui on saanud õppida ja harjutada negatiivse maandamist, piltlikult öeldes hoitust ja halastust. Selle võtame oma ellu kaasa, see on olulisem kui koolis õpitu, see on tegeliku edu ja õnnetunde koostisosadest tähtsaim.

Mitte kõigil ei lähe nii hästi, lapsed pärinevad väga erinevaist kodudest. Vastukaaluks lapsepõlve kannatustele, saamata jäänud armastusele, võidakse otsida pääsemist ja lunastust täiskasvanuea lähedussuhtes. Ka siin võivad ootused tihtipeale olla ebareaalsed, unistused ideaalsest partnerist on määratud mitte täituma. Keegi ei pea olema perfektne, et teda võiks armastada. Ei ma ise ega keegi minu jaoks. Ometi võivad kaks osapoolt, Koit ja Hämarik luua uue elu, uue maailma endale ja oma lastele. Selles on ajaline ja ajatu mõõt ühekorraga.

Nurisuhtes elamine tekitab valu. Ebaõiglus, mittemõistmine, hoolimatus hakkab tunduma taotluslik, teise osapoole kius, väiklus, isekus. Ohvrirolli võtmine, tekitamine, annab ühele partneritest otsekui õigustuse samaga vastata, tagasi teha, ennast kaitsta. Tihti pannakse seejuures hoogu juurde, n-ö puid alla. Leek saab kõrgem, kõrvetab ehk teist rohkem… Samas kõrvetab see suhtes olles alati mõlemat poolt. Just see põhjendus “tema tegi nii ja naa, ta ju teab, kui palju see mulle haiget teeb, ja siis mina tegin naa ja nii” on just eelmainit mürgise tsükli nõiaring, mis ainult eskaleerib kunagisi hõõrumisi ja pettumusi. Haiget saamise määr ei anna õigustust samaväärselt rünnata. Haiget saamise taga on alati ju minu enda sisemuses olevad konfliktid, arusaamad, emotsionaalsed mälestused. Must ei saa olla haiget tegev sõna, kui minu enda sees pole midagi musta.

Kuidas siis toimida, kui enam koos toimida ei suudeta?

Leida julgus ja aeg, et võimalikult kontrollitud emotsionaalsuses arutada ja sõnastada, milline suhe on. Mis on selle head, mis halba, mis mulle meeldib ja mis sugugi mitte. Kui seda on raske kahekesi teha, siis tasub kaaluda paariteraapiasse minemist. Väärikas ja võimalikult vähe haiget tegev lahkumine annab võimaluse edaspidi inimlikuks jääda. Kui on ühised lapsed, on see vähim, mida nendele võlgnete.

Uue suhte idanema hakates peaks endalt küsima, et milleks see kolmas inimene on just nüüd tulnud, minu ja tegelikult ka meie ellu? Armumised ja kõrvalsuhted ei sünni “lihtsalt niisama”, vaid on vägagi seotud praeguse suhte dünaamikaga, selle toimivuse määraga. Kas meie suhte tingimatud komponendid on midagi, mida ma ei saagi saavutada praeguse partneriga? Kui see nii on, siis on ausam vaadata eelmist punkti ja kõigepealt rääkida.

Lahkumineku paratamatuse korral tuleb püüda see korraldada õiglaselt, vähemalt püüda olla õiglane nii teise kui enda vastu.

Eks elu jooksul ole kogutud palju väärtuslikku nii emotsionaalselt kui materiaalselt; sama käib kohustuste kohta. Ühiseks kasvanud elupuu tuleb nüüd taas kaheks lahti harutada ning ka siin võib ärevusega ja tunnetega hea tasakaalu leidmiseks appi võtta nõustaja.

Tihti on lahutusprotsess otsekui pikk sõda, kus keegi ei võida. Purustatakse üksteise tulevikku ning eesmärgiks näib olevat pigem lõhkumine, mitte säilitamine. Loomulikult on ühine kodu, purjekas, suvila ka mineviku emotsionaalse väärtuse kandja, kuid siiski teatud määral asendatavad. Tasub meeles pidada, et kaotavad niiehknii mõlemad, kuid ei ole mõtet teise inimese kaotusetunnet võimendada, see ei anna mulle midagi enamat. Poolekssaetud perereliikvia on lihtsalt katkine ese, ilma endise väärtuseta. Ning veel – kas meie soov varanduse jagamisel endisele partnerile koht kätte näidata on ikka meie õigluse ja parimate kavatsuste teenistuses või siis ikkagi labane soov kätte maksta ja purustada? Me ei mängi enam liivakastis, kus ühiselt ehitatud lossi võis puruks trampida, kui mäng järsku enam ei sujunud. Olgem ikkagi täiskasvanud ja talugem kaotus välja.

Meie elu on liiga lühike, et elada suhetes, mis ei põhine võrdsusel ning kus areneda ei saa. Uppuja peab ennast ise päästma hakkama, mitte ootama vetelpäästet. Samavõrd nagu on kirjapandu sobilik eraeluliste suhtekriiside harutamisel, võiks selles võtmes ka mõelda ühiskonna kriisihetkedel. Kui koos ei õnnestu, on ausam lõpetada.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (35)