Kõik peaksid olema õnnelikud võimaluse üle elada. Sündimise tõenäosus on üliväike võrreldes võimalusega jäädagi infokilluks nende muna- ja seemnerakkude sees, mis kunagi millekski elavaks kokku ei saa.
Elamise eesmärki võiks pidada avalikuks universaaliks, mille olemust kuulutab iga inimene avalikult alates sellest hetkest, kui suudab end väljendada. Eeldatavasti rõõmsalt! Võimalik, et mõni pole seda teinud, on pidanud seda nii endastmõistetavaks, et pole sellel teemal pikemalt peatumist vajalikuks pidanud.
Mis on kurb. Sest kuni pole elu eesmärgistatavate mõtetega kohtunud, ei saagi teada, millest teinekord loobuda või ilma jääda võite. Tekib raskus ära tunda, millal kõik kulgeb õiges suunas, millal midagi on hästi või halvasti. Hinnang elule tugineb hetkel kogetud mugavuse või selle puudumisena.
Probleem on igivana. Mõtestamata elu eest hoiatasid juba antiikaja filosoofid, pidades taolist elu omamoodi võõraks külaliseks, mis lihtsalt juhtub, ka ilma sinust olenemata. Järelikult pole selline elu sinu oma! Alles elu prioriteetide teadvustamine muudab selle personaalseks – sinu omandiks.
Õnneks on elu mõtestamise töö enda jaoks avastanud mitmed filosoofid. Kurvastuseks puudub sisu osas ikkagi konsensus. Jäädakse paljudele meeltmööda raamistikku, mille järgi elu mõtteks ongi teha valikuid ja korraldada asjad nii, et need oleksid võimalikult paljudele võimalikult rohkem meeltmööda.
Hea äratundmiseks on loodus programmeerinud elavasse ainesse vastavaid mehhanisme ja jaganud suhted nii, et kõik ei tahaks samaaegselt ja kogu aeg samu asju. Vastasel juhul valitseks nappus ning tekiks olukord, kus kõik oleks ametis teineteise kui konkurendi hävitamisega. Halva minimeerimiseks on samuti vastavad tundmused. Näiteks kaasneb paljude olukordadega heaolutunne. Kuni ühel hetkel see enam ei teki, et vältida endale või teistele liiga tegemast. Juhtub ka vastupidi – ebameeldiv tunne läheb üle, viha raugeb, hirm asendub sõbraliku uudishimuga.
Näib nagu elu koosnekski hea ja halva lainetusest, milles universaalseks püüdluseks on üksi ja üheskoos plussi jääda. Ent inimesel pole teistele kuigi palju anda. Hea õnnestub harva ja halba püütakse vältida. Järelikult sõltub väga palju igaühe enda valikutest.
Otsingute tee on olnud pikk ja keeruline. Iga õnnestumise järel avastatakse mõni aeg hiljem sellega kaasa tulnud negatiivne taak.
Pettumuste kiuste ollakse optimistid ja lohutatakse ideega, et kui on piisavalt palju aega, siis kogunevad teadmised lahendavadki kõik probleemid, st haigused kaovad ja alles jääb rõõsk koor, liitium või muu meelehead koondav aine.
Liitiumist ja kokaiinist
Ilmselt tabab sõna „liitium“ tänapäevases teadvuses vale kohta, kuna viib mõtted nutiseadme aku juurde. Teadupärast on aku tühjenemine üks modernsetest stressi allikatest. Kuid liitiumit on kasutatud ka muul moel tuju parandamiseks. Näiteks leiab teaduskirjandusest kümne aasta pikkust perioodi käsitleva ülevaate eelmise sajandi üheksakümnendate USAst, kus kirjeldatakse seost joogivees leiduva liitiumi madala kontsentratsiooni ja enesetappude, mõrvade ning vägistamiste suurema esinemissageduse vahel. Analoogne vastupidine suhe registreeriti ka mitmete tugevatoimeliste narkootikumide (nagu oopiumi ja kokaiini) ning nende tuletiste omamisega seotud vahistamiste ning joogivee madala liitiumi kontsentratsiooni vahel. Keegi ei tea, kuidas liitium närvisüsteemile täpselt mõjub, aga selle tuju parandavat efekti on teatud üle saja aasta.
Vahest kõige rõõmsam periood sattus aastatele, kui seda looduslikku mineraali müüdi ühe sidrunimaitselise limonaadi koostises. Põhjenduse dokumentatsioon on kadunud, aga levinud hinnangutel muutis valmistaja karastusjoogi pika ning kohmaka nime suupärasemaks, pidades muuhulgas silmas seda et, inimeste tuju kipuvad langetama kõik nädalapäevad. Joogi nimeks sai „7-Up Lithiated Lemon Soda“ mida täna tuntakse palju lühemas vormis „7-Up“.
Jook ei sisalda enam liitiumi. Põhjus on enam-vähem sama, miks ei sisalda Coca-Cola enam kokaiini. Tuju parandamisel tuleb piir ette ja hea muutub halvaks. Lisaks alkoholile sallib uuem ajastu meeleolu parandavates jookides kofeiini ja suhkrut. Nendegi tarbimisel minnakse hõlpsalt valele poole piiri.
Kanepist
Kummatigi on huvitav ülaltoodud tähelepanek, et joogivees sisalduv liitium vähendas sajandeid siin-seal tuju reguleeriva antidepressandina kasutatava kokaiini omamise juhtumeid. Maailmas on narkootiliste ainete kasutamise populaarsuse edetabelis kokaiin teisel kohal. Esimesel kohal on aine, mille omamise kuritegude arv mainitud uuringus ei omanud seost joogivee liitiumi kontsentratsiooniga. Selleks on kannabis. Tegemist on ainete rühmaga, mille kokteilist saadakse ja otsitakse teistsugust õnnetunnet. Siia kuuluvad ained pole otseselt rahustid, ergutid ega hallutsinogeenid ning põhjustavad midagi vahepealset ja samas kasutajast sõltuvalt unikaalset.
Ja see eriline tunne on üha imelikumal moel seotud spordiga.
Teatavasti kaasneb tugeva kehalise pingutusega meelehea. Treeningust saadav hea tunne võib olla tavatult tugev ja samas salapärane. Eelnev pingutus ise võib olla äärmiselt ebameeldiv. Natukene hiljem saabuv eufooria kombineerub ebamugavuse jääkidega, ega ole seetõttu alati hoomatav. Aga efekt on olemas, kuivõrd mõne aja pärast uitavad mõtted juhtunu juurde tagasi, seekord ilma ebamugavuseta ning keha nõuab järgmist seiklust valude maailma. Tuntud teadusajakirjas Nature võrdlesid teadlased treeninguga kaasneva meelehea põhjustatud sõltuvuse ilminguid tugevatoimelise narkootikumiga.
Aastaid arvati, et nähtuse põhjuseks on keha enda poolt toodetud morfiini laadsed ühendid – endorfiinid. Neid aineid toodetakse nii ajule kui kehale. Ajus vabanevate endorfiinide efekti seostatakse selle valuvaigistava toimega. Efekt realiseerub raske töö ajal. Järelikult ei seleta suhteliselt kiiresti kaduv keskne toime suhteliselt hilist pingutuse järgset meelehead. Seletuseks pakuti keha vereringes leiduvate endorfiinide hilinemisega ajju jõudmist. Kuid antud seletuse vastu on tõsiasi, et need suhteliselt suured molekulid ei pääse läbi vereringet ajust eristavast füüsilis-keemilisest barjäärist.
Kusagil 2015. aasta paiku kontrollisid teadlased hüpoteesi, kas treeningu järgne eufooria, ehk nn „runners high“ võiks tekkida väiksuse tõttu mainitud barjääri läbivate kannabinoidide mõjul. Tulemus toetas külaltki veenvalt kanepi suitsetamisel vereringesse jõudva ainete rolli kehalise pingutuse järgses rahulolu ning meelehea seisundi tekkes.
Arvestades kanepi-marihuaana legaliseerimise lainet, võiks ennustada osalejate arvu langust rahvaspordiüritustel. Sest miks kannatada füüsiliselt, kui sama õnnetunde leiab legaalsest mõnuainest? Kannabise tarbimise kaasuvaks nähtuseks peetakse langenud motivatsiooni, suuremat kehalist passiivsust, istuvat eluviisi, ehk nn tugitooli lukustumist jmt.
Juhul, kui esialgsetest märkidest saab midagi arvata, võib tulevik osutuda sportlikus mõttes veelgi imelikumaks. USAs läbiviidud küsitluse käigus vastas kannabise tarbimist lubavas osariigis üle 80% 605-st vastupidavusalal treenivast täiskasvanust, et kasutab nimetatud ainet kas enne või pärast trenni, kuna see aitavat rohkem treenida ning kogu pingutus tundub kuidagi meeldivamana. Leidub isegi andmeid, et see suures spordis võistluste ajal keelatud aine aitab muidu passiivset elu elanud inimestel jõuda minimaalselt vajaliku kehalise aktiivsuseni, koos mitmete positiivsete nihetega tervisenäitajates. Kanepi suitsetamise mõju ei kogeta parema töövõimena, vaid õnnelikuma tunde läbi.
Aga kuhu jääb lihtne, puhas rõõm?
