Kohtusime politoloog ja poliitik Kristina Kallasega (Eesti 200) saamaks teada, mida ta arvab uuest valitsusliidust, mida ihkab venekeelse valija hing ja mis tugevdab eestivenelaste identiteeti ilma eestlastele vastandumiseta.

Kui sa andsid pärast Eesti 200 vastuolulist trammipeatuse reklaami pressikonverentsi, monteeris Eesti Ekspress sellest video, kus sa kasutad läbivalt sõna “probleem”. Kui sa praegu ringi vaatad, siis kas probleem on endiselt sama?

See probleem, mille me trammipeatusesse joonistasime – see ei ole asi, mis kaob ära paari kuuga. See on ühiskonna strukturaalses ülesehituses – kui kasutada keerulisi sõnu –, mis on püsti pandud keele ja etnilisuse põhimõttel. Teisisõnu, meie koolivõrk on üles ehitatud keelelisest põhimõttest lähtudes: eraldi õppekeeltega koolid, mitte eri õppekeeled ühes koolis. Ja see loob keelelist-etnilist eraldatust ka mujal ühiskonnas. Me pärisime selle süsteemi Nõukogude ajast, ja me ei ole seda siiamaani ümber ehitanud. See on see, mille jätkuva eksisteerimise vastu me protestisime. Struktuurse ülesehituse muutmine on väga pikk protsess, sest raskuski on kuhjaga.

Aga mida ma ei näe täna Eestis uue valitsuse puhul ega ühiskonnas tervikuna: ma ei näe, et ühiskond, või siis suur osa sellest, mõistaks ja tajuks selle probleemi tõsidust; ja teiseks, ilmselt tulenevalt esimesest, valitsus ei plaani sellega ülepeakaela tegeleda.

Kuna ma olen seda valdkonda uurinud ja probleemi analüüsinud umbes 20 aastat – on mul muidugi sügav veendumus, et see on üks Eesti arengu pidurdaja ja paljude probleemide alguspunkt. Kahjuks seda efekti, mida me probleemi püstitamisega trammipeatusesse saavutada soovisime, me ei saavutanud ja tuli hoopis teine efekt.

Aga kas see on praegu sinu jaoks endiselt probleem number üks, või on uue koalitsiooni tekkega midagi muutunud?

Ta ei ole probleem number üks, vaid ta on endiselt probleem viie-kuue suurema probleemi hulgas. Miks mina või Eesti 200 üldse poliitikas olemas on? Mitte selle pärast, et me tahaks Reformierakonnaga kakelda maksuarvutuse aluste üle, Keskerakonnaga pensionitõusu üle või sotsiaaldemokraatidega lastetoetuse suuruse üle. Need ei ole need kaklused, milleks on vaja uut erakonda. Me oleme poliitikas sellepärast, et tõstatada palju suuremad ja põhimõttelisemad teemad, mis on Eesti riigis kas kinni jäänud või pikka aega lahendamata. Täna me näeme valitsust jälle tegelemas asjadega, millega alati on tegeletud – nii koalitsioonileping kui ka 100 päeva plaan räägivad igapäeva töökorralduslikest asjadest. Nad ei räägi Eesti jaoks suurtest põhimõttelistest muudatustest. Selles mõttes ei ole üldse kadunud see ajend, miks Eesti 200 tekkis.

Kui just integratsioonivaldkonnast rääkida, siis koalitsioonileppes oli vist üks säte, mille kohaselt kodakondsust saab lihtsamas korras taotleda koolieksami tulemusega.

See on ülipisike asi, mis puudutab üliväikest osa elanikest. Lõppkokkuvõttes ei lahenda see ära halli passiga inimeste probleemi, mis on palju suurem. Ma tean, et minuga on lihtne rääkida haridusest, kodakondsusest ja integratsioonist, aga ma näen Eesti ühiskonnas ka teisi strukturaalseid probleeme – alates sellest, et me oleme oma majandusega jõudnud heale järjele, aga me oleme kinni jäänud keskmise palgatasemega riigi lõksu ja meil ei ole plaani, kuidas siit edasi minna.

Meie tänane majanduskasv ei baseeru sellel, et meil oleks olemas mingi geniaalne strateegia, vaid lihtsalt sellel, et maailma majandus toimib hästi.

Meil on riigikorralduslikult kinni jooksnud süsteem: ehitasime riiki 30 aastat ja nüüd peenhäälestame, aga tegelikult on vaja palju suuremaid muutusi, kuna need alused, millele me riiki ehitasime, on muutunud.

See peenhäälestamise jutt on kivi Reformierakonna kapsaaeda. Kas koalitsioon EKREga hakkab ka peenhäälestama?

Nemad peenhäälestavad teistmoodi. Kui Reformierakond oleks valitsuspartei, oleks lähtutud olemasolevast süsteemist, millega ollakse üldjoontes rahul, ning hakataks parandama nipet-näpet. Praegune koalitsioon aga lammutab teatud asju, mis on juba tehtud. Ta ei paku välja tulevikuvisiooni, vaid ütleb: see, mis seni tehtud on, on tehtud valesti – lammutame selle ära ja hakkame minema kuhugi teises suunas, kahjuks tagasi kuhugi. Arvestades valitsuskoalitsioonide eluea pikkust – kaks aastat – jõuavad nad ainult lammutada. Pigem hakatakse järgmised kaks aastat vaidlema selle üle, kas e-valimised on usaldusväärsed või mitte, mitte selle üle, kuidas viia need järgmisele tasemele. Need on vaidlused, kuhu me oleme kukkunud meelega. See ei ole edasiminek, see on kukkumine kusagile tagasi. Minu nägemuses ei ole vaja ei olemasolevat süsteemi lammutada ega peenhäälestada, vaid teha järgmine suur arenguhüpe nii digiriigis, majanduses, hariduses kui ka sotsiaal- ja tervishoiusüsteemis. 

Kui sellest olukorrast üritada midagi positiivset otsida – esiteks kasvab teie toetus. Samuti kasvab ka mitme teise erakonna toetus venekeelsete valijate seas. Mis pilguga sa neid küsitlustulemusi vaatad?

Vene valija on täna valiku ees. Väga kaua aega oli ta hästi truu Keskerakonnale puhtalt selle tõttu, et alternatiivi ei olnud ning ka kogu Keskerakonna aparaat töötas väga jõuliselt vene valija suunal. Täna, kui Jüri Ratas on kaks aastat olnud erakonna esimees, näeme me esimesi “suhte” lagunemise märke, nägime tegelikult kohe algusest peale.

Kas Jüri Ratas üldse pöörab vene valijale tähelepanu? Ma arvan, et mitte, ja vene valija ilmselt tundis, et Keskerakond hakkab kusagile ära driftima, sest esimehe jaoks ei ole tema enam oluline. Tulid ka otsused, mis saatsid vene valijale väga ebaselgeid signaale: alates tülist Narvas, millest paljud kohapeal aru ei saanud, kuni Kohtla-Järve riigigümnaasiumi teemani, kus jällegi ei võetud sirgeselgset seisukohta. Lõplik murrang toimus EKREga koalitsiooni mineku hetkel. Ma arvan, et sel hetkel tundis päris suur osa Keskerakonna venekeelsetest valijatest, et “okei, meie ei ole enam Keskerakonna juhi jaoks olulised”. Nüüd on venekeelsete valijate seas tekkinud pettumus. Nad ei ole veel Eesti 200 või sotsiaaldemokraatide taha kinnistunud, aga nad kindlasti vaatavad meie poole.

See on ju iseenesest hea tendents, kui inimene hakkab valima rohkem ideoloogia või veendumuste järgi.

Absoluutselt, aga see on hea tendents ainult juhul, kui nii Eesti 200 kui ka sotsiaaldemokraadid suudavad hakata neid inimesi esindama. Kui me ei suuda nende usaldust võita, siis me võime järgmistel valimistel näha vene erakonna tekkimist, ja see on Eestile väga halb ja ka ohtlik.

Enne oli ju vene erakondi, mis hääbusid üksteise järel.

Jah, aga seepärast, et Keskerakond kõnetas venelasi paremini ja tõmbas magnetina kõik vene hääled enda külge. Täna enam ei tõmba. Kui tekib eraldi vene erakond, siis nad võivad liikuda ka sinna.

Ida-Virus jäid paljud inimesed valimispäeval hoopis koju.

Täna jäid koju, sest ei olnud alternatiivi. SDE ei suutnud, Eesti 200 ka ei jõudnud või ei suutnud ja Keskerakond enam ei kõnetanud.

Esimene tõehetk tuleb kohalikel valimistel kahe aasta pärast: mis juhtub Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel, Kiviõlis ja Tallinnas?

Need on minu jaoks järgmiste kohalike valimiste poliitilise võitluse tallermaad. Kui Keskerakond ei suuda Tallinnas enamust saavutada, sest vene hääled on minema kõndinud, siis on Keskerakond selgelt oma vene valija kaotanud.

Kui vaatame Tallinna kaadripoliitikat, siis nelja linnaosa vanemaks said määratud inimesed, kes on suuresti noname’id, k.a eestlasest noname Lasnamäel. Kas see tähendab ka suurt kaadriprobleemi Keskerakonnas ja kust need uued vene poliitikud võiks tulla?

Ma arvan, et see ei ole kaadriprobleem, vaid Keskerakonna poliitika. Nad toovad juhtimise juurde tundmatud ja kogenematud inimesed. See oli kunagi ka Reformierakonna kaadripoliitika, mis aitas neil kasvada. Kuid täna Reformierakond seda enam ei tee, sest pink on väga pikk. Keskerakond kasvatab alt kogu aeg uusi poliitikuid peale. Kui vaadata näiteks Maria Juferevat, siis oli ta neli aastat tagasi täiesti tundmatu nimi. Kui Olga Ivanova läks Lasnamäe linnaosavanema kohalt Riigikogusse, oli see nimi täpselt samasugune: kui me oleks istunud siin sinuga neli aastat tagasi, oleksime ka küsinud: “oota, kes see…?”.

Jufereva oli ikkagi Pervõi Baltiski Kanali ajakirjanik…

Jah, aga lai üldsus ei teadnud temast midagi. Jufereva ei teinud küll Riigikogu valimistel Olga Ivanovaga võrreldavat tulemust (1011 häält Jufereva-Skuratovskil 2019. a. ja 1948 häält Ivanoval 2015. a. – toim.), aga ta pidi võitlema Keskerakonna aina hääbuva mainega. Järgmise nelja aasta jooksul võime näha järgmist tundmatut linnaosavanemat ka Riigikokku jõudmas. Tallinna aselinnapea või linnaosavanema koht on üks parimaid kohti poliitilise karjääri tegemiseks. Sealt on kõik Keskerakonna poliitikud alguse saanud – alates Yana Toomist kuni Raimond Kaljulaidini välja.

Kas see on paratamatus, et ühe rahvusvähemuse esindaja valib samasse rahvusgruppi kuuluva poliitiku (kui nüüd Savisaare kunagine populaarsus venekeelsete seas välja jätta)?

Poliitikas loeb mitte see, mis rahvusest sa oled, vaid see, keda sa esindad, kelle sõnumit sa kannad. Edgar Savisaar tajus väga hästi, mis on vene valija mure, ja mängis seda väga hästi välja. Meil on olemas vene rahvusest poliitikuid, kelle poolt hääletavad valdavalt eestlased – nt Viktoria Ladõnskaja-Kubits või Jevgeni Ossinovski. Kusjuures, neil on väga erinev eestlastest valijaskond. Jevgeni puhul tahab valija mitmekultuurilise identiteediga inimest, kes suudab kõnetada üle rahvuse piiride. Viktoria puhul tahab valija näha hästi integreerunud venelast kui eeskuju.

Me räägime siin umbes 20 minutit sellest, et venelane on mingi eriline loom, kellele peab eraldi kampaaniaid tegema, eri kandidaate pakkuma, on see üldse okei?

Ta on eriline loom täpselt sama palju, kui eestlane on eriline loom. Suur osa nii eestlasi kui ka venelasi Eestis soovib sarnaseid asju: lühemaid ravijärjekordi, parimat tervishoiusüsteemi, maailma tipptasemel haridust, kõrgemat sissetulekut jne. Lisaks sellele on olemas aga enesemääratluslikud või identiteedist tulenevad vajadused, et keegi sind esindaks. Poliitik on eelkõige minu esindaja ja ma tahan, et ta kehastaks midagi, mis on ka minus. Siin tulevadki need erinevused sisse.

Eestivenelasel ja eestlasel on nüansierinevused selles osas, mida nad tegelikult tahavad, et poliitik esindaks.

Eestlase jaoks on oluline, et poliitik esindaks eesti keele ja kultuuri kaitsmist, et see sõnum oleks selge. Sellepärast ütleb Urmas Reinsalu alati igas debatis vähemalt seitse korda, et ta seisab eesti rahvuslike huvide eest. Vene valija jaoks on okei, et edendatakse eesti keelt ja kultuuri, see ei ole talle vastuvõetamatu, kuid tema jaoks on oluline veel üks dimensioon: et see poliitik võitleks ka selle eest, et venelasel on õigus jääda Eestis venelaseks. Venelane ei võitle ju vene hariduse ja keele eest – need on marginaalsed grupid, kes midagi sellist soovivad. Küll aga tahab ta omaksvõttu, mitte võõraks tituleerimist, ja seda ta ootab poliitikult – nii tegudes kui ka sõnades. 

Miks sa arvad, et kooliküsimus ei ole primaarne?

Ta on primaarne ja määrav läbi selle, kas kooli- ja haridussüsteemis tunnistatakse minu venelaseks olemist. Ma väidan, et suur osa venelasi ei oota mitte seda, et venekeelne haridus tänasel kujul säiliks, vaid seda, et haridussüsteem oleks üles ehitatud nõnda, et tal on võimalik selles haridussüsteemis venelaseks jääda.

Vestleme praegu ruumis vaatega Vabaduse väljakule Tallinnas. Kui 9. mail peeti siin Euroopa päeva, siis paari kilomeetri kaugusel Kaitseväe kalmistul peeti hoopis teistsuguseid üritusi. Kas see on ka osa identiteedist?

See, mida me näeme Pronkssõduri juures ja Narvas Peetri platsil – see on mineviku teatrietendus. See ei ole tänase eestivenelase kultuuri väljendus. Eestivenelased ei ole täna veel Eestis jõudnud sellisesse selgesse faasi, kus nad oleks selgelt sõnastanud omaenda kultuurilise olemuse – kes nad on, mis on nende põhiväärtused eestivenelastena. Neil ei ole oma tüvitekste, praktikaid, ehk vaid neile omaseid traditsioone.

Üks on siiski olemas: pulmapiltide tegemine Russalka juures, mis pole seotud ei II maailmasõja ega Nõukogude ajaga.

Jah, aga neid traditsioone vaikselt luuakse – selleks läheb mitu põlvkonda aega, et selliseid traditsioone luua. Aga selleks on vaja ka poliitilisi liidreid. Tänased vene kogukonna poliitilised liidrid on mineviku etendajad. Kui sul ei ole oma traditsioone, siis sa laenad. Pronkssõdur ja kõik 9. mai tähistamise traditsioonid on laenatud. Kus on need traditsioonid, mille puhul saab eestivenelane öelda, et “selle aktiga ma näitan, et ma olen eestivenelane”? Mitte venelane, mitte eestlane, vaid just eestivenelane. Kuna neid praegu veel ei ole, siis kasutatakse Venemaalt laenutatud traditsioone. Mulle tundub, et need inimesed, kes seal osalevad, mingil määral tunnetavad, et see ei ole päris minu oma – teen selle kaasa, aga ma sügavalt tunnen, et see on natuke võõras asi. On oluline, et nii teadlased kui ka poliitikud jälgiksid, kas on kohti, kus juba täna luuakse alternatiivseid eestivenelaste traditsioone.

Kust need võiks tekkida?

Tavaliselt tekivad need haridussüsteemis ja kogukonnas, avalikus ruumis: olgu nende loojateks poliitikud ja kogukonna juhid, kirjanikud, teatriinimesed, õpetajad. Tänapäeval tekib see traditsioon üha rohkem ka sotsiaalmeedias, kus liidetakse kogukondi ja sarnaselt mõtlevaid inimesi. Kahe ilmasõja vahel olid eestivenelastel oma traditsioonid – oma laulupidu jms. Täna eestivenelastel neid veel ei ole, aga uue põlvkonna puhul on huvitav jälgida, kus ja kuidas nad on tekkimas.

Kas see traditsioonide loomine toimub pigem vastanduses mõnedele eesti traditsioonidele? Suured massiüritused – olgu nad laenatud Venemaalt või mitte – satuvad tihti konservatiivsemate eestlaste kriitika alla.

Laenamine on kultuuriloomes kõige tavalisem asi. Mina arvan, et laenatakse nii Venemaa kui ka Eesti poole pealt ja siis tekib uus tervik. Totalnõi diktant’ist (Tallinna linna korraldatav Venemaalt laenatud venekeelse etteütluse ühiskirjutamise aktsioon – toim.) ega 9. maist ei ole tekkinud Eesti versiooni. Kultuuride kokkupuutest uue tekkimise võimalus on näiteks palju diskuteeritud venekeelne laul Laulupeol. Minu jaoks ei tähenda see seda, et lülitame Laulupeo programmi täna vene kultuuriruumis eksisteeriva laulu – mingi tšastuška vms – ja ütleme, et nüüd on eestivenelased siin esindatud. Ei ole! Venekeelne laul Laulupeol kõlaks eestivenelaste jaoks siis, kui ta oleks näiteks Jarek Kasari “Minu inimesed” laulduna vene keeles ja veel mingite lisanditega: eesti laul ja vene keel pannakse kokku ja see sümbioos loob millegi, millel on uus ja oma tähendus. 

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev on Edasi kaasautor. Tal on kõrgharidus ajaloo ja politoloogia erialal ning 10-aastane töökogemus kommunikatsiooni valdkonnas. Loe artikleid (34)