Paistab, et iga päev kukub mõni juht võimutoolilt. #MeToo liikumine on toonud päevavalgele hävitavaid tõendeid meesjuhtide kohta, kes on kuritarvitanud võimu naisalluvate üle. Katoliku kirikus on ilmsiks tulnud laostavad lood preestritest, kes on kuritarvitanud võimu nunnade ja laste suhtes.

Kui juhid lähevad üle piiri, kipume sageli süüdistama võimu. Tsiteerides lord Actonit: “Võimul on kalduvus [inimesi ära] rikkuda ja absoluutne võim rikub absoluutselt”.

Kuid see ei vasta 100% tõele.

Mullu Davosis toimunud Maailma Majandusfoorumil püüdsin järele uurida, kuidas võim inimesi mõjutab. Vestlesin 24 juhiga, kelle seas oli nii endiseid kui ka praeguseid Microsofti, Google’i, General Motorsi, Goldman Sachsi ja Gates Foundationi tegevjuhte. Ikka ja jälle kõlas nende suust mõte, et võim mitte ei muuda inimesi, vaid pigem rõhutab nende olemasolevaid omadusi.

Slacki asutaja ning tegevjuht Stewart Butterfield ütles võimu kohta teravmeelselt nii: “See ei tee sinust [sõimusõna]. See teeb sind vaid rohkem selliseks, nagu sa juba oled.”

Need sõnad võtavad päris hästi kokku ka psühholoogia uue mõttesuuna:

võim on nagu võimendi. Kes iganes me varem olime, saab selle kaudu vaid tugevamaks.

Ühes psühholoogiakatses pandi inimestele näkku puhuma ärritav ventilaator. Tõenäosus, et katsealused liigutavad selle mujale, lülitavad välja või kisuvad juhtme seinast, suurenes 42 protsendilt 69 protsendile, kui nad olid vahetult enne kirjutanud mõnest olukorrast, mil neil oli olnud võimu.

Ühes teises katses, kus inimestele meenutati võimu omamise tunnet, kaldusid nad rohkem avaldama iseenda arvamust ja ideid kui järgima teisi. Ning kui neile anti läbirääkimiste eel alluva asemel juhiroll, püüdsid nad kokkulepet saavutada pigem endale omasel viisil, mitte minnes kaasa oponendi stiiliga.

Võim võtab meilt piirangud maha. See vabastab meid ühiskonna surve ahelatest. Mõju ja võimu omamine võimaldab meil käituda oma päris soovide järgi ja näitab meie tõelist palet. Enamik inimesi on ilmselt nõus, et selle tõestuseks piisab, kui vaadata Valgesse Majja. Selle praegune asukas on lausa musternäide sellest, kuidas võim võimendab inimese isikuomadusi.

Aastakümneid olid psühholoogid aga veendunud, et võim rikub inimese ära. Üks selle veendumuse peamisi põhjendusi oli kuulus Stanfordi vanglaeksperiment, kus tudengitele määrati loosi tahtel vangi või vangivalvuri roll. Juba üsna katse alguses hakkasid valvurid vangidelt riideid ära võtma ja sundisid neid magama betoonpõrandal.

“Vaid mõne päevaga muutusid valvurid sadistlikuks,” ütles psühholoog Philip Zimbardo. “Olukorra muutujate mõjujõud võib olla tugevam kui üksikisiku vastupanuvõime.”

Eksperimendi tulemused olid nii šokeerivad, et selle juures jäi tähelepanuta üks ülioluline detail: katsele ilmunud tudengeid oli kutsutud osalema “vanglaelu uuringus”. Kui psühholoogid korraldasid eksperimendi, et saada teada, milliseid inimesi seda tüüpi uuring huvitab, olid tulemused järgmised: vanglauuringus vahatahtlikult osaleda soovijatel oli 26% suurem kalduvus agressiivsusele ja usk ühiskonnas domineerimisse, 12% suurem kalduvus nartissismile ja 10% suurem kalduvus autoritaarsusele ja makjavellismile kui inimestel, kes soovisid osaleda psühholoogilistes uuringutes üldiselt.

Võim ei rikkunud tavalisi inimesi. See rikkus inimesi, kel oli juba kalduvusi korruptsioonile. Ja see polnud ajaloos esmakordne.

1930ndatel oli ühel äsja advokaadikooli lõpetanud mehel käsil kohtumenetlus, kui kohtunik ähvardas tal kohtus töötamise keelata. “Mul on tõsiseid kahtlusi, kas te vastate juristina töötamiseks vajalikele kutse-eetika normidele,” ütles kohtunik.

See jurist oli Richard Nixon.

Nixon tunnistas siis, et oli teinud küsitavaid toiminguid ilma kliendi nõusolekuta. Võim ei korrumpeerinud teda; tema korrumpeeris võimu. Ja presidendiks olek paljastas välismaailmale selle, kes ta oli kogu aeg olnud.

Aga vaadakem veel üht juristi, kes kandideeris senatisse, aga võttis oma kandidatuuri hiljem tagasi, kuna kartis, et tema kandideerimise korral jaguneksid hääled pooleks ja korrumpeerunud kandidaat võidaks. Hiljem, olles valitud presidendiks, kasutas see mees oma võimu veidi teisiti. Iga nädal olid tal vastuvõtuajad, sageli üle nelja tunni päevas, et kuulata tavakodanike muresid.

Kes see jurist oli? Abraham Lincoln.

Kui uskuda, et võim rikub inimese ära, siis Lincolni käitumist on sellega väga raske selgitada. Presidendiamet ei suutnud temas halvimat esile tuua; vastupidi – see tõi välja tema parimad omadused. Lincolni biograaf Robert Green Ingersoll on selle kohta öelnud nii: “Mitte miski ei avalda inimese tõelist loomust paremini kui võimu kasutamine. Kui tahad teada, milline mõni inimene tegelikult on, anna tema kätte võim.”

Et ennustada, kuidas inimesed võiksid võimu kasutada, tuleb välja selgitada, millised on nende motiivid, väärtused ja isikuomadused enne võimu saamist. Kas tegemist on heldete andjate või isekate võtjatega.

Veel ühes katses andsid psühholoogid inimestele hulga ülesandeid ja lasid neil delegeerida osa ülesandeid kolleegidele. Inimesed, kes kipuvad olema “andjad”, võtsid pikad, igavad ülesanded enda peale ja andsid teistele lühikesed, huvitavad ülesanded. Sama tegi ka suurem osa isekaid inimesi – kui neil puudus võim.

Ent kui katsealused pandi mõjukale positsioonile, siis isekad “võtjad” polnud enam võltsid. Nad kahmasid kiired, huvitavad tööd endale ja jätsid pikad, igavad kohustused kolleegidele. Sama efekt saavutati ka siis, kui isekatel inimestel lasti kasvõi istuda kontoriruumis suurel juhi tugitoolil, mitte väiksel külalistele mõeldud toolil: nad kuritarvitasid oma oletatavat võimu ning jätsid lihtsad ja huvitavad tööülesanded endale.

Nixoniga juhtuski seesama: kõige kõrgemal võimutoolil istumine võimendas tema ebaeetilisi kalduvusi.

“Võim ei riku alati inimest,” on öelnud Robert Caro, kirjeldades Lyndon B. Johnsonit. “Võim alati paljastab inimese. Kui inimesel on piisavalt võimu tegemaks seda, mida ta on alati tahtnud teha, siis ongi näha, mida ta on alati tahtnud teha.”

Väites, et võim rikub inimese ära, vabastame me võimupositsioonil olevad inimesed vastutusest. Kuidas keegi võimu kasutab, paljastab tema iseloomu: isekad juhid kahmavad võimu kokku isikliku kasu eesmärgil; teenija tüüpi juhid jagavad võimu ühiskonna hüvangu nimel. Ja võimulolijate iseloomu paneb kõige paremini proovile see, kuidas nad kohtlevad inimesi, kellel võimu pole.

Allikas: Washington Post. Tõlge Egle Taklai.

Adam Grant

Adam Grant on Whartoni ärikooli professor ja mitme New York Times' i bestselleri autor. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ja ta on valitud maailma 25 mõjukama juhtimismõtleja hulka. Tal on doktorikraad organisatsioonipsühholoogias. Edasi avaldab autori loal tema juhtimismõtteid ja artikleid. Loe artikleid (42)