Helin-Mari Arder on kahtlemata üks mahedama olemise ja häälega lauljatare Eestis. Oma tasasel moel toimetab ta teha muusikat ega sea end artistina laval esiplaanile, tähtsamaks jääb ikka muusika ise.

Temas pole grammigi maneerlikkkust ega põhjendamatut poosi, mida edukates esinejates tihti kohtab. Just selle välise tagasihoidlikkusega võlub ta ära need kuulajad, kes otsivad muusikas harmooniat ning loomulikku hingamist. Ilma suurema aplombita ilmus Helin-Mari Arderil järjekordne album, lihtsa pealkirjaga, “Sinine”. Muusika sel plaadil on voolav nagu vesi, milles ometi niipalju tundevarjundeid ning sügavuti minemise võimalusi, välisest lihtsusest hoolimata.

Helin-Mari, sind kutsutakse Eesti jazzi päikesekiireks. Küllap seda helge muusika tõttu, mida lood ja esitad. Kui helge ja päikselise inimesena end ise tunned?

Kummalisel kombel ise vist tunnen end kõvasti vähem päikeselisemana kui teistele paistab. Eks minus on peidus ka pilvisemat ilma, vahel vihmasagaraid või rajugi. Aga laval olles sulanduvad need kõik kokku pigem pehmelt päikeseliseks muusikaks või siis vahel kerge vihmasabina ja nukrusenoodiga meloodiateks. See päikeselisus minus vist sünnibki sageli koostöös teistega, enda sisemuses on rohkem mõtlikkust ja eneseotsimist.

“Väike päike” on üks su tuntumaid palasid, sa meenud ikka naeratavalt laulvana: “Pealpool pilvi paistab päike…”, eks siis ka seetõttu oled päikesekiir…

Ju ma tahangi öelda nii endale kui ka kuulajatele, et see päike ning päikeselisem pool on meie sisemuses ja ümbruses olemas ka siis, kui teda parajasti välja ei paista… Nii nagu looduses võib kiirelt pärast päikest saabuda päikeseline ja värske meeleolu, juhtub sageli meis endis. Isegi väikesed rõõmustavad asjad võivad teinekord aidata tusatujul üle minna või suunata meid leidma rasketest olukordadest uusi lahendusi või lausa uusi häid suundi elus. Vahel on seda lihtsalt keeruline näha, läbi tihedate pilvehordide…

Esitled oma uut albumit “Sinine”. Pealkirjast rääkides – sinine tähistab justkui pigem nukrameelset meeleolu, inglise keeles tähendab ju being blue  lausa kurb olemist ning blueski sinise värviga seotud…On Sul kuidagiviisi sinine periood või on sel pealkirjal hoopis muu tähendus?

Sinises toonis sisaldub minu jaoks lisaks tavapäraselt nukrale värvingule ka palju muud, sinine on vist ka minu lemmikvärv üldse. Mulle räägib see sügavusest, kõikehõlmavusest, armastusest. Nii nagu sinine meri võib olla raevukas ning samas malbelt õhuline, peitub minu jaoks sinises ääretult palju tähendusi. Vihm võib näiteks olla rõõmsalt sabisev või nukralt pladisev, meri olla vihane või paitav, ka kurbuses võib olla samaaegselt rõõmu.

Palun tutvusta oma albumit lähemalt.

Sellel albumil on laulud, mis mulle ühel või teisel moel seostusid sinise värvi ja meeleoluga. On laule merest, veest, vihmast, ent ka taevast, pilvedest ja tuulest ning järve ääres asuvast väikesest talust, kes otsustas lõpuks ise järve suplema minna. Luule autoriteks on Jaan Kross, Eeva Park, Leelo Tungal, Viivi Luik ning ka minu onu Ott Arder ja vanatädi Ilona Laaman. Päris uutest autoritest on plaadil üks laul Airis Erme luuletusele.

Sul on üsna mitmeid albumeid, erinevate koosseisudega, Sulle mõeldes meenub ikka bossanova. Oled Sa ise selle stiili kodumaal, Brasiilias käinud? Kuis ja mil viisil saavad kokku Su põhjamaine päritolu ning lõunamaine muusika?

Kahjuks võtan senimaani hoogu, eks pere kõrvalt minek on omajagu keeruline! Aga bossanova tuli minu jaoks kuidagi loomuliku valikuna, esialgu õppisin ära ühe Otsa-kooli workshopi jaoks paar portugalikeelset lugu, ent ilmselt juba enne seda olin aru saanud, et eesti keel ja põhjamaine stiil sobivad tegelikult bossanovaga hästi kokku. Võrreldes sambaga on bossa rahulikum, eriti just Astrud Gilberto sirgema hääletämbriga laulud andsid sellele teatud kõlavärvi. Aga samas ei puudu sealt ka soojus, vahel isegi pisikene svingimoment ning kindlasti ei puudu sealt improvisatsioon!

Ka prantsuse šansoonid on sulle südamelähedased. Mis neis sind paelub? Erinevates keeltes laulmine tekitab nähtavasti ka täiesti erineva õhustiku, kas sa kuuled, et laulad ka teistmoodi? Või oled ise kuidagi teine?

Jah, minu arvates keeled – kui neisse ning nende kõlapilti tõeliselt süveneda – mõjutavadki meid tohutult. Ilmselt saavad kõige rohkem mõjutatud just musikaalsed inimesed, kelle kõrv tabab ära ka pisemaid nüansse. Iga keel on minu jaoks omaette maailm, oma värvide ja temperamendiga. Nii et prantsuse keeles lauldes ma tõesti tunnen end teisena, minus vabaneb mingi energia, mida tahaks heameelega vahel eestikeelsesse muusikasse kaasa võtta. Sageli võib temperamentsus olla seotud ka laulude endiga, sest mitmed šansoonid on oma sisu poolest üsna tundelised ning elavad ning seega polegi neid võimalik eestlasliku vaoshoitusega esitada.

Minu arvates oled sa üks naiselikumaid lauljaid, keda tean. Sinu malbus ja paitav hääl on nähtavad – kuuldavad publikule. Kuidas ise enda naiselikkust tajud?

Võib-olla siinkohal peangi tõdema, et eks igas naises on mehelikku külge ja igas mehes naiselikku. Ja kui need pooled on omavahel sobivas tasakaalus siis tajumegi inimeses tema loomulikku naiselikkust või mehelikkust. Üllataval kombel olen ise tundnud end mitmes naiste seltskonnas pigem mehelikuna ja seda on vist mul endalegi raske seletada… Ma ei proovi ka laval olla naiselik, ma ei mõtle sellele – tahan lihtsalt olla inimene, kes saab teistele oma andega rõõmu teha. See, et ma olen sündinud naisena, on tore, kuid sageli on mul tunne, et üksteise mõistmisel pole minu jaoks sugudel kuigi suurt vahet, teinekord võib oma sookaaslase mõistmine olla oluliselt keerukam kui vastassoost vestluskaaslasega ühise keele leidmine. Meie sarnasused ja erinevused sugude lõikes võivad olla üsnagi üllatavad.

Naiselikkus on tänapäeval õrn teema. Kui hakata rääkima, et naised võiksid ikkagi naisteks jääda, et mehed saaksid mehed olla, tõstavad liberaalid ja feministid hädakisa, justkui neid rünnataks. On loomulik, et me kõik peame olema võrdsed, hinges vabad ja loomingulised, aga loodusseadused siiski kehtivad, ma usun. Naine ongi tugeva natuuriga, aga siiski, edu ja karjääri nimel elavas naises võib seda ürgset jõudu kaduma minna. Ta käitub ja mõtleb nagu mees. Samas mehed jäävad taolise naise kõrval tihti jänni, need tugevaks saanud naised on üksildased, tihti lastetud ja miski tasakaal on paigast ära. Eks inimkonna areng on paljugi looduspärast kaotanud. Kuidas sina neid asju tunnetad? Võrdõiguslikkus, mida see sinu jaoks tähendab?

Täielikku võrdsust ilmselt ei saa kunagi olemas olla. Enam-vähem toimiv võrdsus igapäevaelus, nii et kõik saaksid olla loovad, hoolitseda pere eest, end tööalaselt teostada – see peaks ju olema loomulik. Igasugused seadused ja reeglid jäävad tühipaljaks paberimäärimiseks kui me pole kasvanud niikaugele, et neid oma loomulikust sisetundest järgida.

Ja kui mõtlen võrdõiguslikkusele näiteks töötasu poole pealt siis leian küll, et samaväärselt tublid töötajad peaksid saama samasugust töötasu, soost olenemata. Usun, et tähtis on inimene, tema oskused ja võimed, mitte tema sugu. Siinkohal võib-olla võib võrdõiguslikkuse nimel tehtav kisa-kära töötada hoopiski nendesamade nõudmiste vastu, mitte poolt…

Kui inimesed tunnevad end oma elus ja valikutes hästi ja saavad teha asju, mis neile meeldivad, peakski kõik olema korras! Ma ei tahaks kellegi teise eest otsustada, mis on õige või vale, vahel näemegi seda ka iseenda elus alles tagantjärele. Mulle meeldiks mõelda sõnamänguliselt, et võrdõiguslikkus võiks olla võrdne õigus üksteist aidata, olla üksteisele toeks! Kui mulle meeldib puid pilbasteks lüüa ning ahju alla tuld teha ja minu elukaaslasel tuleb koristamine minust paremini välja, siis ma ei kurvastaks sellise vahetuse üle! Ja kui peres tuleb mehel kokkamine paremini välja kui naisel siis ma ei näe põhjust, miks peaks sundima kedagi sinna, kus ta end hästi ei tunne. Meil kõigil on oma tugevused ja nõrkused, millega hakkama saada ja nendega leppimine teebki meist ehk naiselikumad naised ja mehelikumad mehed!

Kuipalju Sa üldse valutad südant ühiskondlike, sotsiaalsete asjade pärast?

Eks ma ikka mõtlen nende asjade peale ning on asju, mille üle on hea meel ning samas jagub ka neid, mille puhul tahaks hoopis teisi tulemusi näha. Kahju on mustvalgest suhtumisest, mis siit-sealt läbi kumab ja annab märku inimestest, kelle jaoks nende õigus ongi see ainukene ja teiste vaatenurgad huvi ei paku.

Ka see on kurb kui kõiges nähakse ainult halba. Mitte kaua aega tagasi sattusin televiisorist nägema videolõiku, kus näidati Eesti tänavapilti kusagil 90ndate algul. See pani mind tõsiselt mõtlema, et tegelikult oleme paarikümne aastaga väga suure hüppe teinud. Jah, alati saab ka veel paremini – ent ehk pole ka hea alati alustada pahandamisest, palju on siiski ka head, mille üle lausa igapäevaselt tänulik olla!

Tean, et armastad aiatööd. Seegi on ju looming! On imeline, kuidas loodus, taimed, loomad toetavad naisi. Ma usun, et nad mõjutavad lausa meie hormonaalseid protsesse ja seeläbi ka mõtlemist, tundmist, tajumist…Mis su lemmikaeg aias? Milline on su aed?

Kevad on vast kõige imelisem aeg aias, oma ärkamise ja tärkamistega. Aga suvel on jälle roosid õies ning sügisel on oma õied ja värvid. Minu suvilaaed on alles kujunemas ning kes teab, kas ta kunagi valmis saabki – plaanid kipuvad alati olema sellised, et kõike kohe kuidagi ei jõua!

Aed kui sümbol. Me peame hoolitsema oma sisemise aia eest… Ka meis on kahjureid, ka me tunneme põuda. Millised on sinu märkamised aiatööde ja sisemise aia eest hoolitsemise seostes?

Põud on tõesti see sõna, mis paneb kohe mõtisklema – niisamuti nagu aeda tuleb kuival ajal kasta, peame ka iseenda eest hoolitsema, pakkudes oma sisemaailmale võimalusi märgata uut ja mõtiskleda selle üle. Lihtne on igapäevatoimetuste ja -tööde kõrvalt endale aega mitte varuda, jätta end unarusse, seades näiteks pere heaolu esikohale.

Kuid kui me ise ühel hetkel muutume kuivanud kaevuks, polegi meil ka teistele enam midagi anda.

Nii et enda eest hoolitsemist ei tohiks jätta viimasele kohale. Kahjuritena võib näha kasvõi halbu mõtteid ja tundeid, mis meis aeg-ajalt kanda püüavad kinnitada. Kui suuta neil minna lasta, jõuame-jaksame palju paremini, ent tihti anname mõistusele ja mõtetele liiga suure jõu ja laseme neil endi üle valitseda. Nii lihtne on muremõtetega hävitada elu ilusat õit, mis meid igal päeval rõõmsalt tervitab!

Tagasi tulles muusika juurde. Mis on Su edasised loomingulised plaanid? Tundud olevat vaikne kulgeja, oma suunas mineja, Sinult ei saaks vist oodata midagi täiesti teistsugust või enneolematut, välises plaanis mitte. Sa jääd muusikas ikka maheaednikuks?

Viimaste aastate jooksul olen tegelikult kirjutanud väga mitmete plaatide jagu uut muusikat, sealhulgas ka väiksematele kuulajatele, nii et materjali, mida salvestada, jagub veel küllaga.

Mulle meeldiks tegelikult teha ka väikseid muusikalisi reise teistes suundades, ent kuna olen tõesti selline omaette kulgeja, siis ei ristu minu teerajad kuigi sageli kellegiga, kellega kampa lüüa. Nii et ma ei välistaks midagi, ent isetegija peab lõppkokkuvõttes lisaks muusikalisele küljele väga palju erinevaid toimetusi ära tegema (kontoritöö, korraldamised-suhtlemised, reklaam jne), niisiis jääb uute suundade otsimine sageli pigem kusagile tulevikuplaanide hulka… Ja küllap on mul siiski ka parajalt nõudlik maitse, sest mulle meeldib ikkagi selline improvisatsioonilisem ja põnevama harmooniaga muusika.

19. mail esitad uue albumi kava Kumus. Kes koos sinuga musitseerivad ja mida ise sellelt kontserdilt ootad?

Kontserdil on koos minuga minu armsad triokaaslased – Teet Raik kitarril ja trompetil ning Ara Yaralyan kontrabassil. Ise püüan seekord päris mitmes loos end klaveril saata ja lisaks liitub meiega paariks looks laulja-kitarrist Tiit Born, kellega meil on plaadile salvestatud üks duett. Ootan üht armast ja südamlikku õhtupoolikut toreda publikuga!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)