Eesti poliitilist koorekihti esindavad poliitikud ei ole kas suutelised või piisavalt motiveeritud arutlema keskkonna- ja kliimateemadel viisil, mis adresseeriks tegelikult kriitilisi aspekte, leiavad Edinburghi ülikoolis õppivad 3 Eesti tudengit (Taavet Kutsar, Aksel Part, Kadi Vaher), analüüsides Euroopa Parlamendi kandidaatide esinemist hiljutises ETV Valimisstuudios.

Sissejuhatus

Kliimamuutuste ja loodusliku keskkonna hävimise peatamiseks on vaja tegutseda kiirelt, seis on kriitiline ja vaja on radikaalseid muutuseid. Lääne-Euroopas on probleemile märkimisväärselt tähelepanu juhtinud Extinction Rebellion liikumine, mis nõuab poliitikutelt, et nad lõpetaksid kliimamuutuste teemadel hämamise, räägiksid rahvale tõtt ja tegutseksid kohe, et astuda radikaalseid poliitilisi samme, mis on vajalikud tulevaste riskide maandamiseks. Oma tavapäratu lähenemisega on liikumine saavutanud muuhulgas selle, et Ühendkuningriikides on välja kuulutatud “kliimamuutuste hädaolukord”.

Eesti poliitilises debatis on see tuleviku kontekstis ülikriitiline teema hiljuti tipnenud 15-minutilise lõiguga 8. mail toimunud ETV 90-minutilise Valimisstuudio lõpus. Debatist nähtub, et Eestis puudub tipp-poliitikute (Euroopa Parlamendi kandidaatide) tasandil kas tahe või pädevus keskkonna- ja kliimateemalisi arutelusid pidada tõsiseltvõetavusega, mis oleks vastav teema olulisusele. Vastavalt osalejate poliitilisele agendale ja kompetentsile võib arutelus täheldada eripalgelisi retoorilisi lähenemisi, millest enamik on kas loogika poolest vigased või ei võta arvesse olukorra kriitilisust.

Selles kokkuvõttes kirjeldame esialgu lühidalt põhialuseid, millele teadlik keskkonnadebatt toetuma peaks ja avame tagamaid, miks on avalikus poliitikas ebamugav sisulist arutelu pidada. Seejärel analüüsime sellele kontekstile toetudes ETV Valimisstuudios osalenute väiteid, eristades 4 retoorilist strateegiat keskkonna- ja kliimateemade käsitlemiseks ja hinnates nende pädevust keskkonnaprobleemidega tegelemisel.

Kontekst

Alustuseks tasub ehk meelde tuletada tõsiasi, et parim võimalus teha õigeid otsuseid on tugineda teadmistele. Seejuures ei ole arvamused ja eelistused alati samad, mis on teadmised. Parim tõenäosus saada kvaliteetseid teadmisi on konsulteerida inimestega, kelle igapäevane töö on nende ammutamine – oma valdkonna teadlastega. Tegelikult on see ju elementaarne – parima kamina saamiseks tuleb ju ka konsulteerida meistrist pottsepaga või hambaaugu edukaks parandamiseks hambaarstiga, sest see on nende igapäevane töö ja nende abiga on parim võimalus probleem lahendada.

Postuleerides, et teadlaste kuulamine on parim šanss, mis meil on, saame debati aluseks võtta terve portsu järgmisi teadmisi, mis on teadlaste poolt tõestatud ja ka laialt kommunikeeritud.

• Esiteks, Maa keskmine temperatuur soojeneb ja see toob endaga kaasa arvukalt globaalseid probleeme, muuhulgas loomaliikide arvukuse massilise vähenemise (Ceballos, Ehrlich, & Dirzo, 2017; WWF, 2018)  ja seega ökoloogiliste süsteemide kokkukukkumise; mereveetaseme tõusu (suuresti igijää sulamise tõttu) ja seeläbi suured üleujutused (Strauss, Kulp, & Levermann, 2015; Spanger-Siegfried, Fitzpatrick, & Dahl, 2014); ekstreemsed kuuma- ja külmalained, kõrbestumise ja mageveenappuse (WWDP, 2018). Need omakorda survestavad inimkonda, mille sotsiaalsed ja majanduslikud struktuurid on ehitatud looduslikule keskkonnale tuginedes ja sellest sõltuvalt, põhjustades ühiskondlikke konflikte ja inimeste elukeskkonna muutumist või hävimist, toidupuudust (FAO, IFAD, UNICEF, WFP, & WHO, 2018;) (ref) ja ulatuslikku migratsiooni.
• Teiseks, kliimamuutuste sellise intensiivsusega põhjustamisel on 99.9999% tõenäosusega roll inimtegevusel (Santer et al., 2019).
• Kolmandaks, meil ei ole palju aega: teadlaste projektsiooni kohaselt on meil jäänud 12 aastat, et hoida ära globaalse keskmise temperatuuri soojenemine üle 1.5℃ võrreldes preindustriaalse ajaga. Selle mitte saavutamisel on potentsiaalselt katastroofiline mõju sadade miljonite inimeste elule (IPCC, 2018).
• Viimaks, meetmed kliimamuutuste vastu süsteemselt võitlemiseks on olemas ja teadlaste poolt sõnastatud, kuid ei ole seni leidnud laialdast kõlapinda ega implementeerimist poliitilise tahte puudumise tõttu.

Võtteks aluseks need teadmised, peaks olema siililegi selge, et keskkonnateemadest tuleb rääkida, võtta vastu kiireid otsused ja seejärel tegutseda. Miks aga näeme me avalikus debatis neid teemasid ikka veel “vaeslapse” rollis?

Analüüs

Kliimamuutused ja keskkonnaprobleemid laiemalt mõjutavad ühiskondlikke struktuure, sest viimased eksisteerivad spetsiifilist tüüpi (loodus)keskkonna kontekstis. Kui selle keskkonna omadused muutuvad, peavad ka ühiskondlikud struktuurid muutuma, et olla vastavuses muutunud keskkonnatingimustega. Need ühiskondlikud muutused on ebamugavad paljudele ühiskonnagruppidele, sest tuleb õppida uues süsteemis uut moodi elama, mis tekitab ebakindlust tuleviku suhtes: võrdlemisi kindlad teadmised sellest, kuidas elu töötab asenduvad tundmatute olukordadega, millega on (esialgu) märksa keerulisem toime tulla.

Ühiskonnas opereerivad poliitilised jõud – Eesti puhul erakonnad – on vastutavad ühiskondlike struktuuride kujundamise ja juhtimise eest. Selleks on neil aga demokraatlikus ühiskonnas vaja rahva toetust. Rahva huvides on lihtsalt öeldes hea elu, mis koosneb mitmetest erinevatest aspektidest.

Üks neist aspektidest on ka kindlustunne, mida kliimamuutustest tulenevad paratamatud ühiskondlikud muutused murendavad. Erakondade jaoks tekitab see probleemi, sest ühest küljest peavad nad suunama ühiskondlikke struktuure vastavusse uute keskkondlike reaalsustega ja seeläbi inimeste kindlustunnet murendama, teisalt aga tuleb neil eksisteerimiseks säilitada piisavalt suur toetus rahva seas, kes üldiselt ei taha hääletada erakondade poolt, kes nende kindlustunnet kõigutavad. Selle dilemmaga tegelemiseks on erakondade seas nii Eestis kui mujal mitmeid strateegiaid.

Järgnevalt analüüsime nelja strateegiat, mida võis täheldada ETV Valimisstuudiot vaadates, harutades lahti nende toimemehhanismid ning hinnates nende mõju kliimamuutustele. Kuigi “strateegia” viitab millelegi läbimõeldule, ei taha me väita, et saates osalenud poliitikud neid strateegiaid alati teadlikult ja läbimõeldult kasutasid. Pigem oli tihtipeale tegemist lihtlabase ebapädevusega antud teemas ja sellest johtuva üldise retoorika jäljendamisega selle sisu korralikult mõistmata.

Strateegia nr 1: ühiskondlike struktuuride muutmise vajaduse eitamine

See strateegia eitab dilemma olemasolu täielikult: ühiskondlikke struktuure pole vaja muuta ja seega on selle strateegia viljelejatel võimalik rahvale kinnitada, et nende elus ei muutu midagi, mis mõjub eeldatavalt hästi erakonna toetusele rahva seas.

Debatis kasutas seda strateegiat kõige selgemalt (ja ka väga oskuslikult) EKRE esindaja Martin Helme. Tema kõige olulisemad punktid selle strateegia jaoks olid inimese rolli eitamine kliimamuutuste tekitamises ja ennetamises ning kliimamuutuste mõjude positiivses valguses näitamine. Selliste eeldustega on tõepoolest loogiline jätta ühiskondlikud struktuurid muutmata, sest me ei saa kliima muutumist niikuinii mõjutada ja isegi kui saaks, siis pole vaja, sest kliimamuutuste mõjul läheb meil lihtsalt ilm natuke soojemaks, mis on tegelikult ju täitsa tore.

Tõsi, Helme tunnistas (ainsana) vajadust kohaneda muutuva kliimaga, kuid siinkohal on oluline eristada, kuidas ühiskondlikke struktuure tahetakse muuta. Antud kokkuvõttes keskendume läbivalt vajadusele kohandada ühiskondlikku struktuuri selliselt, et leevendada või ära hoida katastroofilisi kliimamuutusi. Nende muutuste vajadust Helme valitud strateegia ei tunnista, küll aga tunnistab see vajadust muutusteks, et reageerida muutuvale kliimale. Sellised muutused on kooskõlas tema üldise strateegiaga, sest taandades kliimamuutuste mõju vaid soojemale ilmale, oleks tema nägemuses see kohanemine ilmselt suhteliselt valutu. Sel moel on Helmel endiselt võimalik kinnitada oma valijatele, et nad saavad oma eludega suures plaanis edasi minna nii nagu varem. See oleks ju tore küll, kui see tõesti nii oleks. Kahjuks on aga selle eitusstrateegia toetuseks toodud argumendi põhieeldused väärad. Järgnevalt toome välja nendes eeldustes tehtud vead ning näitame, kuidas neid vigu saates retooriliste võtetega varjata üritati.

• Eeldus 1: Inimesed ei saa kliimamuutusi mõjutada

Esimene viga, mille Helme oma argumendis teeb, on eeldada, et inimesed ei saa kliimat mõjutada, st. me pole neid muutusi esile kutsunud ega saa neid ka peatada.

Tsitaat saatest: “Inimtekkeline kliimamuutus on tõestamata hüpotees. Mingit teaduslikku konsensust ei ole.” See väide on lihtsalt vale. Nagu artikli algul mainitud, valitseb teadlaste seas laialdane konsensus, et sellise intensiivsusega kliimamuutused ja nendest tingitud tagajärjed keskkonnale on väga suures osas inimtekkelised (Santer et al., 2019; Ripple et al., 2017; avalik kiri).

Järgmiseks kasutab Helme vigast loogikat, et järeldada oma eelmainitud valeväitest, et inimesed ei saa ka kliimamuutust peatada. Tsitaat saatest: “See on skisofreeniline jutt. Kui inimesed ei ole tekitanud kliimamuutusi, siis inimesed ei hoia ka ära. Me ei peaks sellega tegelema.” Isegi kui Helme väide, et inimesed ei ole põhjustanud kliimamuutuseid, oleks tõene, on argumendis loogiline viga: nähtuse tekkepõhjus ja võime seda mõjutada ei ole tingimata korrelatsioonis. Väga lihtsaks näiteks: inimesed ei ole tekitanud haigusi, kuid suudavad neid sellegipoolest ravida. See loogikaviga varjab fakti, et inimesed saavad kliimat mõjutada ning jätab seega mulje, et Helme seisukoht on mõistlik, sest kui me ei saa kliimat mõjutada, siis meil ei ole tõepoolest mõtet selle teemaga tegeleda.

• Eeldus 2: Kliimamuutuste mõjude lihtsustamine

Teine vigane eeldus Helme üldises argumendis on see, et kliimamuutuste mõjul ei juhtu midagi hullu, pigem läheb elu paremaks, sest ilm on soojem.

Tsitaat saatest: “See kõik on bluff, hungveipingid on tänavale aetud. Väikestele lastele on plakatid kätte antud ja nad räägivad suurte vesiste silmadega, kuidas me kohe-kohe sureme ära. Lõpetage ära, rahunege maha.”; “…soojema kliimaga on igal juhul mõnusam kohaneda kui külmaga. 70 miljonit aastat tagasi olid põhjapoolusel alligaatorid – nii soe oli. Ma väidan, et siis oli parem elada kui praegu.” Helme arvates on seega  kliimamuutuste mõjud tugevalt üle paisutatud ja mingit erilist ohtu need endast ei kujuta, sest põhiliselt väljenduvad kliimamuutused lihtsalt soojemas ilmas, mis on pigem isegi inimestele kasulik. See on väga lihtsustatud (ja ebatõene) arusaam kliimamuutuste tagajärgedest. Tõepoolest, maailma keskmine temperatuur tõuseb, mis muudab muuseas ilma mõnes kohas soojemaks. Kuid see efekt on vaid üks paljudest, sest tõusev keskmine temperatuur toob endaga kaasa terve hulga muutusi Maa kliimas, looduskooslustes ning mõjub rängalt inimeste elukeskkonnale nagu kirjeldatud eelnevalt.

Seda viga argumendi eelduses püüab Helme mitmel juhul varjata erinevate retooriliste võtetega. Tsitaat saatest ökokatastroofi toimumise kohta: “Alates 2. maailmasõjast on ennustatud 16 korda maailma lõppu läbi ökokatastroofi. Ja needsamad teadlased [kes väidavad, et kliimamuutustel on katastroofilised tagajärjed on teinud ka varem selliseid ennustusi, mis pole täide läinud].” Siin teeb Martin Helme järjekordse loogilise vea – sellest, et teatud sündmus pole varem juhtunud, ei järeldu loogiliselt, et sarnast sündmust ei juhtu tulevikus. Et teha loogiline argument tuleviku ökokatastroofi juhtumise või mitte juhtumise üle, tuleb seda teha baseerudes selle spetsiifilise potentsiaalse katastroofi oludele.

Lihtsa näitena: kui kaks nädalat pole vihma sadanud, ei saa me ainult selle põhjal järeldada, et homme ka ei saja.

Selle loogiliselt vigase võttega püüab Helme näidata, et tema vigane eeldus kliimamuutuste tagajärgede kohta on siiski tõene.

Järgmine retooriline võte kuuluks huumorinurka, kui teema poleks nii tõsine. Vastuseks saatejuhi küsimusele inimese rolli kohta kliimamuutuste tekitamisel ütleb Helme esimese asjana: “Nii palju jääkarusid, kui praegu, pole kunagi olnud.” Sellise vastuse peale tahaks küsida nagu tegelane kultusfilmis Malev: “A kuidas see kõik sakslastega seotud on?”. On raske uskuda, et Helme selle vastuse relevantsust isegi uskus, see oli pigem mõeldud debati sisulistest teemadest kõrvale juhtimiseks ning segaduse külvamiseks, sest selle lausejupi taga olevat argumenti ja selle vigasust ei ole üldse lihtne näha, eriti kiire tempoga valimisdebati kontekstis. Siinkohal harutame selle aga lahti.

Helme argument selle lause taga oli ilmselt midagi sellist: “kliimamuutustel on väidetavalt olnud väga halb mõju jääkarudele, sest põhjapooluse jääkatet, mis on neile eluliselt tähtis, on selle tõttu jäänud järjest vähemaks. Kui aga nüüd tuleb välja, et jääkarusid on rohkem kui kunagi varem, siis järelikult ei tee kliimamuutused neile midagi halba, pigem vastupidi.” Näide jääkarude arvukusest peaks siis toetama Helme üldist positsiooni, et kliimamuutustel pole erilisi negatiivseid mõjusid. Selles arutluskäigus on aga loogiline viga, sest jääkarude arvukuse kasvust ei saa järeldada midagi kliimamuutuste üldise mõju kohta. Parimal juhul saab sellest järeldada, et kliimamuutustel ei ole jääkarudele negatiivset mõju, ja sedagi vaid juhul, kui põhjuslik seos on leitud ja muud mõjud (näiteks küttimine) arvesse võetud.

Selle võtte puhul on tegemist ilmselge lahmimisega, mille eesmärk pole kunagi olnudki head argumenti ehitada. Küll aga aitab selline õhku visatud väide jätta mulje, nagu kliimamuutustel ei oleks erilisi negatiivseid mõjusid, sest jääkarud on väga prominentsel kohal kliimamuutuste kajastamisel meedias ja kui juba neil hästi läheb, siis küllap läheb kõigil teistel ka. Kuna sellised võtted on mõeldudki sisulistelt teemadelt tähelepanu ära tõmbamiseks ja seega kliimamuutuste vastu võitlemise takistamiseks, ei ole üldiselt ilmselt kuigi mõistlik neid kommenteerides neile veel rohkem tähelepanu anda. Siinkohal otsustasime seda aga teha, sest Martin Helme kui arvamusliidri sõnadel on suur mõju Eesti ühiskonnas ning me tundsime, et tema argumenteerimisvead oli vaja välja tuua, et vigaste väidete mõju ehk vähendada.

Kokkuvõtlikult on siin kirjeldatud strateegia kasulik seda viljelevatele erakondadele, kuid väga kahjulik ühiskonna võimekusele viia õigeaegselt sisse ühiskondlike struktuuride muutused, mis lubaksid meil võimalikult valutult kohaneda muutunud keskkonnaga.

Strateegia nr 2: ühiskondlike muutuste vajaduse pisendamine

See strateegia ei eita täielikult ühiskondlike muutuste vajalikkust, kuid väidab, et nende muutuste ulatus ei pea olema kuigi suur. Täpsemalt öeldes, need ei tohiks olulisel määral kahjustada riiklikke ja individuaalseid majandushuve, sest majanduskaalutlused on olulisemad kui kliimaprobleemiga tegelemine.

Loogiliselt on selle järelduseni jõudmiseks vaja teha kaks eeldust. Esiteks eeldatakse, et kliimamuutused ei ole kuigi suur probleem. Teiseks, majandus- ja kliimapoliitika väidetakse olevat tugevas ja paratamatus konfliktis – mida rohkem me adresseerime kliimamuutusi seda rohkem peame loovutama oma majandushüvesid. Nende kahe eelduse baasil on igati loogiline prioritiseerida majanduskaalutlusi ning seega toetada minimaalseid ühiskondliku struktuuri muutusi. Järgnevalt näitame, miks need kaks eeldust on väärad ning kuidas seda retooriliste võtetega varjata püütakse.

• Eeldus 1: Kliimamuutuste mõjud pole kuigi tõsised

Seda eeldust ei öeldud debatis otseselt välja, kuid kaudselt tuli see välja kliimamuutuste mõjude käsitlemise viisis. Nagu eespool kirjeldatud, on kliimamuutustel väga süsteemsed ja kaugeleulatuvad mõjud meie elukeskkonna jaoks. Selliste mõjude arutamist välditi debatis antud strateegiat harrastavate poliitikute poolt (või siis polnud neil suure tõenäosusega lihtsalt vajalikke teadmisi). Selle asemel rääkis näiteks Isamaa esindaja Urmas Reinsalu vajadusest säilitada looduse “ilu” ja “puutumatus”, mis on loomulikult samuti olulised osad keskkonnast, kuid ainult nendele keskendumine on meelevaldne ja varjab märksa olulisemaid ohte keskkonnasüsteemide toimimisele.

Sarnaselt toimis ka retoorika “pikas perspektiivis” kliimapoliitika ambitsiooni tõstmisest, mida tõi esile näiteks Keskerakonna esindaja Erki Savisaar. Selline jutt jätab mulje nagu meil oleks veel palju aega probleemiga tegelemiseks. Tegelikult on meil aga maksimaalselt 12 aastat ambitsioonikate kliimapoliitikate sisse viimiseks (IPCC, 2018), mis tähendab, et meil lihtsalt ei ole pikka perspektiivi. Antud teemakäsitlus jätab seega eksliku mulje, et kliimamuutuste põhiliseks tagajärjeks on vähem ilus loodus (mis on mingil määral oluline), kuid selle ärahoidmiseks on meil veel aega küll.

• Eeldus 2: Majandus- ja keskkonnapoliitika vahel on paratamatu konflikt

See eeldus on fundamentaalselt vale, sest osana ühiskondlikest struktuuridest baseerub igasugune majandustegevus loodusliku (biootilise ja abiootilise) süsteemi tasakaalul (taastootmisel).

Kui looduslikku kapitali on ekspluateeritud taastumatu piirini, kukub kokku ka sellele ehitatud majandussüsteem. Teisisõnu, keskkond ja sellele ehitatud ühiskondlikud struktuurid peavad olema kooskõlas – kui muutub keskkond, peab muutuma ka ühiskond, sest vastasel juhul ei saa ühiskondlikud struktuurid enam toetuda keskkonnasisenditele, millele need üles ehitati. Sellest järeldub, et keskkonnaprobleemide lahendamine on majanduse kestlikkuse jaoks fundamentaalse tähtsusega. Tõsi küll, lühikeses perspektiivis võib majanduslikult olla kasulikum keskkonnaprobleeme eirata, aga selline keskkonna arvelt tulev lühiajaline majanduslik kasu tuleb pikas perspektiivis väga kalli hinnaga.

Retooriliste võtete poolest oli debatis väga prominentsel kohal tarbijate ja tööliste poolt keskkonnapoliitikate tulemusel kannatatav majanduslik kahju. Täpsemalt väitsid nii Isamaa esindaja Urmas Reinsalu kui ka EKRE Martin Helme, et elektrihinnad mitmekordistuvad ning põlevkivikaevurid jäävad kodu ja sissetulekuta, kui Eestis peaks lõpetatama põlevkivi kaevandamine. Loomulikult on need väga olulised probleemid, aga need ei ole kindlasti paratamatud – PÕXITi tagajärjed on suuresti valitsuse poliitikate kujundada. Näiteks põlevkivikaevurite puhul saab valitsus nende toimetulekut toetada ja aidata uue töö leidmisel. See ei ole kindlasti ideaalne stsenaarium nende jaoks, kes töö kaotavad, aga pikas perspektiivis on see igal juhul vajalik, et säilitada majandustegevuse jaoks vajalikud keskkonnatingimused. Seega, rääkides kindlas kõneviisis ühest võimalikust PÕXITi tagajärgede stsenaariumist varjab selline retoorika alternatiivsed stsenaariumid ja PÕXITi vajalikkuse pikas perspektiivis, ka põlevkivikaevurite jaoks.

Majanduse ja keskkonna vaheline konflikt laiendati kohalikult tasandilt ka globaalsele tasandile. Keskerakonna esindaja Erki Savisaar väljendas näiteks seisukohta, et Euroopa ei tohiks end liiga ambitsioonikate kliimapoliitikatega “lukku mängida” ja Reinsalu rõhutas, et kliimapoliitika toimub globaalse konkurentsi kontekstis. Siin on jällegi tegemist lühikese perspektiivi prioritiseerimisega, sest pikas perspektiivis toetub ka globaalne majandussüsteem spetsiifilistele keskkonnatingimustele. Järelikult ei ole suures plaanis majandus- ja keskkonnahuvide vahel konflikti ka globaalses kontekstis.

Globaalsel tasandil õigustatakse kliimaalast tegevusetust ka väitega, et probleem on tegelikult väljaspool Euroopat: “…Venemaal tossutatakse, Hiinas tossutatakse, Ameerikas tossutatakse…” (Reinsalu). Kui probleem on mujal, siis võib paista loogilisena, et Euroopa ei peaks majanduslikult kannatama, et lahendada probleeme, mida keegi teine tekitab. On tõsi, et maailmas kõige rohkem kasvuhoonegaase emiteerivad riigid asuvad väljaspool Euroopat, näiteks Hiina ja India. See ei peegelda aga kogu tõde, sest suur hulk nendest emissioonidest tekivad tootes kaupu, mis eksporditakse Euroopasse.

Seega põhjustavad Euroopa ühiskondlikud struktuurid siiski suure hulga kasvuhoonegaaside emiteerimise, mis tähendab, et kliimaprobleemi lahendamine on sama palju (kui mitte rohkem) Euroopa kui Hiina moraalne kohustus.

Kokkuvõtlikult on antud strateegia puhul tegemist pehmema ja nüansirikkama versiooniga eelmisest: kuigi probleemi mingil määral tunnistatakse, ei ole see strateegia kliimamuutustele reageerimise poolest esimesest strateegiast kuigi palju parem. Erakondade poliitilise populaarsuse osas aga töötab see hästi, sest võimaldab erakondadel näidata end rahva huvide kaitsjana kurjade ökomaniakkide vastu.

Strateegia nr 3: ühiskondlike struktuuride muutuste ja nende mõjude retooriline lahutamine

Selle strateegia puhul tunnistatakse kliimaprobleemi tõsidust (kuigi tavaliselt mitte täies ulatuses) ning pakutakse välja institutsioonilisi lahendusi, mis inimeste igapäevast elu kuigivõrd ei mõjuta.

Sel moel üritatakse kliimaprobleemi adresseerida (või vähemalt jätta muljet, et seda adresseeritakse) samas rahva toetust kaotamata. Selle strateegia loogiliseks kasutamiseks on jällegi vaja teha kaks eeldust. Esiteks eeldatakse, et institutsioonilised meetodid on piisavalt tõhusad kliimamuutuste vastu võitlemiseks. Teiseks eeldatakse, et suuri muudatusi ühiskondlikes struktuurides saab sisse viia ilma inimeste igapäevaelu olulisel määral mõjutamata. Järgnevalt toome välja vead nendes eeldustes ning retoorilised võtted, millega neid vigu varjatakse.

• Eeldus 1: Institutsioonilised meetodid on piisavalt tõhusad kliimamuutustega võitlemiseks

See eeldus väljendus debati tugevas fookuses Euroopa Liidu juba eksisteerivatele kliimapoliitikatele, alustades plastnõude keelustamisest ja lõpetades väliskaubanduslepingutega. Kuna sellised institutsioonilised meetmed olid peaaegu ainsad meetmed, mida üldse arutati (erandina võib siin välja tuua ERE esindaja Mihkel Kanguri), on need järelikult debatis osalenute arvates head meetmed kliimaprobleemiga tegelemiseks. Selline järeldus on aga empiiriliselt väga problemaatiline, sest viimaste aastate jooksul aetud institutsiooniline kliimapoliitika pole meid kliimamuutuste peatamisele sugugi lähemale viinud. Kuigi Euroopa-siseselt on rakendatud erinevaid kasvuhoonegaaside emissioone piiravaid meetmeid, on globaalselt emissioonid aastast aastasse järjekindlalt kasvanud (GCP, 2018). Nagu eelnevalt arutatud, ei ole see ainult muu maailma probleem, sest Euroopa on muu maailmaga seotud läbi globaalsete väärtusahelate. Arvestades kliimaprobleemi pakilisust, ei ole meetmed, mille tõhusus on niivõrd madal, piisavalt head..

Selliste meetodite ebatõhusust debatis välja ei toodud ning kui Mihkel Kangur pakkus välja teistsuguseid, põhimõtteliselt ambitsioonikamaid kliimapoliitikaid, lasid Ivari Padar (SDE), Urmas Paet (Reformierakond) ja Kristina Kallas (Eesti 200) vaikides Helmel ja Reinsalul need ideed oma strateegiate retoorikat kasutades maha teha. Seejärel muudeti teemat ning asuti SDE esindaja Ivari Padari initsiatiivil uuesti rääkima Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika kliimasõbralikkusest ja plastnõude keelustamisest. Ignoreerides muid meetmeid ja institutsionaalsete meetmete ebatõhusust, jäetakse mulje, et viimased ongi ainsad tõsiseltvõetavad meetmed, millele tuleks kliimaprobleemi lahendamiseks keskenduda.

• Eeldus 2: Suured ühiskondliku struktuuri muutused saab sisse viia ilma inimeste igapäevaelu oluliselt mõjutamata

See eeldus jäi debatis otseselt välja ütlemata, kuid kaudselt väljendati seda seisukohta, kui jäeti arutamata ELi kliimapoliitikate mõju tavainimesele. Nagu eelpool mainitud, peavad kliimapoliitikad olema väga ambitsioonikad, et järgmise 12 aasta jooksul ühiskondlikke struktuure piisavalt muuta. Sellised poliitikad avaldavad paratamatult tugevat mõju ka inimeste igapäevaelule. Seega on vale väita, et ELi kliimapoliitikad (kui need on piisavalt ambitsioonikad nagu antud strateegia all eeldatakse) ei mõjuta olulisel määral inimeste igapäevaelu.

Retooriliselt kasutati debatis, eelkõige reformierakondlasest Urmas Paeti ja Eesti 200 esindaja Kristina Kallase poolt, EL-i kliimapoliitikate kirjeldamiseks tavainimesele arusaamatuid termineid, nagu näiteks “väliskaubanduslepingud”, “arenguabi” ja “teadus- arendustegevused”. Kuigi tegemist pole otseselt keeruliste mõistetega, on nende seost kliimapoliitikaga siiski keeruline kiirelt haarata, kui seda lahti ei seletata. Seetõttu jääb väljapakutavate poliitikate toimemehhanism, ja seega ka mõju, tavainimesele arusaamatuks.

Seejuures ei ütle poliitikud välja, et ambitsioonikatel kliimapoliitikatel on tavainimese elule suur mõju.

Nii jääbki mulje, et ELis aetakse häid kliimapoliitikaid, mis meie elu siin suuresti ei mõjuta. Seda arusaama võimendab esimene eeldus (ELi kliimapoliitikad on piisavalt tõhusad), sest kuna ELis tegelikult piisavalt ambitsioonikat kliimapoliitikat ei viljeleta, siis sellel ei olegi tavainimesele erilist mõju.

Kokkuvõtlikult on tegemist strateegiaga, mis jätab mulje nagu kliimaprobleemiga tegeletaks, aga meil Eestis võib elu suuresti edasi minna, nii nagu varem. Selles mõttes on see märksa vähem läbinähtav ja seega ka ohtlikum strateegia, sest see ei eita ega pisenda sirgjooneliselt probleemi ulatust, vaid ähmastab kliimapoliitika toimemehhanisme ja seoseid igapäevaeluga.

Rohkem kui ühegi teise strateegia puhul, on siinkohal tegemist ka lihtsalt ebapädevusega, sest seda rakendavad poliitikud näivad isegi uskuvat, et ELi praegused kliimapoliitikad on hea lahendus. Keerulisi termineid kasutatakse mitte soovist inimesi petta, vaid pigem seetõttu, et nende terminite seos kliimapoliitikaga pole poliitikuil endilgi süvitsi läbi mõeldud ja aru saadud.

Strateegia nr 4: suurte ühiskondlike muutuste sisseviimine

See strateegia on ehk kõige sirgjoonelisem ja vastutustundlikum, sest teadvustab probleemi kompleksust ja süsteemsete ühiskondlike muutuste vajadust selle täies ja märkimisväärses ulatuses. See tähendab muidugi ka tunnistamist, et inimeste kindlustunne võib väheneda.

Valimisstuudio debatis jälgis seda strateegiat ainsana järjepidevalt Elurikkuse Erakonna esindaja Mihkel Kangur, kes teadvustas nii olukorra kriitilisust kui ka seda, et Euroopal on võimalus ja kohustus võtta keskkonnateemadel liidriroll, sest meie ökoloogiline jalajälg ulatub Euroopa piiridest väljapoole. Kangur väitis, et nii praegune majandussüsteem kui ka ringmajandus, “kus me teeme natuke vähem keskkonnale haiget”, ei ole piisavad ja et ühiskondlikke käitumisviise on vaja muuta radikaalselt, et ökosüsteeme taastada. Teisena nägi osaliselt kliimamuutuste kaugeleulatuvamaid ja süsteemsemaid tagajärgi Eesti 200 esindaja Kristina Kallas, kes sidus teema küll edukalt rändeküsimusega ja tunnistas tegutsemise vajadust, kuid lahenduste pakkumisel suundus eelpool lahatud ähmaste institutsiooniliste meetmete pakkumise juurde, selgitamata nende mõju ja tagamaid.

Kanguri sisulised väited jäid suures enamuses teiste väitlejate poolt adresseerimata, välja arvatud tema rõhuasetus vajadusele viivitamatult põlevkivitööstusest loobuda.

Kaasväitlejate passiivsus neil teemadel kaasa rääkida näitab selgelt kas sisulist ükskõiksust, kalkuleeritud valikut ebamugavaid probleemipüstitusi vältida või siis lihtsalt teadmatust.

Tõsi, Kanguri väljaöeldus jäi vajaka sotsiaal-majanduslike probleemide teadvustamisest, mis ambitsioonikate keskkonna kaitseks välja astutavate sammuga kaasneda võivad, ning võimalikest ettepanekutest nende maandamiseks. See on oluline teema, mida käsitleda, nii seetõttu, et tegemist on paljusid inimesi mõjutava reaalse probleemiga kui ka selle strateegilise olulisuse tõttu kliimaprobleemi lahendamisel. Täpsemalt oleks ERE-l tõenäoliselt lihtsam oma kiiduväärt keskkonnapoliitikaid ellu viia, kui nad suudaksid enda taha koguda suurema hulga valijaid. ETV debatis üritas Kangur seda teha, rõhutades ambitsioonikate keskkonnapoliitikate vajadust ja kasulikkust kõigile, ka põlevkivikaevuritele. See on kindlasti oluline aspekt, mida rõhutada, kuid lisaks tuleks rõhutatult arvestada inimeste sotsiaal-majanduslike muredega (näiteks PÕXITI puhul võimalik töökaotus), neid käsitleda ja lahendusi pakkuda. Vastasel juhul võib jääda mulje, et ERE ei hooli inimeste sotsiaal-majanduslikest huvidest ning kauges tulevikus kõigi kasust rääkimine võib kõlada ebasiiralt.

Kokkuvõte

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti poliitilist koorekihti esindavad poliitikud ei ole kas suutelised või piisavalt motiveeritud rahvusringhäälingu väitlussaates arutlema keskkonna- ja kliimateemadel viisil, mis adresseeriks tegelikult kriitilisi aspekte. Selle asemel kasutatakse retoorikat, et probleem kas “kalevi alla peita” või töötatakse sellele aktiivselt vastu. Kuigi Martin Helme lahmimine on nõme, on meie hinnangul sellest palju suurem probleem ülejäänud poliitikute (v.a. Kangur) tõrjuv ja pinnapealne suhtumine, mis marginaliseerib probleemi ja demobiliseerib rahvast võltslahenduste läbi. Selline passiivsus ja ebapädevus pärsib ühiskondliku arutelu võimalikkust ja seega laiema avalikkuse informeeritust, mis omakorda pärsib avalikku survet institutsioonidele, mille võimuses oleks vajalike otsuste langetamine.

Erakonnad ei peaks olema vaid reaktiivne jõud ühiskonna hetkeprobleemide adresseerimisel, vaid ka tulevikku vaatavad ja strateegilisi sihte seadvad, s.h. nii-öelda raskeid otsuseid vastu võtta suutvad institutsioonid. Poliitikutele jääb vaid soovitada, et olgu vähem väiteid vaid “ilusa looduse” kaitseks ja rohkem julgeid ja informeeritud arutelusid näiteks süsiniku ja saastamise maksustamisest, jätkusuutlike ettevõtlusmudelite soosimisest, sotsiaalse ja kultuurse tõrjutuse vähendamisest ja SKP asemel heaolu prioritiseerimisest.

Artikli autoriteks on Edinburghi ülikoolis õppivad Taavet Kutsar (konstruktsioonide inseneriõpe koos arhitektuuriga), Aksel Part (urbanistika magistrant) ja Kadi Vaher (neuroteaduste doktorant).

Veel allikaid:

• FAO, IFAD, UNICEF, WFP, & WHO. (2018) The State of Food Security and Nutrition in the World 2018. Building climate resilience for food security and nutrition. Rome, FAO. 
  
• GCP (2018) Global Carbon Project. 
• Spanger-Siegfried, E., M.F. Fitzpatrick, & K. Dahl. (2014). Encroaching tides: How sea level rise and tidal flooding threaten U.S. East and Gulf Coast communities over the next 30 years. 
  
• WWF. (2018) Living Planet Report – 2018: Aiming Higher. Grooten, M. & Almond, R.E.A.(Eds). WWF, Gland, Switzerland.