Meelis Kubits: kultuur on tugevatele. Ülestunnistus #29

Mihhail Žvanetski ja Neeme Järvi

Kõige uhkemadki suursündmused meenuvad eeskätt läbi detailide. Emotsioonid kipuvad ununema ja nii mõnegi nende ajel tehtud otsuste motivatsiooni ei ole võimalik algsel kujul enam usutaval moel meenutada. Rääkimata siis lugude ümberjutustamisest.

1988. aastal toimunud esimesest Rock Summerist ei olnud minul luba osa saada, festivali uksed avanesid esmakordselt aasta hiljem. Meenub korraldajate mure seoses ühe peaesineja, Genesisest “pärit” Steve Hackettiga, täpsemalt öeldes võimalik mure seoses meie publikuga. Õnneks selgus, asjatu.

“Nad olid ikka täiesti hämmingus, sest esiteks ei olnud nad kuulnud midagi Eestist ja ega nad ka teadnud, mis neid ees ootab. Ilmselt olid nad valmistunud palju hullemaks. Mis neid ennekõike hämmastas, oli publik, et rahvas on nii muusikajanune. Eriti hakkas see silma Steve Hacketti esinemise ajal. Ta oli ju laval akustilise kitarriga, aga samas võis kuulda nõela mahakukkumist”, meenutas üks esimese Rock Summeri korraldajatest Erkki Berends.

Jüri Makarovi sõnul hoidis kogu meeskond Hacketti kontserdi ajal hinge kinni. „Kujutate ette, lendab üks õllepudel ja ..“

Ei lennanud. Glasnost 88 sildi ja üldise vabanemise tähe all, kus õllepudeli lendamine oli igati aktsepteeritud tegevus ja õieti alles hoogu saamas, austas publik esinejat absoluutse vaikusega. Kultuur on tugevatele.

Lõppeva nädala reede õhtul oli Hackett taas Tallinnas ja rõõmustas oma fänne Alexela Kontserdimajas esinedes. Täpselt samal hetkel astus Estonia kontserdisaalis publiku ette 140 orkestranti ja lauljat, meie esindusorkester ERSO, saatjaks segakoor Latvija. Kontserdi teises osas võlusid publikut võrratu Elina Netšajeva ja Atlan Karp, hea sõber, Eesti tänavuse muusikaauhinna laureaat. ERSO hooaja viimaste kontserti dirigeeris andunud täismaja ees maestro Neeme Järvi.

Silma järgi hinnates on Estonia kontserdisaali ja Vene Kultuurikeskuse lava laius täiesti võrreldavad. Võimalik, et kümnekonna ruutmeetri jagu on Estonia lava mahukam. Samaaegselt Neeme Järvi ja 85 Eesti muusiku ja 55 Läti lauljaga andis oma järjekordse etenduse Tallinna publikule märtsis 85. sünniaastapäeva tähistanud Mihhail Žvanetski. Üksi. Laval saatjaks laud, tool ja legendaarne portfell, lava taga sõber ja „direktor“, Oleg Staskevitš. Žvanetski kontrollis publikut 2 tunni jooksul tingimusteta. Kõik see, mis oli Estonias ja Alexela Kontserdimajas reede õhtul keelatud, oli Vene Kultuurikeskuses lubatud. Publiku naer ei katkenud hetkeski. Ja nii juba pealt pool sajandit.

Miks see kultuur just tugevatele on?

Aga seepärast, et ERSO kontserti ei ole võimalik kuulata ilma, et ei tekiks vastupandumatut soovi taaskord midagi lahedat ette võtta. Mõistus ja rahakott ütlevad ühte, aga pragamatism kaotab saalis emotsioonile hoobilt.

Väga selgelt joonistuvad projektsioonid, ideed, millel ei ole mingit pistmist majandusliku arvestuse või kaine plaaniga. Kontserdisaal diletandi või siis nõrga jaoks on eeskätt inspiratsiooniallikas. Professionaalne muusikakuulaja tuleb saali, hindab nooti ja tämbrit, leiab ehk isegi midagi kriitilist öelda ning läheb elamuse või pettumusega koju tagasi. Aga kuidas jääda rahulikuks olukorras, kus peamine nauding on esteetiline.

Seekord „päästis“ mind ja ehk mõne sõbrast kreeditorigi teadmine, et kontserdi vaheaega tuleb kasutada selleks, et jõuda paari kvartalijagu eemale, Vene Kultuurikeskusse. Aga on küll ja veel episoode, kus päästerõngast ei ole lähedalt võtta olnud ja jääd emotsionaalse naudingu pantvangi, nagu peale viiendat džinn toonikut või pitsi, kes kuidas.

2013. aastal rahvadiplomaatia missiooni „kõik sõidavad Jerevani“  korraldamise käigus kasvas isu just eelkirjeldatud rütmis. 11-12. juuni õhtul maandus Jerevanis kümmekond liinilendu ja kaks varasemates lugudes kirjeldatud tšarterit, mis tõid Armeeniasse kokku ligi 600 külalist. Mõned päevad varem, kui Armeenia, eeskätt Jerevani linnavõimud aru said, mis mastaabiga tegemist, pakkusid nad lahkelt igasugu täiendavat abi, muuhulgas võimalusi ametlikeks vastuvõttudeks jms. Kõigest sellest tuli ära öelda lihtsal põhjusel, programmis ei olnud enam vaba 30 minutit.

Missiooni ametlik avamine toimus 12. juuni õhtul Jerevanis Armeenia helilooaja Aram Khacaturyani auks nimetatud kontserdisaalis. Samas saalis esines 2018. aasta juunikuus ERSO Neeme Järvi kangelaslikul juhtimisel, mille mõistel „kangelaslikkus“ peatume ajal, mil Ülestunnistuse visa teekond jõuab ERSO Armeenia ja Gruusia tuurini.

See on ilmselt ainuke kord, kui Jerevani esindussaalis on kõlanud FIXi Tsirkus, aga sinna pole parata, sest nii on rahvadiplomaata aktsioonidel tavaks, seda sõltumata kohalikust kultuurist. On ju tegemist kahepoolse protsessiga. Peale sissejuhatust andis meie külalistele üle Armeenia presidendi Serž Sargsyani kirjaliku tervituse, mille luges ette hea sõber Arman, kes oli vahepeal tema pressiesindajaks saanud. Seesama Arman, kellele helistasin üheksa kuud varem ja üritasin telefoni teel selgitada, millega tegu ning mille peale vastas tema „mitte midagi ei saanud aru, aga tule kohale, aitan kuidas saan“. Armani auks peab ütlema, et nii ta ka tegi. Seda vaatamata faktile, et mõned kuud enne missiooni algust kadus meil sisuliselt kontakt. Sõjas oleva riigi presidendi jaoks töötav kommunikatsioonijuht on kättesaadav eeskätt oma tööandja jaoks.

Korraldaja tervituse järel algas imeline kontsertõhtu, mille kaks osa ühendasid Hortus Musicus ja Tõnis Mägi, Odessa pianisti Alexey Botvinovi  ja USAst kohale lennanud tšello virtuoosi Borislav Strulevi, saatjaks Jerevani kammerorkester. Botivinovi ja Hortuse kokkupanekust sai aastaid kestev loominguline koostöö, mille jooksul on antud ühine kontsert Tallinnas ja Hortus Musicus on kahel korral olnud peaesinejaks Alexey poolt 2015 aastal asutatud festivalil, Odessa Classics.

Algus oli tehtud. Nelikümmend üritust viie päeva jooksul. Odessa kirjandusliku almanahhi esitlus, kirjanike kohtumine üliõpilastega, Odessa kirjanike “Hait, Goncharova, Kartsev, Burda” kontsertõhtu; Hortus Musicus, Rahvusmeeskoor Jerevanis, Vanadzoris ja kaheks kontserdiks Gruusias, Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni kontsert Gymris, DDT, Zhavetski, Jossif Raihhelgauzi teatri etendused, neist osad koostöös Eesti ja Armeenia Vene Teatriga, täiemöödulised Dovlatovi päevad, Siim-Tanel Annuse ja Juri Gorbachevi näitused, Tallinna Tantsuteater, Tallinna ja Jerevani Ararati jalgpall, Odessa, Jerevani, Tallinna ja Kuressaare linnajuhtide kohtumised, J.M.K.E, Art Jazz Qvartet ja seda loetelu võib jätkata. Kõik need nimed tekkisid programmi selle koostamise käigus poole aasta jooksul ehk siis kõrvaltvaatajale teadmiseks, suhteliselt fikseeritud tulubaasi juures. Helesinise toru lõpus on alati valgus.

Tulud saavad paika, kuid kulude juurdetulek sõltub emotsioonist. Seepärast on kultuur tarbimiseks tugevatele. Võib viia suure lainega kaasa.

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.  

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)