Mehed ja naised ärkavad hommikul Eestimaa pealinnas Tallinnas üles, söövad ja käivad pesus. Viigivad ja viksivad lipsud ning triigivad kleidid, välja valivad prossid ja keed. Lähevad tööle ja mõtlevad, et üks töö oleks teha, arutaks midagi konverentsil.
ERR teadaandest võime lugeda: “MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi korraldatud ühiskondlik-poliitilisel seminaril arutati teemal “Kuidas kokku lappida katki läinud ühiskond?”, mille osalised ei soovinudki kokkuleppele jõuda.”
Mul üks sõber helistas ka, et tulgu ma kohale, pärast olevat saada veini ja suupisteid. Tundsin, et ühiskond on lõhenenud, süda rebenes rinnas ja saatsin ta sõbralikult potilaadale ning kujutasin ette, kuidas tal oleks targem teetöid teha või vanureid abistada. Nali muidugi.
Ühesõnaga, kohal oli kamp valvetegelasi, kes ennast imetledes ajasid suust välja juttu, mille žurnalistid siis üles kirjutasid, aga julgelt võib väita, et sellest üritusest oli kümme korda vähem kasu, kui isegi riigikogu kahetunnisest infotunnist, kus ministrid mobiiltelefone näpivad ja opositsioonipoliitikud teesklevad küsimusi pommitades sügavat muret Eestimaa pärast. Seda kõike vaadeldes jääb mulje, et siinkandis on asjad väga kehvasti. Võtad hommikul lehe, loed ja ahhetad: “Küll on ikka varastatud, petetud, tapetud, vägistatud ning kõik on kehvasti!”.
Aga tagasi selle seminari juurde, kus arutati Eestimaa ühiskonnas olevast koletust lõhest. Igal võimalusel ahastav Evelyn Sepp kirjutas sotsiaalmeedias: “Ma ikka iga kevad mõtlen selle peale, aga tegelikult välja pole mõelnud. Seletage mulle palun ära: kellegi jaoks võrdub siiani venelane=okupant. Noh, ei ole ju nii, miks peaks. Ma ikka iga kevad mõtlen selle peale, aga tegelikult välja pole mõelnud.” Vastasin talle, vist natukene nipsakalt, aga arvasin nii: “Miks miilitsad ei sallinud punkareid? Miks tekkisid koloniaalimpeeriumid? Miks indiaanlaseid tapeti? Millega mõtles Adolf Hitler? Miks eestlased võtsid vastu ristiusu? Ega siin ei aita muu nõu, kui tellida ajakiri “Imeline ajalugu” või loobuda imelistele teemadele kaasa elamast.”
Aga tõepoolest, tuleb tõdeda, et küllaltki tihti aetakse sotsiaalmeedias, riigikogus ja konverentsidel jutte, mis võtavad ära viinavõtmise isu ning saja sammu peale on näha kõnepuldis oleva isiku silmakirjalikkust. Ning ega siis polegi muud teha, kui kobida trammi või mõne auto tagaistmele, sõita koju ning tunda elust rõõmu, kruvida end teki sisse ning mõelda, kuidas kala näkkab.
Konverentsid, sümpoosiumid, seletuskirjad, koosolekud, kooskõlastused jne. Huvitav, millal inimesed mõistavad, et selliseid asju võiks kordades vähem olla, kõik ju saavad sellest aru juba aastasadu, aga ikka tehakse. Aga mis siinkohal ikka nuriseda, lollused ja ajaraisk on ikka kuulunud inimkonna juurde. Peaasi, et sõda ei tuleks.
Indrek Kuus
Indrek Kuus on töötanud 25 aastat ajakirjanduses. Hetkel teeb ta toimetajatööd rahvusringhäälingu uudisteportaalis. Ta leiab, et olgugi elu on tüütu ja keeruline, tasub seda võtta lihtsalt ja rõõmsalt. Loe artikleid (3)
