Järjekorrad plaadipoodide uste taga venivad iga aasta ühel aprillikuu laupäeval kümnete meetrite pikkusteks. Siis meelitab melomaanid välja ülemaailmne Plaadipoepäev ehk Record Store Day (RSD), mida on peetud juba alates 2008. aastast ja mille puhul ilmuvad valitud lettidele piiratud koguses spets-reliisid, tavaliselt just vinüüli formaadis, mis võivad olla legendaarsete albumite erilised uuspressid, värvilised vinüülid, varem avaldamata live-plaadid ja muu, mis muusikanohiku peopesad higistama paneb.

RSD fookuses on iseseisvad plaadipoed ning selle üllaks missiooniks on panna inimesi julgemalt üle nende ukseläve astuma ja nende olemasolu tähistada. Plaadipäeva on nimetatud vinüülide taastulemise üheks hooandjaks ning pisipoodide elustajaks.

Sel aastal oli RSD eri-lansseeringute nimekiri 14 lehekülge pikk. Eesti plaadipoodide plejaadist tähistasid seekord päeva näiteks Terminal, World Clinic ja Biit Me Tallinnas ning Psühhoteek Tartus. Lisaks veel obskuursemad pisibutiigid, mida on siinsele maastikule viimasel ajal juurde tekkinud – märk tervest plaadipoe kultuurist!

Head seisu kinnitavad nii Terminali pidaja Sander Varusk kui Tallinna ühe hinnatuima sõltumatu plaadipoe Biit Me pomo Madis Nestor, kes räägivad, et kui üldiselt on huvi plaatide vastu stabiilne just kogujate seas, siis RSD tõi tänavu poodidesse seni suurima arvu inimesi, kes ka n-ö tavalisi, mitte vaid RSD templiga, plaate ostsid. “Sel aastal lõi külastajate arv kindlasti rekordi,” kinnitab Varusk.

Veelgi enam: “Tartu on Liivimaa vinüülipealinn!” hõikab sealset Psühhoteegi nimelist põnevat pisipoodi pidav Ahto Külvet. Ja tõsi ta on. 2016. aastast tegutseb seal Eesti hetkel ainuke vinüülitehas Vinyl Plant ning aina enam on tavaks saanud ka kohalike artistide vinüüli formaadis lansseerignud. “Tartu pisiplaadifirma Frotee 2015. aastal välja antud Velly Joonase “7” oli maailma suurima plaadituru Discogsi 2019. aasta veebruari müügiedetabelis 11. kohal,” lisab Külvet.

Kui kunagi oli vinüül põhimõtteliselt ainus helikandja, millel muusikat omada, siis on tänaseks selle kuulamisest saanud rituaal. Digitaalne muss on paratamatult tekitanud olukorra, kus on kergem lugusid kiirtoiduna, liigselt süvenemata, tarbida. Vinüül lubab elamust.

Melomaanina olen ka ise stereotüüpselt eelkõige vinüüliusku. Mitte selles mõttes, et digitaalselt kuulamine oleks kuidagi nõme, vaid kõige täielikuma kogemuse saab siiski selle formaadi kaudu: teekond plaadipoodi, riiulites erinevate albumikaante vahel seiklemine, kodus ketta mängijasse asetamine ja nõela vagude vahele kukutamine on aeganõudvad tegevused, mis loovad muusikaga tugevama sideme. Rääkimata sellest, et vinüülide eluiga on CD’dest pikem ning eriliste eksemplaride omamine võib olla mitme tuhande euro vääriline investeering.

Nende eriliste eksemplaride tõttu on plaadipoepäeval ka omad reeglid. Kuna spetsiaalselt selleks päevaks müüki saabuv kraam on nii spets ning seeläbi ka hinnaline, saab üks ostja kotti pista ühe koopia, broneeringuid ei tehta ning poodide veebilehtedelt plaate osta ei saa. Aus. Kui üle jääb, pannakse hiljem siiski online’i üles, aga üle jääb vähe ja harva.

Plaadipäeva mütoloogias eksisteerivad ka pahalased ehk küünilised ja ahned spekulandid, kes oma poriste jalgadega nii RSD eesmärki kui mainet määrivad. Spekulandi tunneb ära selle järgi, et ta kammib päeva jooksul läbi erinevaid plaadipoode ja ostab igast ühest ühe koopia, mis on tihtipeale ka ainus letil olev koopia, rikkudes seega ülalmainitud reegleid. Mõne hetke pärast lükatakse väärtuslik helikandja Discogsi jõhkra hinnaga üles. “Kuna RSD tähisega väljaanded on alati väga limiteeritud, on päeva fookus aja möödudes aina enam nihkunud turunduslikuks, sest aina enam hiilib vahele spekulante, kes müüvad neid kallimalt edasi,” tunnistab Varusk.

Kritiseeritud on ka päeva tarbeks pressitavaid mõttetud taaslansseeringud, mis keeravad kraanid kinni pisileibelite tootmistsüklil. Tänaseks on probleem pisut lahtunud, sest vinüülitehaseid on juurde tekkinud, kuid mõni aeg tagasi ummistasid RSD reliisid vähesed olemasolevad pressimispaigad ning teistel tuli kuid järjekordades oodata. “Fookus on läinud eriplaatide väljaandmisele, aga eriplaatite hulgas on aasta-aastalt väga vähe asju, mida inimesed vajavad,” kinnitab Nestor.

Pisipoed loovad kogukonnatunnet

Pahalastele ja järjekordadele vaatamata on RSD keskmes kindlalt siiski kogukond. Nii iseseisvad poed ja leibelid kui ka plaadipäev ise baseeruvad ja inspireeruvad muusikaentusiastide ühisest kirest.

Nagu eelnevalt mainitud, kaasneb vinüüli kuulamisega mitu etappi ning üheks kõige nauditavamaks on plaadipoe külastus. Pisipoodide lähenemine on personaalne. Klient, olgu ta siis regulaarne või roheline, saab rohkem kui lihtsalt raha vastu toote. Tihtipeale räägitakse müüjaga pikalt muusikast, küsitakse soovitusi või vahetatakse muljeid.

Telliskivis asuva World Clinicu pidaja Aivar Meos rääkis ERR’ile antud intervjuus, et plaadibisness toimib eelkõige inimeselt inimesele printsiibil ning plaadipoest otsitakse lisaks muusikale ka suhtlust. “Kõige parem klient on see, kes usaldab plaadipoe müüjat ja vastupidi,” rääkis mees, lisades, et tihti leiab inimene tee poodi tagasi ning palub eelneva hea soovituse ajel neid veel ja sellest suhe plaadipoega algabki.

“Kõige olulisem on RSD puhul ikka plaadipoe enda tähistamine. Loomulikult on põnev hasart alati esimesel külaliste lainel soovitud plaadile küüned taha saada, kuid Terminalis korraldame alati selleks päevaks ka muud ja kõige tähtsam on plaadipoodide olemasolu tähistamine ning selle sotsiaalne osa,” ütleb ka Varusk.

RSD ning sõltumatute plaadipoodide olemuse võtab väga hästi kokku Ahto Külveti öeldu: “Pisiplaadipood, mis vinüüle müüb, on omamoodi klubi. Koht, mis kõnetab melomaanist klienti oma muusikavaliku, olemuse ja isikliku suhtumisega. Mulle tundub, et hästi läheb poodidel ja plaatidel, mida tehakse hingega, kus tuntakse oma klienti ja oma muusikat.”

Valik kohalikke iseseisvaid plaadipoode:

• Terminal, Rävala pst 6, Tallinn;
• Biit Me, Viru 3-5, Tallinn;
• World Clinic, Telliskivi 60a/3, Tallinn;
• Psühhoteek, Kalevi 13, Tartu.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (63)