Rein Veidemann: kehastunud ja kehtestatud sõna

Rein Veidemann I Foto: Estonian World Review

Ikka on huvi tuntud, kuidas end ajaloos ja poliitikas suureks räägitakse/kirjutatakse. Selle kirjeldamiseks peab kõigepealt silmas pidama asjaolu, et sõna kui tähendust kandva üksuse olemusse kuulub tema maagiline toime.

Millegi esile tulek on võetav kõigepealt sõna kehastumisena. Kogu ilukirjandus rajanebki sellel, et sõna kehastub mingiks uueks tegelikkuseks või olemasoleva tegelikkuse kujundlikuks peegelduseks. Esmase “sõna lihaks saamise” leiame mõistagi piiblist: “Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi” (Johannese 1:1–3). Kui asendame Jumala kirjaniku või luuletajaga, siis mõistame ka kirjanduse puhul, et loomisteo tulemus ja tähendus (resp. suurus) sõltub loojast. Ehk nagu on kuulutanud Anna Haava:

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka…
Ära sunni, ära keela –
kõik see oleks asjata.
Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda p e a d sa ilmutama,
hoolimata enesest.

Minu jaoks on selles iga kirjaniku kreedo ja ühtlasi tema suuruse määr. Aga jätkem siinkohal ilukirjandus.

Suureks võib end rääkida/kirjutada ka ühiskonnaelus ja poliitikas kõnede ning artiklite, mõnikord ainult üksikute lausungitega.

Sõna kehastumisel ja kehtestamisel on vahetegemine tinglik. Mõelgem vaid vormelile “ära sõnama”. See on võrreldav kaetamisega, mingi asja või ka inimese (näiteks vastsündinu) halva saatuse sidumisega, isetäituva ennustusega. Sõna kehastub sel juhul olemasolevaks tegelikkuseks, ent samas kehtestab selle tegelikkuse muutumise (antud juhul halvemas suunas). Avalik kõnepruuk püüabki tegelikkust muuta, iseasi, mis suunas. Nõnda on siin esiplaanil sõna kehtestav toime. Ning mida suurem on toime, seda rohkem võimestab see kehtestajat ennast.

Minu raamaturiiulil on mitmeid aforismide, lendlausete ja fraseologismide kogusid. Paljusid neist ütlemistest kasutame igapäevakõnes, teadmata midagi nende päritolust või autorlusest. Omaette elu elava “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus” kuuluvust Tammsaarele muidugi teatakse, ent “olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks” (Gustav Suits) puhul võidakse jääda juba jänni, kõnelemata lugematutest ladina sententsidest, mille taga ikka seisab mõni antiikautor.

Aforismikogumike kõrval ilmub aeg-ajalt ka kogumikke à la “Kõned, mis muutsid maailma” (2006), “Eesti ajaloolised kõned” (2013) või “50 kõnet, mis muutsid maailma” (2017). Neist ilmneb selgelt, kuidas sõna kehtestab (koondab rahvast, kutsub üles midagi muutma või valmistab ette muutusteks), kusjuures kehtestamise tagajärg jääb määramatuks. Võidakse lubada, tõotada ühte, aga tagajärg võib osutuda oodatust hoopis vastupidiseks. Esimesena eespool viidatud raamatus on ära toodud V. I. Lenini kõne septembris 1917, vaid mõned nädalad enne bolševike võimuhaarmist. Kõnet ennast pealkirjastataksegi selles esineva üleskutse “Kogu võim nõukogudele!” järgi. Kõnele järgneb bolševike terror ja nõukogude impeeriumi rajamine, mis kakskümmend kolm aastat hiljem neelab endasse ka Eesti. Omakorda kulub nelikümmend kaheksa aastat, mil 11. septembril 1988 Tallinnas Lauluväljakule kogunenud 150 tuhandele eestlasele kuulutab kunstnik Heinz Valk, toona Rahvarinde eestseisuse liige, oma kõnes: “Ükskord me võidame niikuinii!”

See lootusest kantud lause kõlab kokku rahva alateadvusse juurdunud “Kalevipoja” eepose lõpusalmiga “Aga ükskord algab aega…”. Mõlemad laused, üks pärit tuhandete silma- ja kõrvapaaride ees peetud kõnest, teine eesti rahvuse tüvitekstiks peetavast eeposest, sisendavad usku ning tegutsemiskindlust, mis kolm aastat hiljem viibki Eesti vabanemiseni nõukogude režiimist ja impeeriumist. Heinz Valgu kuulutust võib siis pidada prohvetlikuks ning mees ise kuulub “laulva revolutsiooni” (sellelegi, Eesti vabanemisprotsessile andis nime Valk) legendaarsete tegelaste hulka.

Eesti sügavamast ajaloost meenuvad Carl Robert Jakobsoni Vanemuise seltsis 1868 peetud esimene isamaakõne, mis lõpeb koiduvalguse kuulutamisega (ehkki seda tuli teha koos toonase Vene keisri Aleksander II ülistamisega) – Jakobson “kehtestab” ka Lydia Jannsenile tema poetessinime Koidula! – ning Jakob Hurda kõne “Meie koolitatud ja haritud meestest” koolmeistrite nõupidamiselt Helmes 1870. aastal, milles ta räägib “vägevusest vaimu asjades ja haritud elu poolest”, mis on kättesaadav ka väikestele rahvastele, nagu seda on eesti rahvas. Me tunneme seda Hurda väljendatud tõdemust täna modifitseerituna loosungis: “Kui meile pole antud saada suureks võimult, siis saagem suureks vaimult.”

Jah, see suureks saamine… Üsna üksmeelsed ollakse, et kirjanik ning reisimees Lennart Meri, taastatud Eesti Vabariigi esimene president, oli mees, kes kirjutas ja rääkis Eesti suureks. See algab juba 1976. aastal “Hõbevalge” nime all “reisikirja tuulest ja luulest” avaldamisega, mis püüab tõestada, et olime rahvana ajaloos olemas juba kolm sajandit enne Kristuse sündi, kui Vana-Kreeka geograaf Pytheas meid Thule-nimelise maakohaga sidus. Ja see jätkub Meri dokumentaalfilmides ning hiljem juba, presidendina, kümnetes kõnedes, kust muu hulgas tõusevad lendu ning lähevad argikäibesse “Eesti Nokia”, “Tädi Maali” ning “Tule, taevas, appi” kujundsõnumid.

Selle, Eesti suureks “rääkimise ja kirjutamise” käigus piltlikult öeldes kasvab Lennart Meri ka ise suureks, nii et rahva seas hakati teda kutsuma lausa Eesti suureks mütoloogiks. Tänasesse päeva üle hüpates: eks ole seda “mütoloogilist” nimbust kogumas enda ümber ka semiootikust kirjanik Valdur Mikita.

Eesti seisukohast ajaloolise kõne peab Soome Vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen 12. märtsil 1964 Tartu (toona Riikliku) Ülikooli aulas. Kõigepealt, see kõne sünnib eesti keeles ning juba ainuüksi sellena mõjub nõukogude režiimi tõttu maailmast ära lõigatud Eestile ilmutuslikult. Ja kui president kõnet alustades teatab, et Tartu ülikool on “Eesti vaimse elu sümboolne keskpunkt”, siis tõlgendub see tookord umbes sama emotsionaalse laenguna, nagu lugedes kaheksateist aastat hiljem Hando Runneli üht luuletust kogust “Punaste õhtute purpur” (1982):

ÜKS VÄGA VANA RAHVAS

kel mulde tarkus suus,
meid teretas aegade tagant
ja ütles, me olla uus,
ja ütles, me olla elus,
me päevad olla veel ees.

Ning seda õnne kuuldes
meil silmad olid vees.

Pisut enam kui pool sajandit hiljem, 3. septembril 2014 pöördub eesti rahva poole Eestis visiidil olev USA president Barack Obama. Temagi, toona Tallinnas Nordea kontserdimajas peetud kõnet võib pidada ajalooliseks. Mitte ainult sellepärast, et ta meenutab Heinz Valgu kuulsat ütlust ja tsiteerib Marie Underit, mitte ka tõotuse pärast kaitsta Eestit ja Balti riike Venemaalt lähtuva võimaliku agressiooni eest. Obama kõne ajaloolise mõjukuse määrab selle sisendusjõuline lõpp – vabaduse kui ülima väärtuse manifestatsioon:

“Vabadus võidab, mitte seetõttu, et see on möödapääsmatu, mitte seetõttu, et nii on määratud, vaid seetõttu, et inimese põhipüüdlused – väärikus, õiglus, demokraatia – ei kao kunagi. Neid võidakse alla suruda. Ajuti võidakse neid vaigistada, kuid nad tuikavad iga inimese südames paigas, kuhu ühegi riigikorra haare ei ulatu, leegitsedes tulena, mida ükski armee ei suuda kustutada. Ning senikaua kui vabad rahvad võtavad kokku oma enesekindluse, julguse ja tahte kaitsta hinnatud väärtusi, on vabadus alati tugevam ning meie ideed jäävad peale – tulgu, mis tuleb.”

Ühtlasi annab see vastuse ka küsimusele, kuidas saadakse suureks rääkides ja kirjutades: tekst ning selle sõnum peavad lähtuma mitte isikliku positsiooni rõhutamisest, vaid selle ületamisest, enese allutamisest sõnumi tähenduslikkusele. Ometi on igal medalil ka vastaspool. Ajalugu on tõstnud oma lehekülgedele duce’sid ja füürereid, kes samuti, paraku madalate ja rämedate kujunditega alustasid kusagil keldrikõrtside sügavuses fanaatiliste poolehoidjate “ära rääkimisega”, uinutades nad nõiaunne, kust siis seejärel, neist samadest manamistest pimestatuna tormati rahva hulka ning kihutati neid tegudele. Tegudele, mis on hävitanud ja viinud hukatusse miljonid inimesed. Igast sõnast võib saada relv. Sõnumi tähenduslikkus võib pöörduda iseenda vastandiks, nagu võib end suureks rääkida nii Heas kui ka Kurjas.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (63)