Katrin Saali Saul: mis saab põhisuhtest pärast kõrvalsuhte ilmsikstulekut?

Elus juhtub igasugu asju. Mõnikord ilmneb, et partneril on kõrvalsuhe. Mida nüüd tegema peaks? Mõnikord puruneb põhisuhe kõrvalsuhte mõjul. Mõnikord muutub kõrvalsuhe ise põhisuhteks, aga sugugi mitte iga kord – vahel valib suhe lõpetaja hoopis üksi elamise kasuks.

Paljud paarid tulevad teraapiasse, sest kõrvalsuhe on tulnud ilmsiks, partnerid on mõlemad valus, aga nad ei soovi oma suhet lõpetada. Kui kõrvalsuhe lõpetatakse ja inimene pöördub tagasi oma põhipartneri juurde, on kolm võimalikku edasist arengut. Neid arenguid on kirjeldanud Ameerika psühholoog Esther Perel oma raamatus „The State on Affairs“: põhisuhe muutub halvemaks; põhisuhe jääb samasuguseks nagu see oli enne kõrvasuhte väljatulekut; põhisuhe muutub paremaks. Vaatleme neid kolme varianti lähemalt.

Põhisuhe muutub halvemaks

Esimest tüüpi paari, kelle elukvaliteet pärast kõrvalsuhte ilmsikstulekut märgatavalt halveneb, iseloomustab see, et kumbki kannatab. Nad jäävad juhtunusse kinni. Suhet mürgitab viha, kurbus, kibedus, kättemaks ja enesehaletsus. Sellised tunded võivad vallata mõlemat partnerit, mitte ainult petetut. Ka petjal võib olla väga kibe tunne sellest, et ta pidi kõrvalsuhte lõpetama ja sellega võib kaasneda enesehaletusus, viha ja kättemaks põhipartnerile. Võib minna lausa nii, et aastaid hiljemgi on afäär ikka veel jutuks ja põhjustab pahandust.

Partnerid süüdistavad teineteist oma agoonias. Eluline tõsiasi on see, et paljud sellistest paaridest oleks oma suhtes samasugusesse rahulolematusesse ja süüdistavasse seisu jõudnud ka siis, kui seda kõrvasuhet poleks juhtunud. Lihtsalt nüüd annab afääri juhtumine hea võimaluse kogu enda sisemine ja partneritevaheline pinge afääri süüks kirjutada.

Sageli on nii paarile endale kui ka terapeudile mõistatuseks, miks nad seda suhet ei lõpeta, kui nad ainult üksteise kõri kallal purevad.

Ükskõik, kui palju kõrvalsuhtes olnu ka kahetseb või vabandust palub, pole see lunastuseks piisav. Petetu ei saa oma vihast üle, sest tal on tunne, et kui ta oma vihast lahti laseks, ütleks ta sellega, et see, mis juhtus, oli andestatav. Aga kuna tema maailmas oli see andestamatu kuritegu, siis pole võimalik sellega rahu teha.

Petetu keeldub nägemast oma rolli selles, miks ta partner endale kõrvalsuhte lõi. Mulle tundub nende puhul kohane kasutada metafoori, et nad keerlevad igavese süüdistamise ja karistamise karusellil. Nii kaua keerlevad, kuni neil lõpuks mõlemal on süda paha. Aga karusellilt maha nad ka ei tule. Tõmbavad aga natuke hinge ja lähevad uuele ringile.

Päris selge on see, et sellel paaril on emotsionaalne kontakt hävinenud ja neid hoiab koos miski muu – lapsed, kinnisvara, finantsiline sõltuvus teineteisest, ühine minevik. Või valu ja kannatus. Need on ka uskumatult tugevad paari koos hoidvad hoovad.

Eriti julmaks võib asi minna siis, kui petja enam välja ei kannata oma partneri pikka agooniat ja otsustab suhtest lahkuda. Vahkvihas petetu võib korraldada äraminejale kättemaksuks repressioone alates lastega suhtlemise keelamisest kuni nii enda kui äramineja elu kallale kippumiseni välja. Tagant tõukamas sisemine ohvrienergia – kuidas sa võid mulle tekitada nii palju valu ja siis mind siia valusse veel maha ka jätta? Ma suren, aga sul ma ka elada ei luba!

Põhisuhe jääb samasuguseks

Teist tüüpi paari, kelle omavaheline suhe jääb samaks kui enne kõrvasuhte ilmsikstulekut, kirjeldab see, et nad väärtustavad seda elu, mis neil on. Nad hoolivad üksteisest ja tahavad säilitada oma peret. Nende elu läheb samadesse rööbastesse tagasi. Petetu on võimeline andestuseks. See võib võtta küll aega, aga andestus koos mõistmisega tuleb. Kõrvalsuhe ei muuda nende omavahelist suhet. Ei halvemuse suunas, aga kahjuks ka mitte paremuse suunas.

Kui kõrvalsuhe tuleb ilmsiks, siis koos selle paljastusega muutuvad eriti ilmsiks ka oma põhisuhtes olevad puudused, millele enne aktiivset tähelepanu ei pööratud. Ilmnevad suhte vead, aga ka suhte head. Ühed sedasorti paarid toetuvad heale ja siduvale, mis on nende suhtes olnud. Nad ei taha seda head kaotada. Teised seda tüüpi paarid võivad langeda moraalinormide lõksu. Nad jäävad kokku, kuna ühiskond või nende enda sisemised väärtusnormid ütlevad, et kokkujäämine on õige ja lahkuminek vale.

Paraku, see paar ei tegele või ei oska tegeleda sellega, mis on suhtes puudu ja seetõttu võib juhtuda, et kõrvalsuhe kordub.

Põhisuhe muutub paremaks

Ja siis on kolmandas võimalus, kus suhe teeb tänu kõrvalsuhte ilmsikstulekule hüppe paremuse suunas. Loomulikult saab ka sellises suhtes usaldus löögi, tuntakse valu, ärevust, ebakindlust. Kättemaksu mõtted käivad läbi pea. Aga need paarid otsustavad minna koos läbi oma valu. Nad süüvivad põhjalikult, mida oli nende suhtes puudu sellist, mida kõrvalsuhe pakkus.

Tänases maailmas on pigem norm kui ebanormaalsus see, et inimestel on mitu järjestikust paarisuhet. Mõnel inimesel on mitu järjestikust paarisuhet, aga kolmandat tüüpi paaride puhul võib öelda, et nemad loovad omavahel uue paarisuhte sama vana partneriga. Oma endist suhet nad tagasi ei saa ega ilmselt tahagi saada, nad loovad uue suhte, sest nad on ise kuidagi selles puhastustules uuenenud.

Kui nad räägivad kõrvalsuhtest, siis nad ei räägi sellest süüdistavas võtmes kui „mida sa mulle tegid seigast“, vaid kui ühest sündmusest, mis andis tõuke uuteks arenguteks, mõistmiseks, avatuseks, oma vajaduste väljendamiseks.

Eriti inspireerivad on need lood, kus see pool, kes avastas kõrvasuhtes justkui oma uue mina, millega ta polnud ammu kontaktis olnud, saab selle uue mina tuua ka oma põhisuhtesse.

Mul on olnud võimalust kõrvalt vaadata inimeste teineteise taasleidmist.

Näiteks aastatetagune lugu ühest tublist emast, kel kodus väike laps. Ta oli pühendunud ema, tegi samal ajal ka ülikoolis kraadi. Koos mehega rajasid nad ühise kodu, tegid mõlemad palju tööd. Mõlemal oli edukas karjäär. Naine elas ise väga kiiret elu ja lasi mehel ka elada, reisida, sporti teha. Nii kiire oli, et ta ei pannud isegi tähele, et nende sotsiaalne elu oli unarusse jäänud. Nad ei veetnud enam kahekesi aega koos. Jah, õhtuti nad muidugi kohtusid, mängisid koos lapsega ja arutasid pere logistikat, finantse ja olmekohustusi. Seksisid ka mõnikord. Elu läks nagu kahel rööbiti sõitval kiirrongil. Kuni ükskord sattus naine ühele konverentsile võõral maal. Ja kohtus seal ühe kunagise kolleegiga, sümpaatse välismaa mehega. Neil oli aega, nad jõid tähevalgel šampanjat, käisid kuuvalgel jalutamas, konverents unus, vabade ja muretutena käisid nad tantsimas ja muuseumis. Lahvatas kireleek. „Kas see ongi armastus? Kas jätan oma mehe?“ Naine avastas endas midagi sellist, mida ta isegi ei teadnud, et ta sellest puudust tunneb. Ta leidis endas üles seal kaugel maal igatsuse romantika järele, muretuse, vaba meele, elurõõmu, olemise tabamatu kerguse. Nädalajagu paradiisi.

Nõutuna istus see paar mu kabinetis.

„Ma ei läinud otsima seiklust sinna kaugele maale. Ma isegi ei teadnud, et ma suhtes millestki puudust tunnen, enne kui leidsin end sumedast ööst. Ma kaotasin küll mingiks ajaks kontrolli oma tegude üle. Aga ma ei kaotanud ennast. Vastupidi, ma leidsin ennast, leidsin selle, mille olin oma isiklikus ja meie ühises elus kaotanud,“ rääkis naine pisarsilmil.

See naine ei jätnud oma meest. Ja see mees ei lubanud afääril lammutada nende suhet. Jah, mõlemad valutasid. Mõlemad leinasid. Naine selle kõrvalsuhte lõppu. Ja mees usalduse kaotamist: „Kuidas ma suudan uuesti usaldada, kuidas ta sai niimoodi teha? Kust ma tean, et see ei kordu uuesti?“

Nemad tõusid sellest suhtest kõrgustesse, kus nad varem paarina olid olnud vaid oma romantilises faasis, aastat 20 tagasi.

Jah, kõik seda ei suuda. Eriti, kui ilmnevad mingid raskendavad olud:

Miks just temaga (näiteks mu sõbraga, mu sugulasega, me ühise tuttavaga)?
Miks just siis (näiteks me esimesel abieluaastal, vahetult enne abielu, raseduse ajal)?
Miks just seal (näiteks meile olulises kohas)?

Aga ärge minust palun nii aru saage, et suhtes arenguhüppe esilekutsumiseks peab just kõrvalhüppe sooritama. Psühholoog Esther Perel ütleb selle peale: „Tõsi ta on, et nii mõnigi kord on afääri järelmõjuks põhisuhte paranemine. Niisamuti nagu vähki haigestumine aitab inimesel mõnikord aru saada, kui armas talle elu ikkagi on ja lükkab ta uue kvaliteediga elule. Aga nii nagu me ei soovi kellelegi, et ta oma elu väärtustamise jaoks raske haiguse saaks, ei soovita terapeudid suhteprobleemide lahendamiseks kõrvalsuhte algatamist.“ Saab ka muud moodi.

Samal teemal: Vikerraadio Peresaade, saatejuht Katrin Saali Saul.