Valner Valme: internetiväljaanded vajavad KiVa programmi

Kuni leidub kasvatamatuid inimesi, peavad internetiruumi eest vastutama ajakirjandusväljaanded. Täpselt nagu klassijuhatajad koolis oma klassi eest. | Foto: Unsplash.com

Viimastel aastatel on meedias palju juttu olnud koolikiusamisest. Õnneks ei ole teema jutuga päädinud, midagi on ka ette võetud. Kiusamisvaba Haridustee koalitsiooni kuuluv sihtasutus Kiusamisvaba Kool tõi Turu Ülikoolis välja töötatud KiVa programmi 2012. aastal Eestisse, seda rakendab praegu üle 70 kooli ja ma näen oma nooremate laste kooli (Westholmi Gümnaasium) pealt, kui tõhus see on.

Koolid on kiusamise vastu välja astunud, aga iga vähegi meediat tarbiv inimene näeb täpselt sarnaseid kiusamismudeleid iga päev ajakirjandusväljaannete kommentaariumites, kus võetakse ette maailmavaade, isik, isikute grupp või kellegi õnnetus ja antakse kollektiivselt tuld. Väljendid on nagu kõurikutel keskastme koolikoridoris (paljud lapsevanemad võibolla nõustuvad, et kõige kriitilisem aeg on viies klass), ainult et hullemad, tigedamad ja rumalamad.

Olen võtnud viimase kuu jälgida Eesti suuremate väljaannete (Delfi koos EPLi ja Eesti Ekspressiga, Postimees, ERR) kommentaariume. Nii kujunes arusaam mudelist, kuidas trollid mõjutavad ruumi. Trollid tunneb ära stampsõnavara (KaKa, liberastid, autorollotama, globalistid, Oss, härmatamine) järgi, teised on aga trollide ohvrid, kes nämmutavad “vaimukaid” kommentaare kaasa või lihtsalt empaatiavõimetud ehk nõrga haridusega inimesed. Ning alati leidub ka ohtralt normaalseid kodanikke, kes lihtsalt avaldavad (suht viisakalt või isegi vaimukalt) oma arvamust.

Võtame ette aga eelkõige miinuspoole.

Oletame, et klassis on poiss nimega Norman Kuusalu. Üks kiusaja hakkab teda nimetama NoKuks. Peaaegu kogu klass teeb järele, sest mõne meelest ongi naljakas, teised ei julge mitte kaasa naerda. Sama tehakse kommentaariumes praegu Kaja Kallasega.

Netikommentaariumite kontekstis vastab oma pilkava kommentaari lisamine aktiivsematele mõnitajatele ja sõimukommentaarile ülespidi pöidla lisamine tähistab kaasanaerjaid kooliruumis. Nagu koolikiusamises, nii ka netis kehtib arusaam, et kui argumendid lõpevad, asume nime kallale.

Olen kuulnud ka mingit sellist jama, et las rahvas elab end Delfis välja, siis nad ei lähe tänavale märatsema.

Selles seisukohas on kaks valet: esiteks, julgen kahelda, et see on rahva hääl, suures osas näivad tulevat kommentaarid süsteemselt tegutsevaist trollivabrikuist, mida on ajakirjandus paiguti ka paljastanud: “Sinise Äratuse esimees Ruuben Kaalep tunnistab sotsiaalmeedias trollimist: mina olengi Bert Valter” (Postimees). Teiseks ei julge netikommijad enamasti oma isikus millegi nimel tänavale protestima minna.

Need on koolikiusaja tasemel pujäänid, keda ühiskond peaks kasvatama. Karmim variant oleks ravile saata (paljudele selgelt vajalik abi, olen nõus maksumaksjana selle eest maksma), idealistlikum variant oleks netikiusajate kiuste ehitada üles helgem ühiskond, mis kaasaks enam ka neid õnnetuid, kes kinnimakstud trollidega kaasa kisavad.

Isegi kui kiusatavad (autorid, artiklite tegelased, teemadega seotud isikud, mingi mõtteviisi kandjad) on nii tugevad, et ei lase end halbadest kommentaaridest häirida (eriti targad muidugi ei loegi neid), risustab selline vaimuvaene sõim avalikku ruumi ometi, eriti arvestades, et avalik ruum asub 21. sajandil üha enam internetis.

Näiteid kiusukommentaaridest

Mõned kommenteeritud näited kiusukommentaaridest (kommentaaride kirjapilt muutmata).

Uudis Delfis sellest, et Martin Helme nõuab ERRilt EKRE suhtes kriitliste ajakirjanike karistamist ja eetrist mahavõtmist.

Mida mõtleb anonüümne kommija? Muidugi tasub panna siia jälle üks Viimse-reliikvia-stamp: “Teatrid põlevad, sotsid surevad, mets ja maa jäävad meitele”. Troll-roboti jaoks on vaenlased: intelligents (vahet ei tee, olgu teater või ajakirjandus) ja sotsid. Nii kultuuriinimesed kui vasakpoolsed lähevad ju taaskord metsaribakest maamehe käest ära tirima!! Aga mis oli artikli mõte? Troll ei mäleta või pole lugenud. Kas vaba ajakirjandust on vabal maal vaja? Trolli meelest ei ole, sest õige vaba ajakirjandus asub netikommentaariumis. Ja küll nad on pahased, kui laimav või mittekohane kommentaar vahel (liiga harva tegelikult) maha võetakse. See on nende jaoks ajakirjandusvabaduse piiramine. Mitte see, kui ühe partei (EKRE) liikmeid ei tohi selle partei juhtide meelest isegi küsitleda mitte.

Üks leitkujund on, et kui tuleb juttu kultuuri rahastamisest, lendab kohe kommentaar purkisittumise kohta, justkui mingi ürgeestlane ihkaks vägisi elada vähimagi kultuurita, põlismets kõrvus kohisemas.

Minnakse ka pere kallale, kuigi osa kurikommide panijaist justkui väidab end seisvat pereväärtuste eest. Artikkel Delfist: “Jevgeni Ossinovski: koalitsioonileppe järgi on naise koht olla mehe abikaasa”. Kommentaar: “Tema naine ei ole mehe abikaasa, tema naine on KÕIKIDE ABIKAASA, nagu kõikide EEsti !”

Kas see kommenteerija on kaine? Kas tal on eraelus muud asjad korras? Ma ei usu. Õnnelik terve mõistusega inimene ei lähe internetti sellist kommentaari panema, isegi, kui ta on millegipärast mures.

“Mingid justkui kokku lepitud piirid ei kehti enam. Ja küsimus ei ole maailmavaatelistes seisukohtades, vaid tihtipeale elementaarses viisakuses ja lugupidamises,” ütles president Kersti Kaljulaid uue riigikogu ees.

Kõigega võib harjuda. Mõne asjaga ei taha harjuda.

Mind vihastas mõne aasta eest, kui värdja nimega Breivik massimõrva puhul ülistas osa netikomme roimarit, rääkides, et neid pagulasi ongi liiga palju. Need kommenteerijad ei ole inimesed, need on mingist muust liigist.

Nüüd põles Jumalaema kirik Pariisis.

Kopisin mõne räigema kommentaari: “Selle usumuinasjutu nimel on tapetud miljoneid . Võtke nüüd rahulikumalt , macroni ju lubas üles ehitada , see tüüp on esimene kahtlusalune , kellele veel see kasulik oli ?” (Postimees) Macron süütas Jumalaema kiriku? See on ju kolmeaastase lapse jutt, ainult et ei ole, sest kolmeaastased lapsed ei ole nii kurjad.

“Pane aga tuli räästasse ja pappi voolab nagu löga.” (Postimees). Kommentaari autor Timur Ollo. Mis Teid vaevab, Timur Ollo?

“Maja nagu maja ikka nimeta seda mis nimega tahad ega tuli ei hooli sellest !!! Euroopa on tänaseks nii alla käinud et paha hakkab !!!” (Postimees). Autor Toomas Suvi. Toomas Suvi, millal te viimati Euroopas käisite ja mis seal täpsemalt oli halvemini kui Eestis? (Mitte, et Eestis peaks kõik halvasti olema, aga meil on vanadest Euroopas maadest veel paljuski eeskuju võtta, kasvõi tolerantsuse osas.)

“Paras ristitud koertele!” Poleks arvanudki, et islamiterroristid samuti kohalike euroskeptikute sekka satuvad ja guugltõlkega kolmesõnalisi eestikeelseid lauseid moodustada suudavad.

Kohati on trollidel ja EKRE poliitikutel sama sõnavara: “globalistid” on sõimusõna; vasakpoolsed on kõik, kes ei toeta koalitsiooni, arvestamata, et enamus koalitsioonivastastest (33 protsenti valijaist, aprill 2019 seisuga) on Reformierakonna toetajad ehk pigem paremliberaalid.

Naljakas ongi see, et kui netikommentaator on ikka olnud võimu (mida vahepeal aastaid kehastas suurimana Reformierakond) vastu, siis nüüd on silma järgi kolmveerand kommijaist tulihingelised KEI kolmikliidu pooldajad. Valitsusmeelsetena ehk peavoolu toetajatena sõimavad nad aga peavooluajakirjandust. Nonsenss. Aastal 2019, Eesti Vabariigis.

Seda peab imelikuks ka mõni netikommentaator: ““ÕIGE” ajakirjandus on see, mis kajastab parteijoont ja -inimesi positiivses valguses nagu kunagi Правда seda tegi ja tänapäeval Objektiiv, Uued Uudised jt, kirkalt ausa ning siiralt heatahtliku, ajakirjandustungla kandjad?” (Õhtuleht). Sellele võib vastukaaluks asetada aga anonüümse Delfi kommi ajakirjandusvabadusest: “Kust võtab kamp liberaale ülbuse väita et nad on ühiskonna peeglid ??”

Kamp konservatiive võiks teada, et konservatiivsuse esimeseks kriteeriumiks on viisakus, ja konservatiivse maailmavaate üks alustalasid, religioon, kätkeb headust ja halastust, mitte kurjust ja sõimu. Või siis: “Opositsiooni jäänud erakonnad kannavad haigeid väärtusi” (kommentaar ERRi portaalist) – näidet ei tooda.

Ajakirjanik = liberaal. Võibolla. Aga mitte alati. Ja eelkõige on ajakirjanik professionaal, kes võtab sõna ka siis, kui on põhjust küsida kriitilisi küsimusi liberaalsete poliitikute käest. Sest ega ole inglid ka sotsid või reformarid, nagu ka mitte keskerakondlased, kes, üllatus-üllatus, kirjade järgi on samuti liberaalid. Kas ajakirjanikud kohtlesid liiga leebelt kopeerijat Rainer Vakrat, kes ju on nimelt sots?

Ka vastaspoole kommentaatorid pole alati korrektsed. Eesti Ekspressi artikkel “Helme varjas oma poliitilist tegevust Suure Venna eest” saab näiteks kommentaari: “aluka martinil on komme segi ajada oma ja juriidilise isiku riigi rahakoti sisu, see on tal juba läbikukkunud ärikana juhtunud, nii et pojuke ei sobi eestis rahandusminitriks”.

Aluka Martin, pojuke, läbikukkunud ärikas – tüüpilised netikiusaja võtted on isikutele solvavate hüüdnimede külge pookimine, alandamine “pojukesteks” ja “tobukesteks”, läbikukkumises süüdistamine.

Peamiselt saavad aga peksa ikka need, kes piltlikult öeldes ei taha Eesti ümber trumpilikku müüri, need, kes ei taha elada marurahvuslikus kindluses, kuhu ei tule turistidki, rääkimata võõrtööjõust (kelleta meie majandus kängub — seda ütlevad neil päevil peaaegu kõik majandusinimesed).

ETV2 saates “Plekktrumm” oli külas ajaloolane ja filosoof Eva Piirimäe, kes muuhulgas ütles: “On ohtlik, kui me hakkame eesti keelt ja kultuuri asjastama ja on ohtlik, kui tagasitõmbumist Euroopa integratsioonist rõhutatakse just sellega, et on tarvis hakata eesti keelt ja kultuuri niisuguste jõuvõtetega kaitsma ja arendama.” Kommentaar ERRi kultuuriportaalist (kus “Plekktrummi” saated lahtikirjutatutena ja järelvaatamiseks ilmuvad): “jälle mingi globalisti lämin”.

Viimase kommentaari eemaldasin toimetajana, sest “lämin” solvab Eva Piirimäed ning kommentaar ise ei aidanud kuidagi kaasa ühiskondlikule diskussioonile, võtku kommenteerija siis ükskõik kumma poole.

Arvan, et praegune lõhe ei lähe pelgalt koalitsiooni ja opositsiooni vahelt, sest need jõujooned varsti muutuvad. Kui Martin Helme väitis “Aktuaalsele kaamerale”, et ta ei kuulanud Kaja Kallase kõnet riigikogus, sest sai kohe aru, et see on “valijate valikuid eitav vale”, siis on see valijate valikuid eitav vale, sest 34 kohta on riigikogus Reformierakonnal, 10 sotsidel ning kaugeltki kõik Keskerakonna ega Isamaa valijaid ei teinud oma valikut praegust koalitsiooni oodates.

Me ei saa rääkida valitsusest, mis esindab rahvast, kui mõned valitsuse liikmed esindavad ainult oma erakonna huve.

Kui mitte varem, siis muutub valitsus nelja aasta pärast. Lõhe, mis avaldub netikommentaariumes, on sügavam: see on kasvatuse küsimus. Muidugi leidub igas väljaandes ka üha enam mõistlikke, viisakaid, arutlevaid, ka nimelisi kommentaare. ERRis on kommentaare vähe ja üldjuhul hoitakse neil silma peal.

Õnneks see sügav kasvatuslik lõhe on aga kitsam, kui netikommentaariume sirvides tunduda võiks, sest paratamatult rikub ka paar mürgipiiska joogi ja valdav osa inimesi ei kommenteeri netis.

Kuni aga leidub kasvatamatuid inimesi, peavad internetiruumi eest vastutama ajakirjandusväljaanded. Täpselt nagu klassijuhatajad koolis oma klassi eest. Seega, toimetajad: võtke julgelt maha koolikiusamise tasemel kommentaare. Nende avaldamine ei ole ajakirjandusvabadus. Ajakirjandusvabadus tähendab professionaalsust, tasakaalustatust ja oma nime all rääkimist

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja ja R2 "Lifti" saatejuht, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi. Loe artikleid (59)