Mood. Uus Eesti trikoobränd käredatele naistele

Foto: Pille Aro (Stuudio35)

Paar aastakümmet arvuti taga veetnud graafiline disainer Kertu-Liina Karjus tüdines sellisest eluviisist ära ning leidis, et elus võiks veel midagi proovida. See “midagi” ootas juba tegelikult tema õmbluslaual. Mõne aja eest endale trikood otsinud ja mitte leidnud naine – “Baywatchi”-stiil ei istu talle üldse – oli selle endale ise 60ndatest inspireeritult õmmelnud, sõbrannad enda omad kätte saanud ja omakorda nende sõbrannad ootasid juba järjekorras. Ta ostis kaks õmblusmasinat, joonistas Kuri Mari logo ning hakkas mõnuga peale.  

Tänaseks on tegelikult valmis esimesed ja ka oma kandjad leidnud meestetrikood ning erinevalt brändi nimest on kõik osapooled seni asjade käiguga väga rahul. Trikoosid saab osta Oh My! poest Telliskivis ning Marati kauplusest.

Kust tuli nimi Kuri Mari?

Foto: Pille Aro (Stuudio35);
meik ja soeng: Reelika Selirand; soeng: Katri Orumets; kingad Vivian Vau

Mõtlesin, et kuna teen naiste retrotrikoosid, et ei taha, et brändi nimi oleks übernaiselik, mingi Chantelle Isabelle. Tahtsin, et nimi oleks natuke käredam. Need triksid ei ole ka roosad ja udused, on sellised äkilisemad. Mulle endale meeldivad mustvalged asjad. Sellepärast ma õppisin EKAs ka graafikat ja mitte maali, sest ma ei saa hakkama värvidega. Mõtlesin, et panen käredama nime. Mu tütar on ka Mari, ta on ka selline äge. 

Ehkki tegelikult mul ikka on mõned roosad ka. Ma ei välista midagi ja kui on roosatriibuline, siis ma teen. Aga  midagi väga magusat ja lillelist mu käsi ei tõuse õmblema. Aga need on ikkagi nautlemise trikood, rannas promeneerimiseks, rannalounge’is kokteilide nautimiseks, vahepeal vette hüppamiseks, mitte tõsiseks sporditegemiseks. Poosetamistrikood, mitte päevitamistrikood. Mul endal oli tunne, et ei taha päris bikiinide väel rannas kokteilipeol olla, tunnen ennast mugavamalt trikoos.

Kas kasutada saab vanu lõikeid või tuli konstrueerimine ka ära õppida?

Lõiked teen enamasti ise, samas võtan midagi ka vanadest moeajakirjadest. Aga tänapäeva naine on kuidagi teise kehaehitusega. Mul on mõned lõiked 50.- 60ndatest – tegin valmis ja kohe oli näha, et toonane kehakuju oli hoopis teistsugune kui tänapäeva inimesel. Vanasti olid naistel ikka talje puusad. Väga hästi ei saa neid vanu lõikeid kohandada tänaste figuuridega. Et olla väga retro, teen mõned ikkagi ka päris vanade lõigete järgi.

Kõik trikood on ainueksemplarid, kui suur Kuri Mari kollektsioon olla saab?

Mul ei ole moetööstuse tsüklit, ei ole konkreetseid kollektsioone. Ja mingid trendid – need ei huvita mind absoluutselt. Pigem inspireerivad mind vanad filmid.

Niigi on kohutavates kogustes igal pool rõivaid ja hilpe, mida lõpuks keegi ei osta, et mul ei ole vaja suurt tiraaži. Teen vähem ja  vaikselt, teen mõnuga, mul ei ole kuhugi kiiret. Mul ei ole sellist ambitsiooni, et peaksin olema ühel päeval Eesti suurim tööandja ja eksportöör. Ise nokitsen, see protsess on aeglane, on mõnus kõiki neid kangaid ja detaile kokku panna.

Ma ei hakka kunagi konkureerima alamakstud Bangladeshi nobenäppudega, kelle kiirmoetoodangut saab osta kõikidel kontinentidel ja kohata rannapromenaadidel üle maailma.

Minu trikood on ainueksemplarid, kahte ühesugust pole terves universumis. 

Kui kangad on juba leitud, kasutan ainult kangareste, ei osta terveid rulle, siis materjalide kokkusobitamine, mõtlemine, väljalõikamine ja õmblemine võtab nii palju aega, et kui mitte midagi muud olemelist ei peaks tegema päeva jooksul, jõuaks teha kaks triksi päevas.  Aga muud elu on ju ikka ka ja ma ei näe ka põhjust rebestada ennast. Ma võtan seda nii lõdvalt ja sujuvalt, et ma isegi ei tea, mitu triksi ma olen tänaseks valmis teinud ja maha müünud.

See tähendab, et talvel tuleb iga päev teha, et hooajaks valmis olla?

Talvel on see aeg, kui ma mõtlen uusi lõikeid välja ja õmblen. Aga müügi mõttes on see pigem hooajaline. Talvel on muidugi need kliendid, kes sõidavad külma eest pakku.  Sel talvel oli neid kundesid, kes ostsid trikoo, et minna Egiptusesse. Turundust ma ei ole teinud, info levib lihtsalt tuttavate kaudu. 

Teed päris julgelt julgelt suuremaid suurusi ka?

Muidugi, ma ei tee üldse nii, nagu moetööstuses on tavaks, et näitamiseks tehakse kollektsioon modellimõõdus. Mina teen teadlikult igasugustele „päris inimestele“: paksudele, peenikestele, kohevatele, lahjadele, lühikestele. Kuna ma teen ainult ainueksemplare, siis mõned on suuremad, mõned väiksemad. Kui on nii, nagu öeldakse Hiiumaal – mu ema on Hiiumaalt pärit – et puusad austavad, siis teen kleidikesega trikoo.

Suurusnumbrid on pigem kirjeldavad. Kuna kangad on erinevad ja venivad erinevalt ei saa nii täpselt panna igale trikoole numbrit, et öelda, et see on suurus 38, see 42. Lisaks tulevad rinnakorvi suurused ja muud sellised detailid. Määratlen suurused S, M, L enam-vähem ära iga triksi puhul ja kirjeldan tootesildil juurde, et kas on sportlik või lopsakas, sale või kurvikas, väike ja habras või pikk ja tugev.  

Aga kindlasti on see trikoo, mida peab selga proovima, see peab lihtsalt nii hästi istuma. Seepärast ei ole mul ka netipoes mõtet neid müüa.

Foto: Pille Aro (Stuudio35)

Kui palju kliendid küsivad või ise mõtled muule stiilile, mis sellise trikooga kaasas käib?

Ise pildistades olen stilistika osas alati pähe pannud rätiku. Töötan praegu nokaga rätikute kallal, mille saab kuklast kinni siduda. Mul on konkreetselt 64. aasta Nõukogude Naisest võetud lõige. Esimesel katsel lõike järgi tehes serv lainetas ikka. Katsetan praegu veel edasi. Rannakotid on mul ka valikus. 

Aga muid soovitusi ega käske ma ei anna. Võib kanda kingade või kummikutega, kõige õigem on muidugi paljajalu. Mul õde käis Hiiumaal suvel poes isegi trikooga, ütles, et pani kingad jalga ja läks.

Seni on Kuri Mari vaikselt tuntust kogunud. Kas sul on pikaajalisem plaan, kuhu ja kuidas bränd peaks liikuma?

Foto: Pille Aro (Stuudio35)
Kingad: Vivian Vau

Mul ei ole praegu üldse seda tunnet, et tahaks kellegi tööle võtta. Ei ole loogiline, et igas marketis oleks Kuri Mari riiul ja trikood müügil. See on kindlasti ainult väikeste poodide bränd. Lisaks Oh My! poele tulevad ka sel aastal Maratis need müüki. Sinna teen meestetrikood ka, sellised triibulised. Mul mõned kunded, kes on  juba ostnud, stiili mõttes. Ja ma kujutan ette, et Kalamja hipsterid ja EKA habemikud võiksid täiesti rahulikult käia trikooga rannas, sõita lainelauaga või teha püramiide.

Edukultus on praegu nii suur. Minu jaoks on edukas inimene see, kellel on lähisuhted korras. Kuidas saab olla edukas inimene, kellel on palju raha, aga kelle lapsed temaga ei suhtle? Mulle ei meeldi sellised praeguse aja moodsad lööksõnad, et peab kogu aeg olema väljakutse, peab ennast proovile panema, kompama piire. Mina tahan tööd teha nii, et mul jääb oma inimeste jaoks aega. 

Ma ei hakanud Kuri Mari tegema sellepärast, et mul oleks kohutavalt väljakutset vaja või saavutada rahvusvahelist kuulsust, ma teen seda lihtsalt aeglaselt ja mõnuga.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (56)