Peep Vain: uued algused. Teekond visioonist sõnakontserdini

Peep Vain

Nägin ka mina lõpuks ära filmi „Tõde ja õigus“, mis oli kui kõrge mitmekihiline tort. Kõige nende kihtide avastamine pakkus rõõmu, nagu ka kogetu üle peale filmi edasi mõtisklemine. See oli ka minu arvates üks väga hea film.

Iga lugu muutub päriselt looks alles selle kuulamise või vaatamise hetkel. Et selles veenduda, võib küsida lähemate sõprade-tuttavate käest, mis oli näiteks sellesama filmi sisse pandud loo peamine moraal just nende jaoks. Vean kihla, et vastuste variatiivsus on üllatav.

Üks (tõsi, kaugeltki mitte peamisi) mõtteid, mis mind ennast peale filmi kummitama jäi, oli miskipärast inglisekeelne. „A man’s gotta do, what a man’s gotta do.“ Inimene peab ikka tegema seda, mida ta tegema peab – kõigi raskuste ja takistuste kiuste. Lisaksin omalt poolt veel juurde klausli – teistele liiga või kahju tegemata. Ka mina pean tegema seda, mida ma tegema pean. Käesolevas kirjatükis soovingi lugejaga seda jagada,  samuti nagu visioone tänasesse päeva välja toonud on.

Visioon on võõrapärane sõna ning selle tähendust võib mitmeti mõista. Kõige lihtsam on vist visiooni kohta öelda kujutluspilt tulevikust. Sõna „pilt“ on siin märgilise tähendusega. Mida selgemini inimene oma tulevikku ette suudab kujutada ja end oma kujutluses sõna otseses mõttes näha, seda tugevam visioon. Mida tugevam on visioon, seda suurem on tõenäosus, et see kord reaalsuseks muutub.

Kuidas mu (endine) koolitaja-amet end mulle 1990. aasta sügisel Aerofloti lennukis ilmutas

Kui ma 22-aastasena esimest korda Ameerikasse suvetööle sattusin, puutusin kokku enda jaoks täiesti uue nähtusega. Selleks olid inimesed, kes seisid teiste ees ja rääkisid ideaalidest, ambitsioonidest, pühendumisest, töökusest, edust ja arengust. Nad rääkisid kõigest sellest sobivas kontekstis, muu praktilise väärtusega jutu sees, visates vahele ka nalja. Just toona puutusin ma esimest korda kokku ka audioõppe eri vormidega, milleks olid taoliste koolituste salvestused kassettidel. Lisaks raamatumüügifirma heerostele tutvusin nii ka Zig Ziglari ja Brian Tracyga.

Mulle meeldis see, mida taoliste inimeste vahetu või „konservis“ kuulamine minuga tegi. See meeldis mulle isegi väga. Mida autentsem ja optimistlikum oli esineja (ja mida ebakindlam oli mu enda olek), seda rohkem kogesin mingit erilist puudust. Teate küll, kui keegi räägiks nagu otse sulle, sind julgustades. Või siis, kui keegi või miski tabab su südames mingit varjulist ja hella kohta ning selle asemel, et haiget saada, tunned sa hoopis, kuidas süda läheb suuremaks ja klomp tõuseb kurku. Seejuures tekib mingi seletamatu avardumise tunne koos sooviga parem olla. Jah, see tunne läheb üle. Kuid ta jätab jälje ning jääb meelde.

Minu arvates on taolised hetked ja tundmused hindamatu väärtusega. Need on hetked, mil ma langetan kindla otsuse oma unistuse suunas liikuma hakata. Need on hetked, mille raskel hetkel meenutamine võib tähendada alla andmise asemel edasi liikumist. Need on hetked ja tunded, mis teevad mind suuremaks, lahkemaks ja tugevamaks. Nad puudutavad mind (ja mitte ainult mind) mu idealismi sügavaimal tasemel. Läbi selliste kogemiste (ja muidugi mitte ainult läbi nende) saan inimesena paremateks selle sõna kõige paremas tähenduses.

Küllap on igaüks vähemalt kordki elus näinud teisi midagi tegemas ja tundnud tunnet „mina ka“. Sõltuvalt sellest, kui tugev see tunne on, me kas lubame tal olla ning võimendame seda läbi oma ettekujutuse või siis laseme tal minna, sellest kinni haaramata. Mõnikord on see visioonihakatis meie oleviku reaalsusest nii erinev või kauge, et me peletame ta lihtsalt eemale kui millegi tobeda või mõttetu. Ah, mis nüüd mina …

Ma mäletan täpselt, kus mu koolitaja- ja kõnemehe visioon mulle end esimest korda näitas. See oli tollesama esimese Ameerika-käigu lõpus, 1990. aasta septembris. Istusin Nõukogude Liidu riikliku lennufirma Aeroflot New York – Moskva lennukis ja kuulasin klapid peas Zig Ziglari müügikoolituse salvestust. Mul polnud sel hetkel ei koolitaja ega kõnemehena midagi ette näidata. Selle vaatamata teadsin korraga, et ma tahan sama teha ja miskipärast uskusin südames, et ma olen kunagi kaugemas tulevikus selleks ka võimeline.

Ma ei pannud järgnevatel aastatel sellele lennukivisioonile aktiivselt „puid alla“ seda visualiseerides, igatsedes või ette kujutades. Küll aga tasub mainida, et lubasin sel olla, seda naeruvääristamata ega endast eemale peletamata. Selle asemel ma hoopis „kastsin“ oma visiooni oma edasiste valikute ja tegemistega. Selline oli minu koolitajaks saamise loo algus.

Visioon muusika kasutamisest oma töös

Muusika on mulle alati meeldinud, küllap ka siis, kui ma algklassides muusikaõpet südamest vihkasin. Mida rohkem ma muusikaga hilisemas elus kokku puutusin, seda rohkem ma seda armastama hakkasin. Kasutasin muusikat koolitusruumis õhkkonna loomisel, seda nii päevade alguses ning lõpus, kohvipauside ja mõtteülesannete taustaks. Tony Robbinisi muusikakasutus tema koolitustel avas minu jaoks täiesti uued maailmad. Kirjutasin õhinal üles, mis laule ta kasutas ning osad neist leidsid tee ka mu enda koolituste playlistidesse. Robbinsi koolitustel jätsid mulle sügava jälje oskuslikult valikud muusika taustal tehtud juhendatud meditatsioonid ja visualisatsioonid. Sain ühes neist nii võimsa ja positiivse kogemuse ja leidsin, et patt oleks seesugust tööriista ka enda koolitustel kasutamata jätta. Ajapikku arendasin enda ka selle oskuse heale tasemele ning suutsin nii ka enda koolitustel osalejaile analoogilisi elamusi pakkuda.

Kui ma aastaid hiljem oma seni olulisima õpetaja Ralph Metzneri koolitustele sattusin, kogesin sama asja hoopis teisel tasemel. Kui mina olin kolmanda kursuse tudeng ja Robbins magistrant, siis Metzneri puhul oli tegemist teaduste doktoriga – seda ka sõna otseses mõttes. Olin lummatud tema kui meistri oskustest ning ülendatud tema töö maagilisest mõjust. Nagu ikka asjadega, mis mulle väga meeldivad ning mind mingis osas uuele tasemele viivad, teadsin, et tahan osata sama. Ajapikku õppisin ka Metzneri käest ning teda jälgides kõike, mida vaja ning võimalik.

Mu sõnakontserdi visioon tekkiski esimest korda ühes Ralph Metzneri meditatsioonis. Nägin end pikkade koolituste asemel korraldamas ja läbi viimas lühemaid kokkusaamisi, milles on osavalt seotud muusika ja sõna. Nägin ette, et taolised jutu- ja muusikaõhtud avaldavad inimestele sarnast positiivset mõju kui mu varasemad pikad koolitused. Mul polnud toona (tegelikult veel üsna hiljutigi) aimugi, kuidas neid õhtuid nimetada, kuid see ei seganud mind seda seni kõige kauem nn. inkubatsiooni-faasis olevat visioon elus hoidmast ja kaasas kandmast.

Visioon endast kui muusikamehest

Kui ma 90ndatel käisin peamiselt pop- ja rock-kontsertidel, siis 00-ndate hakul sattusin järjest rohkem teistsugust muusikat kuulama. Üks esimesi eredaid jazzielamusi oli Richard Bona kontsert Jazzkaare raames Sakala keskuses. Olin tõeliselt vaimustunud, nii tema muusikast kui olekust. Kahtlustasin juba toona, et just ta olek mängis mu elamuse tekkimise juures suurema rolli kui muusika ise. Minu jaoks oli sümboolse tähendusega ka fakt, et olin pool aastat tagasi samas saalis (tänane Alexela kontserdimaja) teinud täismajale esimese oma suurtest koolitustest.

Peale 10-ndate alguses Ralph Metzneri koolitustel sõnakontserdi visiooni tekkimist käisin järjest usinamalt elavat muusikat kuulamas. Mu muusikalised eelistused muutusid ning muusikaline maitse avardus. Vaimustusin nii muusikast kui selle oskuslikust esitusest. Loomulikult ei olnud kõik esinejad ning nende kontserdid võrdsed, osad olid teistest (vähemalt minu jaoks) ikka palju paremad. Just need inspireerisid mind enim.

Mida aeg edasi, seda tihemini hakkas mind kontserdisaalis istudes külastama üheaegselt innustust ning kõhedust tekitav mõte või tundmus. Vaikselt-vaikselt kogesin midagi väga veidrat.

Tundsin nimelt ikka ja jälle laval muusikat tegevaid inimesi vaadates-kuulates, et minu koht pole mitte saalis vaid hoopis laval.

Omamata muusika tegemiseks vajalikke käsitööoskusi püüdsin taolisi mõtteid, kui liiga utoopilisi endast eemale peletada. See aga ei tahtnud hästi õnnestuda.

Üks tugevamaid taolisi kogemusi oli Peterburist pärit laulja Aleksandr Rozenbaumi kontserdil 2011. aasta sügisel. Tolle kuuekümne aastase mehe enesekindlus, südamlikud jutu laulude vahel, jutustav laulmise viis, lahedad seaded ning kogu bändi võluv esitus sisendasid minusse suure soovi ja usu kord ka ise muusikat teha.

2014. aasta kevadel jäin ma töölt koju.

Aasta hiljem sain Jazzkaarel kaks tugevat nii muusikalist elamust, et õige pea avastasin end nii klaveri- kui trompetitundidest. Mul polnud siis mingit selget eesmärki. Ega ma oma sõnakontserdi visioonilegi väga tihti ei mõelnud, kuid see tiksus omasoodu siiski kusagil mu kuklapiirkonnas, kõhus ning südames. Veel vähem julgesin end (eriti just õpingute alguses) teiste ees musitseerimas ette kujutada. Ma lihtsalt tundsin, et ma tahan seda teha. Armastus muusika vastu oli minust võitu saanud. Tagantjärgi tarkusega ütlen, et ma ei tahtnud ega suutnud enam pealtvaatajaks jääda. Soov selle ilu loomisest osa võtta ning kaasa lüüa sai oma. A man’s gotta do, what a man’s gotta do.

Sõnakontserdi visioonist uue alguse ning reaalsete tegudeni

Tänaseks olen ma lõpuks jõudnud niikaugele, et mu visioon hakkab kohe-kohe reaalsuseks saama. Piisavalt pikk on olnud töö- ja avalikust elust eemal olemise aeg. Piisavalt suur on sisemine tung taas midagi anda ja end väljendada. Piisavalt head on ka mu ajapikku omandatud muusika-alased käsitööoskused, et neid enam mitte häbeneda.

Juurdlesin pikalt, kuidas nimetada oma uut eneseväljendusvormi. Jutuõhtud? Muusikarännakud? Helindatud targutamised? Kontsert-koolitused? Ükski neist ei näinud ei sobivat, ega ka mu plaane täpselt kirjeldavat. Mulle näis, et olin leiutamas (vähemalt enda arvates) uut žanrit.

Kui inimene millegi üle piisavalt kaua ning keskendatult juurdleb ning alla ei anna, siis jõuab ta tavaliselt lõpuks ka lahenduseni. Mina jõudsin sõnani „sõnakontsert“ ja see meeldis nii mulle kui mu sõpradele.

Sõnakontsert on sümbioos muusikast ja juttudest mõnel eluliselt olulisel teemal.

See ei püüa niivõrd vastuseid anda, kuivõrd õigeid küsimusi küsida. See ei püüa pakkuda niivõrd tipp-professionaalset muusikalist etendust, kuivõrd meeliavardavat elamust ja ilu oma eheduses. Sõnakontsert püüab anda tõuget vaatamaks sügavamale enda sisse, nägemaks olulisi asju, mida tavaliselt tööpäeval tavalisi toimetusi tehes me näha ei suuda, taha või oska. Sõnakontsert püüab luua seisundeid, milles ma saame korraga aru enda jaoks olulistest asjadest, millest me tavalisel argipäeva millegipärast aru ei saa. Sõnakontsert püüab esitatava elusa muusika abil liigutada inimese hinges midagi olulist, mis teeb teda paremaks ja suuremaks. Mõneminutilisel muusikapalal on võime inimest rohkem mõjutada kui tunnisel loengul.

Kuidas see kõik päriselt toimima hakkab ja kas mul õnnestub kõiki neid häid asju ka päriselt realiseerida? Ma loodan, et väga hästi, kuid eks elu näitab. Nagu alguses öeldud, muutub lugu looks alles siis, kui kuulaja seda loeb, kuulab või vaatab. Sama asi on ka plaanitavate sõnakontsertidega. Mina võin ju omaette mõelda ja plaanida, mida tahan, kuid kogemus luuakse ikkagi koos, praktikas ja päriselus saalis istujate poolt.

Kuigi mul oli otsus esimeste sõnakontsertide toimumise ja nende kuupäevade osas tehtud juba enne „Tõe ja õiguse“ vaatamist, süstis filmi ära vaatamine minusse juurde nii indu kui kindlustunnet. Jah, Andres Paasi visadus ja sihi silme ees hoidmine tõi endaga kaasa palju kannatusi nii endale kui teistele. Kuid tema ning teiste tegelaste otsusekindlus oma valikutes ja tegudes mõjus mulle toetavalt. Andresed peavad rassima. Pearud peavad „tükke“ tegema. Noored peavadki päris oma teed minema. Kõrtsmik peab viina kallama ja kohtunik õigust mõistma. Inimene peab tegema seda, mida ta tegema peab. Samuti ka mina.

Abraham Maslow on öelnud, et muusik peab musitseerima, kunstnik maailma ja poeet luuletama, kui nad tahavad endaga rahu sõlmida. Sestap pean mina – nagu iga teine inimenegi –  tegema neid asju, mida ma teen, lootuses seeläbi rahu leida ning maailma enda vahetus ümbruses natuke paremaks teha.

Lisaks sellele on viimaste kuudega minus pead tõstnud mind ennast natuke üllatav kohusetunne, mis justkui ei luba mul enam pikemalt oma turvaliste koduseinte vahel niisama olla. Loodan väga, et taas inimeste ette astudes (seekord küll siis mitte koolitajana, vaid „sõnakontsermeistrina“) suudan aidata mõnel endast nooremal kinni püüda mõne olulise visiooni, mis nii nende endi kui nende lähedaste, aga miks mitte meie kõigi elu natuke paremaks teeb.

***

Mida kujutab endast sõnakontsert „Keset elu“?

Pealkirja ja sisu sai laenatud samanimeliselt uuelt raamatult. Sõnapaar „keset elu“ viitab kahele eri asjale. Esimene ja üldisem vaade keskendub inimesele, kes on oma suhete võrgustiku keskpunkt, olles nii keset elu. Teine tähendus viitab keskeale, elus kronoloogilises keskpaigas olemisele.

Uuringud näitavad, et enamike inimeste rahuolu enda eluga on keskea kandis elu madalaim. Sestap ka termin keskeakriis. Uuringud näitavad ka seda, et rahuolu eluga hakkab peale elu keskpaika uuesti tõusma, saavutades tihti kõrgema taseme kui elas varem. Kriisi olles on raske seda ette näha ja uskuda.

Eluga rahulolu tõus ning kannatuste vähenemine pole aga sugugi iseeneslik protsess. Elu keskpaiga väljakutsetele ning muutumistele teadlikult lähenedes on võimalik seda kiirendada ning paremini enda kasuks tööle panna. Peep vaatleb ja uurib sõnakontserdil „Keset elu“, kuidas seda teha. Ta toob seejuures palju isiklikke näiteid ning kirjeldab omal nahal kogetut.

Kontserdil kõlab Peebu esituses klaveril Frederick Chopini, Pjotr Tsaikovski, Oscar Petersoni ja Arvo Pärdi muusika. Lisaks sellele mängib ta mõne loo ka trompetil. Info sõnakontsertide kohta on leitav lehel www.vain.ee.

Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on tähenduse otsija, sõnameister ja muusikamees, raamatute „Keset elu“ ja „Kõige tähtsam küsimus“ autor. Loe artikleid (11)