Rein Pakk: eesmärk püherdab abinõus

Toompea I Foto: Wikipedia

Eesmärk pühitseb abinõu. Selle väljendi ristiisaks peetakse Itaalia renessansiaegset filosoofi ja poliitikut Niccolo Machiavellit. Tema järgi tuntakse mõistet makiavellism, mille sisu võiks võtta kokku nii, et poliitika juhindub ratsionaalsetest vajadustest ja põhimõtetest ega pea seega oma edutaotlustes olema piiratud ei moraalsete ega mistahes muude nõuetega. Poliitika on vaba seadmaks ja taotlemaks eesmärke, mis ei pruugi säästa üksikisikuid, kuid on ometi õilsad, kuna on kasulikud riigi seatud sihtidele. 

Kuigi veel hiljaaegu oli makiavellism halvustava tähendusväljaga mõiste, on selle keskne loosung – eesmärk pühitseb abinõu – olnud tihtilugu varnast võtta nii tõepoolest õilsamate kui ka vähem õilsamate eesmärkide õigustamisel. Võibolla ei pannud Machiavelli ise üheski oma teoses seda printsiipi otsesõnu kirja, aga seda enam sobib see kokku kõigi nende stiiliga, kes seda loosungit enda tegevuses rakendada soovivad.

Ka Eesti ühiskonna eestvedajaile pole loosung ammugi võõras olnud. Õpetatud Eesti Seltsi üks juhtlauseid andis sama mõtet edasi küll veidi erinevas sõnastuses ja J. W. Jannsenilt on meie hümnigi jõudnud samast vaimust kantud read: “Mis iial ette võtad Sa…”. Ettevõtliku mehena, kes elus küll ja küll laveerima ja kombineerima oli pidanud teadis Postipapa, et Issanda teed, mis Eesti rahva õnnele viivad, võivad keerukad ja seletamatudki olla, mistap ei või iial teada, missuguses ootamatus valguses taevaisa tõde võib teinekord paista lasta. Mis iial ette võtad Sa, on õilsad Su eesmärgid ikka. Kõik, mida oled teinud õiget sihti silmas pidades, on hästi tehtud.

Tänagi on loosung poliitikamaastikul au sees ja seda nii kodus kui võõrsil. Ja tänagi on murettekitava hooga täienemas niisuguste poliitikute read, kes näevad ühiskonnas lausa sõjaseisukorda ning see omakorda nõuab muidugi tsiviliseeritud abinõude asendamist tõhusamatega. Ikka selleks, et vahendeid valimata õilsate eesmärkide nimel võidelda. Mulle küll tundub, et nad loovad seda sõjaseisukorda käigu pealt ja üsna üksinda, tõmbavad üksinda maha rindejooni ja jagavad ühiskonda omatahtsi sellest kahele poole. Mitte et ma arvaksin nagu ühiskonnas tegelikult probleemseid pingeid poleks. On, kuid sõjakaid abinõusid pühitsejad ei kavatse neid mitte lahendada, vaid ära kasutada. Milleks? Tõenäoliselt mingite eesmärkide saavutamiseks. Milliste? Sellest saab – nagu eesmärk-pühitseb-abinõud-rakendajate puhul tavaliselt ikka – kõige paremini aimu neid abinõusid vaadeldes. 

Niisiis tundub mulle, et tegelikult võidakse nimetatud loosung võtta kasutusele mitte selleks, et rõhutada õilsaid eesmärke, vaid selleks, et õigustada alatuid tegusid. Teinekord andutakse nende abinõude rakendamisele sedavõrd innukalt, et pigem sobiks loosungiks “Eesmärk püherdab abinõus”.

Karikatuur: Urmas Nemvalts, Postimees, Facebook kuvatõmmis

Abinõude rakendamisel võidakse sedavõrd hoogu minna, et lõpuks ei jõutagi päriselt lubatud õilsate eesmärkideni ja tuleb käsi laiutades kasutada teist tuntud väljendit – soovisime parimat, aga välja kukkus nagu tavaliselt.

Juhtuda võib see põhjusel, et eesmärgi suunas liikumise käigus on rakendatud abinõud ühiskonda ja selle norme tundmatuseni muutnud. Pole enam ühiskonda, kes eesmärke õilsatena äragi suudaks tunda, sest näiteks ühe abinõuna on tasalülitaud üksikisikuid või terveid ühiskondlikke gruppe, ikka neid, kes eesmärkide poole liikumisel risti jalus olid. Protsessi alguses õhutatud sõjaseisukord on saanud igapäevaseks tegelikkuseks ja märkamatult on abinõudest saanud eesmärgid. Nii võib juhtuda, et pühitsetud abinõud on ühiskonda väljahõigatud eesmärkidest lõpuks kaugemalegi viinud, aga see selgub kahjuks reeglina hiljem ja ebameeldiva üllatusena. Sest kui alguses oligi kriitikuid, siis neid pisendati ja põhjati hoolega õilsate eesmärkide vastu töötamise eest.

Miks eesmärk-pühitseb-abinõu-printsiip ei tööta? 

Minu meelest on vähemalt kaks lihtsat põhjust, miks eesmärk-pühitseb-abinõu-printsiip ei tööta.  

Esiteks elame maailmas, milles pea kõik teadaolevad vaimsed õpetused kinnitavad meile, et tuleb olla protsessiusku, et tähtis pole mitte sihtpunkt, vaid teekond. Meie teekond koosnebki reast otsustest ja valikutest, meie käitumismustritest, käitumisstiilist, mis kõik ongi siis need abinõud. Ehk teisisõnu: me võime seada ja hõigata välja mistahes eesmärke, ent jõuame reeglina ikka sinna, kuhu viivad meid meie rakendatud abinõud, meie tegevused. Ükski inetu abinõu ei saa olla õigustatud ühegi ülla eesmärgi nimel.

Teiseks elame täna maailmas, mis on muutuste turbulentses keerises. Mitte keegi ei oska ennustada, mis on tulemas ega seda, mis saama hakkab. Loetagu näiteks kasvõi intervjuud, mille andis suurepärane ja kogenud rahvusvaheline vaatleja Kadri Liik siinsamas Edasis. Temagi ei tee mingeid ennustusi tuleviku osas. 

Jah, muidugi on suurte muutuste pidetul ajal mugav hõigata välja üllaid eesmärke, sest ühiskond võib olla valmis nende järele haarama, kuid seda enam tuleb hõikajatega ettevaatlik olla.

Ja muide, inglise keeles kõlab teemaks olev loosung “The end justifies the means”. See tundub ausamgi sõnastus, sest lõpp tuleb ikka, ka siis, kui eesmärgid päriselt saavutamata jäävad.

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (16)