Tuleb kevad, tuleb Tallinn Music Week – nii on juba 11 aastat olnud ja kuigi suvel tundus, et endale kindla ja kvaliteetse kuvandi kudunud esitlusfestivalil on oht vardalt maha joosta, tuldi maa peale tagasi ja taanduti mõne mõistliku sammu võrra.

Selle tulemusel tõmbus TMW koomale ning nädala jagu muusikaelamusi koliti optimaalsema raadiusega Telliskivi Loomelinnaku baaridesse, klubidesse ja ruumidesse ning lokatsioon oli hea võõrustaja. Nõnda oli märksa mugavam ühelt kontserdilt teisele hüpata ning Telliskivi industriaalselt tuus taust täitis ka rahvusvahelise sündmuse esteetilised nõudmised. Kes rännata tahtis, sai end TMW Maitsed programmi abil motiveerida ning seigelda näiteks Kopli poole Puljongibaari või vanalinna.

Kuigi TMW andis võimaluse Kunstiakadeemia uues majas avastamisrõõmu kogeda, toimis eelneval aastal Kultuurikatel oma avaramate ruumidega konverentsikeskusena pisut paremini. Temaatiliselt oli sel korral fookuseks kunstide mõju majandusele. Aktuaalne teema, mis peab end tulevikust ilmselt taas tõestama hakkama. Kahjuks. Muidu sai põnevaid paneele kuulata ka “TMW Jutud” programmis, millest Edasi jaoks selle aasta festival algaski.

Kolmapäev 27.04

Pudel Baaris toimus paneel teemal “Mida need naised veel tahavad?”, kus arutleti teemal, miks muusikatööstus endiselt meeste poolt domineeritud. Vestluse jooksul kõlas nii julgustavaid kui nürisid mõtteid. Üheks jutuaineks oli naisinstrumentalistide puudus nii kohalikus kui välismaises peavoolus, vaatamata sellele, et paljud naised muusikaakadeemiatest pillimängu õpivad.

Kompleksne küsimus sai naiivse vastuse, kui Kristjan Hirmo ütles, et: “nad lihtsalt saavad aru, kui rets töö see on.” Julgen vastu vaielda ja õnneks julgesid ka teised panelistid nagu näiteks Hannaliisa Uusma ja publikus istunud Helen Sildna, tuues näiteks stereotüüpsed soorollid tööturul ning fakti, et nii füüsiliselt kui vaimselt kurnav valdkond nagu sotsiaaltöö on hõivatud peamiselt naiste poolt, sest ühiskonnas on sellest kujunenud n-ö “naiste töö”. Taolisi kummalisi lausungeid kuulis Hirmo suust veelgi ning teema kokkuvõtteks leidis härra, et naistel on palju suuremaid muresid, kui võrdõiguslik esindatus muusikaareenil. Kollektiivne eyeroll.

Neljapäev 28.04

Neljapäeval sai ametlikult alguse festivali muusikaprogramm ning Erinevate Tubade Klubis toimus siis Made in Canada showcase. Ühe regu singer-songwriter seti järel suundusin otsima põnevamaid helielamusi ja need leidsin Telliskivi Rohelisest saalist, kus oli rõõm Puuluupi meditatiivsete kihtide vahel õõtsuda. Intrigeeris ka legendaarsele Stupido Records leibelile pühendatud õhtu, kuhu olid kogunenud vist kõik kohale jõudnud Soome delegaadid, kes said koos Pelle Miljoonaga ajakapslisse astuda ja “tahdoooon rakastella sinua” laulda. Kuigi ka J.M.K.E. oleks vahva kogemus olnud, jäid mehed tugevasti hiljaks ning seega tuli ohvreid kanda, et jõuda Sveta Baari Yasmyni laivile. Oli värskendav avastada ruumis joovastav energia, mida valas lavalt saali kohalik träpi ja R’n’B artist. Just selliseid hetki TMW oma parimatel momentidel pakubki.

Reede 29.04

Reedel tuli end suruda EKA auditooriumi trepile, et kuulata konverentsi fookuspaneeli, milleks oli, nagu mainitud kunsti mõju majandusele. Suur teema, mille järel jäi kõlama lihtne tõde, et kunst on peegel ilma milleta oleme üsnagi mõttetud mölakad. Õhtune vöönd kulges F-hoones, kus Made In Baltics & Sony Music spektaaklil säras Anna Kaneelina, kelle omanimelise debüütalbumi materjali esmakordselt päriselt katsuda sai. Ausalt öeldes, ei trumbanudki miski teda üle ja Kaneelina järel kahvatusid ülejäänud esinejad märgatavalt.

Laupäev 30.04

Laupäeval jätkuv konverents pakkus võimaluse kuulda katastrofaalselt põrunud Fyre Festivaliga seotud Keith Siilatsi lugu, kes festivalide korralduse fookusega paneelil jagas oma kogemusi Fyre’i logistikajuhina, millele järgnes suurepärane intervju muusikabiograafi Zoë Howe’iga. Mainitud konverentsi esinejad on muidugi pisike osa uhkest kõnelejate plejaadist ning üldiselt oli TMW taas kokku pannud korraliku menüü paneelidest, mis tõstsid lauale aktuaalseid probleeme eelkõige muusikatöötsuses ning mille jooksul oli võimalus valdkonna parimatest tarkust täis peadest nõu ja inspiratsiooni ammutada.

Laupäeva õhtut võib pidada totaalseks heli-binge’iks, mis algas ETK’s Station Narva tumedates kõlakoridorides, kus kolistas ägedalt soome elektroonika DJ ja produtsent Detalji. Neiu laotud metalsete kõlksude ja äreva bassirütmi kihid muundasid ETK hetkeks techno-klubiks.

Sealt viis tee edasi World Clinicu eklektilisele esitlusele Sveta Baari. Psühhedeelia poole kaldu kohalik The Queens of Spade andis siinsele roki-skeenele oma vanakooli vaibi ja jõuliste kitarrikäikudega lootust. Järgnes Mees Inc., kes oma tahumatult võluva lebo-indie‘ga kõrva puges.

Siis tuli kiirustada Vaba Lavale pärimusmuusika võluvasse rüppe. Mari Kalkun kiirgas lavalt maagilist ja jõulist energiat, mis puudutas hingest ihukarvadeni ning sealt oli üsna keeruline Trad.Attack!’i hoogsalt hüplevale kontserdile ümber lülituda. Viimase puhul on näha, kui küpseks ansambel mööda maailma tuuritades saanud on ning nende laiv oli muusikaäri standardite järgi ilmselt TMW parim. Siiski imponeeris Kalkuni lihtsus rohkem ja mõjus autentsemalt. Punnitasin veel ka Kalana Saundi peol Kauplus Aasias, kuid ürituste üledoosis ei pidanud seal kahjuks kaua vastu. Millestki ilmajäämise foobia on tavaline TMW sümptom, igale poole lihtsalt ei jaksa.

Tagasi vaadates selgub, et sel aastal täitsid elamustega hinge eelkõige kohalikud artistid ja üldiselt võib üritust võtta kui kinnitust, et Eesti muusikal ja TMW’l läheb endiselt hästi.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (63)