Raivo Vare: kindlat pole midagi

Viimased nädalad on olnud huvitavad nii meil kui mujal. Lõppenud või lõppemas on mitmed senist asjade seisu määranud protsessid ja algamas on uued ajad uutes väljendusvormides. Kuidas asjad edasi kulgevad, ei oska täna tõsikindlalt öelda keegi. Aga see ongi elu – kõik on kogu aeg muutumises ja kindlat pole kunagi midagi.

Alustuseks kodustest asjadest

Eestis hakkab lõppema üldvalimiste-järgne koalitsiooni moodustamise ja uue valitsuse ametisse asumise periood. Ees on küll veel Europarlamendi valimised, kuid nende mõju on meie jaoks suhteliselt marginaalne. Kuigi mingi pildi üldvalimistele järgnenud ühiskondliku emotsionaalse kõrgfooni mõjudest avalikule arvamusele ja valijate meelsusele need eurovalimised siiski vast annavad.

Peamiseks küsimuseks on olnud lisaks siseriiklikele rakenduspoliitilistele probleemidele ka meie Eesti kui geopoliitiliselt haavatavas piirkonnas asuva väikeriigi fundamentaalset tähendust omava välise imago võimalikud muutused nii sisulistel kui formaalsetel põhjustel. Eeldatavat koalitsiooni koosseisu silmas pidades on avaldatud kartust, et see järsult halveneb seoses ühe koalitsioonipartneri ideologeemidest tulenevate võimalike fopaadega eelkõige välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitilises, samuti Euroliidus kuumaks kartuliks olevas justiitsvaldkonnas. Siiski tundub, et need kartused osutuvad asjatuks. Seda enam, et just nende valdkondade eest vastutajaks sai koalitsioonipartner, kelle esindajatel on nendes valdkondades pikaajalise järjepideva ja seni eduka poliitika kogemused ja oskusteave. See annab tunnistust teatud küpsusest ja mõistmisest, kuivõrd oluline on meie võimekus just nendes valdkondades. Seda enam, et ees ootav määramatus ja koos sellega kasvavad riskid rahvusvahelise olukorra kontekstis esitavad kõrgendatud nõudmisi väiksemate piiririikide poliitika teostamisele.

Selles valguses tuleks vaadelda ka omaette intriigi üles kiskunud presidendi Moskva-visiiti. Mingi süsteemne suhtlemine oma suure ja paraku ohtliku naabriga on tegelikult väikeriigile (häda)vajalik. Arvestades tänaseks kujunenud tegelikku välispoliitilist olukorda ning traditsioonilise protokollilise välisametkondade kaudu kulgeva suhtlemise mitte kõige lihtsamat ja konjunktuuri liialt arvestavat raskepärast kulgemist, eriti suhetes ülitsentraliseeritud suurnaabri puhul, on sellise otse tipptasemele viidava suhtlemisvõimaluse kasutamine igati otstarbekas. Samas esitab see kõrgendatud kvaliteedinõudeid meie presidendile ja tema meeskonnale võimaliku tippkohtumise läbiviimisel. Samuti võimalike vastaspoole sammude etteaimamist. Arvestades viimase rikkalikku kogemuste pagasit võib eeldada, et seda kohtumist võidakse püüda ära kasutada mingite välispoliitiliste punktide noppimiseks meie arvelt, mida tuleks niipalju kui võimalik vältida.

Samas ei maksa selle kohtumise tulemustele ka liiga suuri ootusi panna. Juba ainuüksi tahe kohtuda ja selle toimumise fakt iseenesest on kindlasti positiivne. Mingeid läbimurdeid kohe loota oleks lihtsalt liig. Isegi kui Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks saamise kui peamise küsimuse osas õnnestubki välja kaubelda Venemaa kui alalise liikme poolt veto mittekasutamine. Piisab ka sellest, kui välditakse negatiivseid signaale. Rääkida tuleb ikka. Ja ka räägitu kommunikeerimine tuleb hoolega läbi mõelda ja ellu viia. Sest tulemuste kohta käivatel sõnumitel on omaette väärtus isegi formaalses võtmes. Teades oma kogemustest, kui keerulise partneriga on tegu, saab selle võimaliku kohtumise ümber toimuv kindlasti mõnes mõttes lakmuspaberiks meie tegelikule välispoliitilisele võimekusele. Hoidkem siis pöialt!

Brexiti segadused jätkuvad

Liikudes kodutanumalt kaugemale ei saa kuidagi mööda minna teisest lõpule jõudvast (või ka mitte?) Brexiti protsessist. See, et tegu on suure segadusega, on ilmselge. Põhjuseks klassikaline politikaanluse võidukäik rahvuslike huvide kahjustamise hinnaga. Briti parteiliste sisemiste ja parteidevaheliste (võimu)võitluste ülimuslikkus isegi riigi jaoks nii tähtsa, raskes olukorras oleva suurmuutuse protsessis on saanud tülgastavalt nii ilmsiks. Lõpmatud hääletused Briti Parlamendi Alamkojas erinevate optsioonide suhtes, mis ei ole kuhugi viinud, on toonud kaasa olukorra, kus Suurbritannia viimati väljakaubeldud tähtaeg lahkumiseks, 12. aprill, on liiga lähedal, et vältida halvimat varianti – leppeta EL-ist lahkumist. Seepärast küsitaksegi taas ajapikendust. Seekord 30. juunini sel aastal.

Olgem seejuures täpsed, tegelikult ükskõik mis tähtpäeval saabuv lahkumine võtab praktilises mõttes veel aega mõned aastad, enne kui kogu ulatuses jõustub. Üleminekuaeg on lahkumisleppe 585 leheküljele kirjutatud mitte juhuslikult, vaid protsessi keerukust ja tähtsust erinevates valdkondades arvestades võimalikult valutuma lahutamise tagamiseks. Sest see on päriselus nii keeruline. Selgus, et Briti elu praktiline pool on tegelikult nii tihedalt, kümnete tuhandete niitidega ELi üldise ruumiga läbipõimunud. Paraku poliitikud seda ei paista mõistvat. Nagu ka lihtinimesed, kellele leppeta lahkumisega kaasneva segadusega toodetav valu jõuab alles siis kohale, kui on juba hilja.

Kohe, 10. aprillil peaks Euroopa Ülemkogu otsustama, kas ja kui kauaks pikendust antakse. Prantsusmaa on võtnud üpris jäiga positsiooni, mitmed teised ja eesistuja Donald Tusk on andnud mõista, et on valmis kaaluma pikendust ka aasta lõpuni. Omajagu lisasegadust on toonud ka Europarlamendi valimiste küsimus. Kuna pikenduse korral aasta lõpuni peaks korra järgi Suurbritannias ikkagi viima läbi  omapoolsete esindajate valimised, mis aga Brexiti kontekstis on mõttetu.

Peaminister Theresa May püüab halvima vältimiseks jõuda nüüd oma totaalselt lõhestunud Konservatiivse Partei liikmete pahameeleks kokkuleppele opositsioonilise Tööpartei juhtkonnaga, aga tundub, et see ei pruugi õnnestuda, sest viimastele tundub meeldivat hoopis erakorralised valimised või/ja uus referendum, mitte aga olemasoleva leppega edasi minek May ja konservatiivide dirigeerimisel. Seda enam, et peaministri tooli sihtiv latentne brexiteer Jeremy Corbin vasakradikaliseeruva Tööpartei eesotsas on poliitilisest loogikast tulenevalt vist hoopis veel omaette agendaga väljas. Lihtsustatult võiks seda agendat kokku võtta tuntud maksiimina, et „mida halvem, seda parem“.

Kui siia lisada veel kusagil Brexiti taustal hiiliv Suurbritannia lagunemise võimalus, eelkõige Šotimaa võimaliku uue iseseisvumiskatse, aga ka Põhja-Iirimaale rahu toonud nn. Suure Reede leppe kontekstis, siis on tegelikult Brexiti puhul tegu palju suurema tähendusega protsessiga, kui vaid majandusliku ja juriidilise „suveräänsuse“  levitatava britiliku tõlgendusega.

Kui kõik eelnev suruda pähklikoorde, siis üha enam muutub tõenäoliseks leppeta Brexit. Igal juhul Euroopa Komisjon valmistub selleks 14 valdkonnas ja ka meil on soovitatud vähemalt ettevõtlusele selliseks võimaluseks valmistuda. Mis tegelikult juhtub, näeme varsti. Kindel on vaid see, et selline segadus, ammugi veel leppeta lahkumine, ei saa mööduda haavu tekitamata. Nii sügavamaid Suurbritanniale, kui kergemaid ka ülejäänud Euroopale.

Muelleri uurimise lõpp või USA sisepoliitilise võitluse uue raundi algus?

Liiguks nüüd edasi Ameerikasse. Kuigi ka mujal maailmas on mitmeid tähenduslikke sündmusi toimunud. Võtkem kasvõi India-Pakistani hävitajate märgiline õhulahing ja sellele järgnenu. Või siis Liibüas alanud Venemaa ja Pärsia lahe riikide toetatud sõjapealiku välimarssal Khalifa Haftari vägede pealetung alguses lõunas naftatööstuste kontrolli alla saamiseks ja nüüdseks ÜRO toetatud Tripoli valitsuse vastu riigi lääneosas. Idaosa oli niigi suuresti tema kontrolli all. Või siis Venezuelas toimuv, kus üha jõulisemalt üritavad ennast positsioneerida nii venelased kui hiinlased. Rääkimata Põhja-Koreast, kus on taastatud oma raketivõimekust vaatamata president Trumpi lootustele. Aga siiski on need eelloetletud sündmused suures plaanis veel arengus ja meile siin Euroopa ääremaal avaldavad vähem mõju, kui NATO alussambast USA-ga seotud arengud.

Nimelt lõppes seal kaks aastat väldanud eriprokurör Robert Muelleri uurimine selle kohta, kas president Donald Trump ja tema meeskond tegid koostööd venelastega presidendivalimiste võitmiseks. Samuti, kas ja mis ulatuses venelased sekkusid nendesse valimistesse. Selle uurimise käigus selgus palju ebameeldivat. Mitmed Trumpi kampaaniaosalised said süüdistuse ja mitmed isegi mõisteti vangi. Ka see, et Venemaa sekkus valimisprotsessi, leidis samuti kinnituse. Siiski ei suudetud väidetavasti tuvastada, et Trump ja tema valimismeeskond oleks teinud venelastega koordineeritud koostööd või et Trump oleks takistanud õigusemõistmist. Samas, viimase osas ei tõestatud ka vastupidist ning peaprokurör/justiitsminister William Barri sõnul, ei vabasta see Trumpi vastavast kahtlusest.

Niisiis, president Trumpi poliitilised vastased, kes asetasid suuri lootusi uurimisele, et selle tulemusi kasutades püüda kõrvaldada Trump presidendiametist või vähemalt takistada tema plaanitud taaskandideerimist järgmiseks ametiajaks, pidid pettuma. Trumpi pooldajatele oli see suur pidupäev. Kahjuks aga pole see veel kõik. Muelleri meeskonna seni lukus olnud suud on hakanud paotuma ja anonüümselt olevat mitmedki neist avaldanud imestust, et peaprokurör Barr, kes võlgneb oma määramise Trumpile, oli oma kokkuvõttes Kongressile selliste Trumpi süüst vabastavate  järeldusteni jõudnud. Nende väidetel on nende raportis mitmeid seiku, mis pigem viitavad vastupidisele. Demokraadid nõuavadki nüüd kogu raporti avalikustamist, mida aga ei pea tegema seal sisalduvate delikaatsete andmete tõttu ja mida oligi kutsutud asendama paksu raportit kokkuvõttev lühike neljaleheküljeline kokkuvõte peaprokurörilt. Kes aga arusaadavalt erilist usaldust oponentides ei ärata niigi. Eeldatavasti hakkab selle ümber käima veel pikaajaline kohtulahing, et raportit siiski saaks avalikustada, kuid see ei pruugi lõppeda enne järgmist valimisperioodi, kus Trump on uuesti favoriidina platsis.

Olgu nüüd kuidas nende raportis sisalduvate arvukate tehioludega selles asjas on, aga tegelikult on Trumpi suhtes käimas veel mitmeid uurimisprotsesse. Näiteks New Yorgi osariigi prokuratuur on esitanud hagi Trumpi fondi, selle asutaja Donald Trumpi ja tema laste Ivanka, Donald ja Eric Trumpi vastu finantsmahhinatsioonides. Päevakorral on jätkuvalt ka Trumpi maksudeklaratsioonide avaldamine ja selle taustal olevad kahtlused maksudest kõrvalehoidumise kohta. Lisaks laekub pidevalt teavet erinevates maailmanurkades Trumpi organisatsiooni tegevusest, mis ei sobi kokku tema kui presidendi või siis ametliku presidendikandidaadi staatusega.

Miks see meile korda peaks minema?

Sest USA kui lääne alliansi juhtriigi sisepoliitilise kisma teravnemine, mida on ennustatud ja mille teravnemist on oodata eelseisva presidendivalimiste kampaania foonil kindlasti, tõmbab presidendile endale liiga palju tähelepanu just välispoliitilise agendaga seoses. Teisest küljest võib tugevnev sisepoliitiline pressing sundida presidenti minema mõne välispoliitilise plusspunkti järele, mis ei pruugi olla meile julgeolekupoliitiliselt soodne. Teisest küljest lubab üliohtlikust venelastega koordineeritud koostöö süüst vabastamine Muelleri raporti tulemusena siduda lahti Trumpi käed tema sisemisel motivatsioonil põhinevateks uuteks koostöö üritusteks Putiniga ja survestamaks NATO-t edasiseks jõuliseks finantsilise ja ka operatiivse koormuse ümberjaotamiseks, mis meile siin regioonis kohe kuidagi ei pruugi sobida.

Samas võib ka äsja mandaati pikendanud NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi ning Euroopa juhttelje riikide liidrite sõnavõttudest välja lugeda, et lääne-eurooplased oma territooriumile küll uusi keskmaarakette paigutada ei lase, mis võib samuti tekitada uusi pingeid liitlassuhetes. Kui siia lisada Pariisi eestvõttel jätkuv targutamine Euroopa oma eraldi kaitsevõimekusest ning infoväljas suhteliselt märkamatult läbilibisenud killuke selle kohta, et Washingtonis töötatakse plaaniga massiivselt suurendada liitlaste finantskohustusi nende juures asuvate eelpositsioneeritud USA sõjavarustuse ja -jõudude ülalpidamise eest, mida ida-eurooplased ei suuda (v.a. poolakad, kes vastupidi saavutamas Trumpi-nimelise sõjabaasi paigutamist oma territooriumile ja valmis maksma selle eest miljard dollarit) ning lääne-eurooplased ei taha, siis on USA sisepoliitilise olukorra jätkuv pingestumine kindlasti pigem riskifaktoriks. Ning kui sinna lisada veel teise poliitilise jõu  – Demokraatliku partei – radikaalse tiiva üha jõulisem esilekerkimine, kelle platvormis pole USA julgeolekupoliitiline liidrirolliga arvestamist eriti märgata, siis on meil põhjust seda murelikumalt jälgida USA sisepoliitilise debati teravnemist.

***

Samal teemal:

22. aprillil toimub Edasi paberajakirja avanumbri tähistamine ja ühtlasi Edasi veebisaate “Edasi koos sõpradega” avalik lindistus, külas on Kadri Liik ja Raivo Vare. Rohkem infot siin.

Edasi Hooandja kampaaniale paberajakirja loomiseks saad oma panuse anda siin – Hooandja.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (38)