Kadri Liik: poliitikutel on puudu tõsidusest ja sügavusest. EKRE on sõnumitooja

Kadri Liik ja Ivan Lavrentjev I Foto: Iris Kivisalu

“Nüüd on ka Eesti astunud sammu lähemale lõhele valijate tahte ja valitsejate tegevuse vahel ning seda ma pean ohtlikuks,” ütleb välispoliitika ekspert Kadri Liik usutluses Edasile. “Ma kardan, et see muudab valimised kui sellised vähem ratsionaalseks ja erodeerib usaldust. Aga ühiskonna sisese usalduse hoidmine ja tugevdamine on kõige olulisem asi, mida me praegu saame teha, et Eestit rahututel aegadel hästi hoida ja kaitsta. Pikemat usutlust Kadri Liigiga saab lugeda Edasi paberajakirjast.

Samal ajal, kui me sinuga seda intervjuud teeme (intervjuu toimus 23. märtsil – toim.), istuvad kusagil Stenbocki majas mõned härrad ja räägivad võib-olla juba teist juttu kui varasemalt, et see Euroopa Liit on ikkagi selline moodustis, mida võiks kas laiali saata või väga kõvasti reformida. Kas see, et selline poliitiline mõte jõuab Eestis kõrgemaile võimalikule tasemele – kas see on oht või on see mitte nii hull, kui praegu ajakirjandusest paistab?

EKRE?

Noh ma arvan, et ka Keskerakonnas on üksjagu selliseid poliitikuid, kes ühel või teisel viisil võiks olla kriitilised.

Aga teistel põhjustel. EKRE suhtes… ma arvan, et EKRE on sõnumitooja. Ta on sõnumitooja hirmudest ja pingetest, mis on ühiskonnas olemas. Neid hirme oleks vaja võtta tõsiselt – ja ma ei ole kindel, et seda on alati suudetud. Kas aga nende tõsiselt võtmine tähendab seda, et EKRE peab tulema valitsusse – selles ma ei ole üldse kindel. See, et nad oskavad mingeid inimeste hirme kanaliseerida oma valimistulemuseks, ei tähenda veel, et nad oskavad nendega päriselt tegeleda ja neid lahendada. Natukene nagu Suurbritannias – eks Brexitil on ju ka reaalelulised põhjused. Kogu Põhja- ja Kesk-Inglismaa tööstuslinnade depressiivsus kanaliseerus häälteks Brexiti poolt; see aga ei tähenda, et brexiteerid oskaksid sellega midagi peale hakata. Nad ei ole suutnud Brexititki läbi viia ning veel vähem suudaksid nad näiteks Sunderlandi või Middlesbrough’ inimestele luua väärikaid töökohti ja hubast elukeskkonda.

Ma arvan, et EKRE valitsusse tulek on halb ennekõike sellepärast, et valdav osa Eesti valijatest, vähemalt nagu mina seda tunnetan, neid valitsusse ei tahtnud. Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna valijad – ma arvan, et nemad olid EKRE vastu. Mitte ükskõiksed, vaid ikka kohe vastu. Ja neid veetakse praegu alt. Olnuks EKRE võimuletulek valdava osa valijate reaalne tahtmine, siis oleks teine asi, aga praegu, ma leian, patustatakse Eesti valija suhtes.

Eestis on siiani alati olnud nii, et valimiste järel on valdav osa valijaist tulemusega rahul: sündiv koalitsioon väljendab enamuse eelistusi; rahulolematus tekib vältimatult, aga tekib hiljem. Igal pool nii ei ole. Ma mäletan, kuidas üks venelasest tuttav mulle 1996. aasta suvel ütles, et “Kadri, kui sina lähed valima, ja su kandidaat võidab, siis sa tead, mida sa saad. Aga mina, näe, valin Jeltsinit ja mul pole aimugi, mida ta tegema hakkab.” Nüüd on ka Eesti astunud sammu lähemale sarnasele lõhele valijate tahte ja valitsejate tegevuse vahel, ning seda ma pean ohtlikuks. Ma kardan, et see muudab valimised kui sellised vähem ratsionaalseks ja erodeerib usaldust. Aga ühiskonna sisese usalduse hoidmine ja tugevdamine on kõige olulisem asi, mida me praegu saame teha, et Eestit rahututel aegadel hästi hoida ja kaitsta.

Nii et minu jaoks on EKRE valitsusse tulek probleemiks just Eesti, mitte Euroopa Liidu kontekstis.

Mis puudutab Euroopa Liitu, siis… Euroopa Liidu püsimajäämise pant ei saa olla selles, et sarnase sõnumiga inimesi ja parteisid otsuselangetamisest alati ja igal juhul eemal hoida. Need parteid võivad olla ebameeldivad, aga nad on sõnumitoojad muredest, mis on legitiimsed ja nendega, nagu öeldud, tuleb tegeleda. Ka meinstriimparteid võiksid püüda see teha – tõsiselt ja sisuliselt probleemide juuri uurides, mitte populistlikult loosungeid üle võttes. See protestilaine on vaja vastu võtta ja lahendada. Venelased, muide, on sellest aru saanud, vähemalt ajaloolises kontekstis – üks nende poliitikakommentatoreid mõne aja eest arutles selle üle, kuidas Lääs suutis 1968. aasta protestid vastu võtta ja integreerida, samal ajal kui Nõukogude Liit need maha surus. No ja tulemus oli 20 aastat hiljem näha.

EKRE mõttekaaslased on siin-seal valitsustesse juba läinud, ja siis nad on pidanud  ise hakkama elu tõsiasjadele otsa vaatama: küsima, mis asi on Euroopa Liit? Mida ta meile annab? Ja millised valikud meil on? Me näeme ka tulemusi. Vaadake Syriza’t – Alexis Tsipras on praeguseks täitsa hea eurooplane. Samuti ei Austria ega Itaalia kipu Euroopa Liidust lahkuma, vaatamata sellele, kes neil on valitsuses.

Samas on ka Fidesz või Õigus ja õiglus, mis on võib-olla natuke radikaalsematel seisukohtadel Euroopa Liidu suhtes. 

Ja nemad ka ei kipu välja minema. Kusjuures, Poola ja Ungari on minu jaoks väga erinevad, ma ei kõrvutaks neid. Aga nad kõik saavad aru, et Euroopa Liit on neile vajalik. Nägin Euroopa solidaarsuse tugevust, kui kirjutasin uurimust Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest:  Venemaa ja Euroopa Liidu Power Audit. ECFRil on uurijad kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides; ma saatsin neile suure Venemaad puudutava küsimustiku ja muu hulgas uurisin ka toetust sanktsioonidele. Ning selgus, et mitte keegi ei ole valmis sanktsioone lõpetama. Ungari, Austria ja Itaalia ütlesid, et neile ei meeldi sanktsioonid, nad ei usu, et need töötavad, aga ei, nad ei plaani neid vetostada, sest Euroopa solidaarsus on neile oluline. Nad mõistavad, et Eesti-sugustele riikidele on Venemaa küsimus eksistentsiaalne ja kui nad meid meie jaoks nii olulises asjas ei toetaks, kuidas saaks nad oodata meie toetust asjades, mis nende jaoks tähtsad?

Kusjuures, tuleks mõista, miks Euroopa Liit meile tegelikult tähtis on – asi ei ole ainult ega peamiselt selles, et meie majandussüsteem on Euroopasse integreeritud ja lahkumine on kulukas ja raske – kuigi see kõik on ka tõsi. Aga tähtsam on see, et Euroopa Liit on Eestile ikkagi parim ja võibolla ka ainus võimalus rääkida kaasa maailmakorra suurtes küsimustes, kus meie enda hääl muidu mitte kuidagi kuuldav ei oleks. Kui me tahame, et meile sobiv elukorraldus säiliks ka tuleviku maailmas, siis Euroopa ühtehoidmine on selleks parim garantii. Ilma Euroopa Liiduta oleksid kõik Euroopa riigid vaid väikeriigid suurte meelevallas – ja Eesti veel eriti väike.

Aga iseenesest see, et meil EKRE kogus arvestava protsendi, kui ka kõikides nendes teistes riikides, mida me just mainisime, olgu tegemist Brexitiga või mõnede siseriiklike valimistega: radikaalsemad, tihtipeale Euroopa Liidu vastasemad – jah, muidugi, see on ainult üks komponente nende retoorikas ja programmides – aga need koguvad märgatava toetuse. Kas see tähendab seda, et need meist, kes ikkagi kannavad Euroopa ühisväärtusi, et oleme ikkagi oma töö kehvasti ära teinud? Et me ei ole seda teadmist, et Euroopa Liit on kasulik, suutnud viia selle tavalise eestimaalaseni, kes kusagil maapiirkonnas elab ja kus tõesti ongi sotsiaalmajanduslikus plaanis elu kehvem kui Kalamajas.

Ma arvan, et eks ta teab seda tegelikult – Eesti maapiirkonnad saavad Euroopa Liidult ju päris palju raha. Eks ikka teatakse, mis majad ja karjaaiad kõik on Euroopa Liidu rahadega püsti on pandud. Aga kui kaalukausi teisele poolele tulevad sügavad eksistentsiaalsed hirmud, siis need on paratamatult tugevamad, ükskõik, kas nad on siis põhjendatud või mitte.

Minu meelest tuleks püüda mitte lasta tekkida olukorral, kus tolerantsus ja turvatunne omavahel vastuollu sattuvad. Nad ei saa tegelikult vastuolus olla: inimene on teiste suhtes tolerantne siis, kui ta ennast omas nahas hästi tunneb, ja selle jaoks peavad tal olemas olema baasturvalisus, minimaalne kindlus tuleviku suhtes, väärikus, väärtustatuse tunne.

Nõuda tolerantsust ilma hirmudega tegelemata – see on, ma kardan, tühi töö.

Ning immigratsioon on tõesti vallandanud Euroopas palju hirme, ja paljud ei räägi sellest enam ratsionaalselt ja faktitäpselt. Paljud usuvad, et Euroopa Liit soosib immigratsiooni – mis ei ole ju üldse nii! 2015 aasta immigratsioonilaine ehmatas kõiki ja pärast seda on kogu Euroopa Liidu poliitika suunatud immigratsiooni piiramisele.

Mind häirib ka, et praeguses debatis on väga erinevad asjad väga ühte põimunud  – nimelt, küsimus immigratsioonist ja küsimus põgenike elude päästmisest. Minu meelest tuleks neid teemasid eraldi käsitleda. Elu päästmine on absoluutne väärtus, seda ei tohiks vaidlustada. Hoopis teine küsimus on nende päästetud inimeste õigus edaspidi igavesti kusagil Euroopa Liidus elada. Ma ei ole kindel, et see on hea. Ideaalis võiksid paljud neist suunduda oma kodumaale tagasi, sest kes siis seal muidu toimetab, mis seal saab, kui kõik ettevõtlikumad on ära tulnud? Mõned, muidugi, ajavad juured alla ja jäävad, ja sageli on asukohariikidel neist hiljem palju rõõmu ja kasu. Aga tuleks püüda toetada ka koju naasmist, seda enam, et paljud ju tegelikult ise seda tahavad.

Praegu on inimestel tekkinud mulje, et “Vahemerest põgenike päästmine võrdub immigratsiooniga” – ja paljud igati head, toredad, Eestist hoolivad, aga immigratsiooni pelgavad inimesed on rõõmsad, kui lehest loevad, et päästelaevad enam merele ei sõida. See on minu jaoks pisut õõvastav…Ma arvan, et nende endi jaoks ka, kui nad sellele hiljem tagasi mõtlevad. Aga seda teeb hirm – mille tekkimist oleks poliitikud võinud püüda vältida.

Noh Eestis on ju selliseid Vahemerest päästetud põgenikke veelgi-veelgi vähem, kui kus iganes mujal. Aga ikkagi see tont käib ka mööda Eestit.

Jah, käib. Aga minu meelest, kui see teema 2015. aastal kerkis, siis meie poliitikud ei suhtunud sellesse asjakohase ettevaatusega. Ma mäletan seda tolerantsuslainet, mis oli tol ajal Eestis – kuidas kapis ei ole kolle…Neid ei olegi, aga samas Eesti on immigratsioonist traumeeritud riik, nõukogude immigratsioonist. Me ei ole suutnud seda siiamaani ära seedida. Nii et uutest immigrantidest rääkides tuleks olla ettevaatlik. Kusjuures, rass ja rahvas ei mängi siin isegi rolli. Ma olen mõelnud, et kui ühel päeval näiteks Kihnusse asustada 100 eestlast näiteks Tartust, siis sellest tuleb tõenäoliselt samuti paks pahandus. Aga üks või kaks Tartu peret oleks ehk igati tore! Kultuurikontekst ei tohi ohtu sattuda, siis on kõik hästi.

Aga puht kvantitatiivselt, 1970ndatel tuli siia kümnetes tuhandetes inimesi ja praegu me räägime 240 kvoodipagulasest, kellest pool on ise vabatahtlikult Saksamaale ära läinud.

Loomulikult. Täpselt! Aga see, mis meis räägib, on trauma. Eesti rahvuslikus mälus on mälestus sellest, kuidas me ei kontrollinud oma piire ja inimesed tulid piiramatult sisse. Ja võtsid üle eesti väikelinnad Virumaal ja venestasid need. Trauma teebki inimese ebaratsionaalseks, aga seda tuleb mõista. Ja tuleb inimestega seda traumat arvestades rääkida. Väljavaade, et Euroopa Liidust hakkaks meile tulema tuhandete kaupa immigrante – loomulikult see ei ole tõsi. Aga seda tuleb ka inimestele öelda, et see ei ole tõsi, et see ei ole midagi, mida me tahame, või midagi, mida “korralik liberaalne inimene peab tahtma.”

EKRE poliitikud on sõnakad ka selles osas, et tulevad mitte ainult täiesti teissugusest kultuuriruumist või usuruumist inimesed, vaid tulevad ka Ukraina ehitajad.

Jällegi, minu meelest kogu küsimus on proportsioonis. Kui uusi inimesi tuleb sellisel määral, et nad adapteeruvad kohaliku kultuuriga ja see jõuab nad nii-öelda alla neelata, siis on pikemas perspektiivis kõik korras. Kui neid tuleb nii palju, et nad hakkavad oma kultuurilisi saarekesi tekitama, tulevad rahvuslikud getod ja muu sarnane, siis ei pruugi enam korras olla. Mõnel pool toimivad ka need hästi – New Yorgis on palju väga nauditavaid vähemusrahvuspiirkondi! – aga mitte alati ja mitte igal pool. Eestlastele, ma arvan, selline asi ei meeldiks ega sobiks. Me ei ole head võõrastega suhtlejad, ja rahvusgetode tekkides me tunneks, et oleme jälle kaotanud tükikese oma maad teistele.

Igasuguse immigratsiooni puhul on oluline proportsioon.

Minu meelest on tuttav kodukeskkond miski, mida inimesed väärtustavad ja ma saan sellest aru. Ei tohi inimeselt nõuda, et ta oleks valmis alla neelama suuri ja soovimatuid muutusi ning seda rõõmsalt. Inimene tahab oma kodukohta, kus ta sündis, ära tunda ka siis, kui ta sureb. Ja see on väga inimlik soov. Minu meelest on vale ja ohtlik seda vaidlustada või eitada – ükskõik siis, kas me räägime parajasti immigratsionist või metsalangetamisest. Aga see ei tähenda, et peaks sissesõitnute kohta jämedusi ütlema või salaja öösel saekaatreid süütama.

Aga üldse see, et kõik need teemad, mis esmajoones on ju ikkagi välisteemad, meil on nad niivõrd kõvasti sisepoliitikas kanda kinnitanud. Kas see on mingi üldine trend Euroopas, või on see Eesti spetsiifika, et meil, ütleme, sisepoliitilistel debattidel väga tihti vaieldakse mingite välisteemade üle?

Kas vaieldakse? Viimastel valimistel ei olevat välispoliitikast kuigi palju juttu olnud…

Noh, kui vaatame sügisesse, siis üks suurimaid lahknevusi tollases koalitsioonis oli seoses selle ÜRO migrandi Compactiga.

Jah, see oli tõepoolest üks üle-Euroopaline emotsioonilaine, ja jälle puudutas see migratsiooni. Ning, kas tahtlikult või tahtmatult, seda dokumenti tõlgendati tihtilugu valesti – nagu see soodustaks migratsiooni. Eesti puhul oli pettumust valmistav, et mõnedki poliitikud, kes pidanuks paremini teadma, läksid selle retoorikaga kaasa… Tõsiseid ja ohtlikke teemasid – nagu migratsioon või nagu Venemaa – ei tohiks minu meelest populistlikult valimisvõitluse ohvriks tuua. Neist tuleks rääkida ausalt ja tasakaalukalt; ning jällegi, vaadata, kus on inimeste hirmude tegelikud juured, mille vastu või mille tõttu see kaitsereaktsioon tegelikult tekib – ja siis nende asjadega tegeleda.

Kes peab neid hirme maandama?

Noh, valitsus kindlasti peaks püüdma seda teha. Valitsusele on seda vaja juba seepärast, et ta saaks oma inimestega üleüldse suhelda, et tal oleks inimeste usaldus, et ta saaks üleüldse midagi teha sise- või välispoliitikas, et elanikkond selle omaks võtaks. Eestis on sellega olnud üldjuhul päris hästi. Poliitikute ja rahva vahel on baasusaldus enamasti alati olemas olnud. Palju rohkem kui paljudes teistes riikides. Aga seda tuleb hoida, iseenesest see ei püsi.

Poliitik peaks tundma neid inimesi, keda ta esindab ja juhib. Ning evima vastutustunnet. Ma arvan küll, et palju asju sõltub poliitikute vastutusest, sellest, mida nad oma töö eesmärgina näevad – kas lihtsalt ükskõik mis hinnaga valituks saada, või ikkagi inimeste ja riigi paremat käekäiku. Aga poliitikud, paraku, on tänapäeva maailmas on järjest kehvema kvaliteediga. Seda mitte ainult meil – meil ehk seni vähem kui mujal, aga trend on üldine.

Sa pead silmas, et puudu on teadmisi?

Tõsidusest, sügavusest on puudu.

Et see kõik on pigem selline kampaania-moodi poliitika?

Jah. No vaata Suurbritanniat. Nende viimaste aastate poliitika on olnud täiesti hämmastav vastutustundetuse, ebakompetentsuse ja streegiapuudumise paraad… Ning minu jaoks on kõige kummastav see, millest see algus – David Cameroni referendumiotsusest. Paljud Briti toorid ütlevad, et Cameron tahtis head, lihtsalt arvestas valesti. Ma ei tea. Minu silmis oli ta pigem nagu kaheaastane laps autoroolis. Kui selline vastu puud sõidab, siis me ju ei ütle, et ta arvestas valesti – see ei ole õige sõna. Ta ei teadnud üldse, mida ta tegi.

Et selline asi saab juhtuda arenenud demokraatias, on hirmutav. Ning ega ka meie millegi sarnase eest kaitstud ei ole – kui tuleb Eesti oma Cameron mõne samavõrd “geniaalse” poliittehnoloogilise ideega, siis ma ei ole kindel, et Eesti parteides, institutsioonides või meedias on kriitiline mass kaineid päid, kes ta õigel ajal peataks.

Tihtipeale jääb mulje, et arvestatakse päev ette, isegi mitte nädal ette.

Oluliste asjadega lihtsalt ei tohi mängida. Üldse, mitte mingitel kaalutlustel. See muidugi eeldab ka, et poliitik saab aru, millised asjad on olulised, ja mis võib saada, kui neid alahinnata. Cameron ei saanud…

Mis kvaliteediga poliitikuid on tarvis?

Minule meeldib Merkel. Tema teab, millest ta räägib, tal on kodutöö tehtud, detailid selged, ta tunneb asjade omavahelisi seoseid.

Teda vahel süüdistatakse visiooni vähesuses või pikas kõhklemises, mis võib olla tõsi – aga mina näiteks usaldan Merkeli kõhklusi hulga rohkem, kui mõne teise inimese uljust ja visiooni.

Visiooniga on üldse omaette probleem. Minu meelest meie maailm on väga suure murrangu lävel või keskel. Kõik muutub ühekorraga. Muutuvad mitte üksnes jõuvahekorrad maailmas: ida tõuseb ja lääs vajub, vaid ka hulk muid meie elu veel suuremal määral mõjutavaid asju. Tehnoloogia areng, tehisintellekt, geenitehnoloogia, sotsiaalmeedia ja kuidas see meie infotarbimist muudab, mõtlemist fragmenteerib – kogu meie keskkond muutub nii suurel määral, et siin mingisugust visiooni välja hõigata on kahtlane tegevus. See on nagu keset orkaani üritada suunda seada – see pole realistlik. Nii et visionäärlusega on praegu see oht, et visioonid võivadki jääda pealiskaudseks PR-aktsiooniks, mis jätab poliitikust hetkeks hea mulje, aga tegelikult tulevikunägemusena, veel vähem strateegiana ei päde, ja tõsiselt võetuna võib teha rohkem kahjugi kui head.

Selles mõttes ma pean Merkeli ettevaatlikkust küllaltki targaks hoiakuks. Võib-olla see on Suurbritannias elamise mõju, aga jah, mul on tekkinud sõnaosavate visionääride suhtes sügav umbusk. Britid on ju šarmantselt sõnaosavad ja see on neid poliitikas väga aidanud. Aga sõnaosavus on kasulik ja hea, kuni ta teenib  strateegiat ja visiooni – eeldusel, et need on head. Kui ta muutub asjaks, mis varjab strateegia ja visiooni puudumist, siis on ta pigem halb, sest siis muutub kogu poliitika üheks õhumulliks, tõsidus ja vastutus kaovad.

Suurbritanniat jälgides on näha, kuidas see juhtub. Cameron kuulutas täiesti läbimõtlematult välja referendumi, sest ta uskus, et ta on nii hea oraator, et kindlasti ta selle võidab… Theresa May hõikas täiesti läbimõtlematult välja Brexiti tähtaja ja omavahel vastuolus olevad “punased jooned”… Äärmus-Brexiteeridest nagu Jacob Rees-Mogg ma parem ei räägigi. Financial Times’i ajakirjanik Simon Kuper on hästi kirjutanud, kuidas Suurbritannia oli sõnaosavusega juhitud riik – country run on eloquence. Aga selline seest tühi ja sõnaosavusel baseerunud poliitika on toonud paraja katastroofi. Eks näeb, kas, mida ja millal sellest õpitakse. Aga Briti poliitikuid kuulates nüüd ma alati kolm korda kontrollin, kas nende sõnaosavuse taga on reaalne sisu või ei ole. Ja seda tasub ka mujal teha. Ma arvan, et läänemaailmas on mitmeid poliitikuid, kes pealt tunduvad ilusad ja liberaalsed, aga seest on tegelikult üsna tühjad ja tõsidusevabad – ja nad ise võivad sealjuures siiralt arvata, et stiil ja esinemisoskus ongi peamised nõuded peaministri ametile.

Aga kas see ei ole mitte surnud ring: inimeste huvi mingite teemade vastu kahaneb, kasvõi seepärast, et kipume omas mullis elama sotsiaalmeedias ja mujalgi, ja siis poliitikud pakuvadki neile inimestele lihtsat ja ilma pikema vaadeta agendat, mis lõppkokkuvõttes päädibki sellega, et aetakse sellist poliitikat, nagu aetakse?

Võibolla, aga see ei ole ju jätkusuutlik. Vaadake, kuhu see poliitika on meid viinud.

Kuidas me peaks sellest surnud ringist välja murdma?

Ma ei tea. Mul ei ole sellele küsimusele head vastust. Ma ei tea, miks läänemaailma parteisüsteemid üha enam toodavad pealiskaudseid poliitikuid. Aga see näib kõikjal nii olevat. Nooremad on pealiskaudsemad kui vanad. Ja see ei tule sellest, et nad  oleksid kuidagi halvad: enamasti on nad kenad inimesed, kes tahavad parimat, aga neil puudub tõsidus ja sügavus.

Võib-olla on asi selles, et tänapäeva poliitikud ei ole teinud palju muud peale poliitika. Kui sinu karjäär algab noorpoliitikuna, siis see treenib sind mingiteks pealiskaudseteks asjadeks. Siis sa tegeled posterite kleepimisega, valimiskampaaniga, ehk siis poliitika poliit-tehnoloogilise küljega – selle asemel, et mingeid teemasid süvitsi tunda, tegeleda fundamentaalsete küsimustega, mõelda, kuidas sinu riik peab oma majandust korraldama, kuidas ennast kaitsma jne. See on ilmselt üks põhjus, aga ma kardan, et see ei ole kogu vastus sellele küsimusele, siis on midagi veel. Maailm on praegu nii keeruline, kuidas üleüldse omada mingisugust pädevat holistilist nägemust temast? Ma arvan, et sellega väga paljud inimesed, sh poliitikud, ei saagi toime tulla. Ja ma ütlen ausalt, et ma ei tea, mida sellega teha.

***

Samal teemal:

22. aprillil toimub Edasi paberajakirja avanumbri tähistamine ja ühtlasi Edasi veebisaate “Edasi koos sõpradega” avalik lindistus, külas on Kadri Liik ja Raivo Vare. Rohkem infot siin.

Edasi Hooandja kampaaniale paberajakirja loomiseks saad oma panuse anda siin – Hooandja.

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev on rus.Edasi.org peatoimetaja. Ta teeb Edasi eesti- ja venekeelsetele versioonidele ülevaadet Venemaa meediast. Tal on kõrgharidus ajaloo erialal ning 8-aastane töökogemus kommunikatsiooni valdkonnas. Loe artikleid (27)