Meelis Kubits: kõik sõidavad Jerevani. „Mittesoovitav missioon“. Ülestunnistus #24

Lõppenud nädalal andsid ametivande Riigikogu XIV koosseisu liikmed. Kui lõpusirgel ootamatu vasakpöörde teinud Eesti 200 välja jätta, on parlamendis esindatud enamike Eesti elanike ambitsioonid. Justnimelt ambitsioonid, sest hääletaja tunneb õhus otsedemokraatia lõhna ja annab oma ootustest, igaüks omal moel ja viisil teada. Ajakirjanduse kui institutsiooni järjekindel maailmavaatestumine, vältides sõna „politiseerumine“, ei jätagi sotsiaalmeediale muud võimalust kui plahvatada.

Viimati oli sellist särtsu Eesti poliitikas ehk 2003. aasta kevadel, kui peaministri portfelli ning vastutuse riigi edasise käekäigu eest võttis uus poliitiline jõud Res Publica. Suur rahva ootus ja kuigi see pole tänase jutustuse teema, veel suurem pettumine.

Valimiste suurim ja siiani kestev intriig on EKRE jõuline tulemine. Meeste julge sõnavara ning keha- ja märgikeel on varjutanud minu meelest rahva ühe peamistest nõudmistest valitsejatele. Päris niimoodi enam edasi ei saa. Oleks liiga lihtne arvata, et kõik sada tuhat külma käest tuppa tulijat nõuaksid rahvahääletusel koosoleluseaduse tühistamist või kirjutaksid alla veel mõnedele radikaalsetele mõtetele. EKRE on universaalne protestipartei, erakond „protiv vseh“, kelle valijate seas on palju Ukraina analoogi kasutades Vladimir Zelenski poolt esimeses voorus hääletanuid. Lihtsaid, süsteemi tema ebaefektiivsuse – Ukraina puhul varguse, Eesti puhul bürokraatia – kasvu pärast põlgavaid inimesi. Ukraina näitel on need inimesed, kellele on argumendist „jah, Porošenko on varas, aga ta on meie varas, vähevõitu“.

Tänane Ülestunnistus puudutab põguselt rahvadiplomaatia missiooni „kõik sõidavad Jerevani“ varjukülgi.

Seda osa sellest suurepärasest ja mitmepoolsest kultuurivahetusest, mis täitis vähemalt kahe riigi vahelistes suhetes tühimiku, mida poliitiline, eeskätt gepoliitiline reaalsus on tekitanud. Moskvasse suunduva presidendi visiidi taustal saame väita sama. Millest heast oleks üleüldse Moskvas rääkida, kui ei oleks kahe naabeeriigi kultuurivahetust. Poliitika -, majandus 0, kultuur +. Jah, halvast on rääkida küll, aga see ei saa ju olla kohtumise ainus sisu. Koostööd hakatakse otsima ühisosast.

Eesti ja Armeenia suhted ei ole olnud kindlasti halvad. Aga sel perioodil olid nad pea olematud. Käies 2012. aasta sügisel läbi käik olulised Armeenia ametkonnad ja loomeliidud, oli täiesti selge: kokkupuutepunktid Eesti ja Armeenia ajaloos, nõudlus kahe rahva läbikäimise ja kuna muud mõjusamat lahendust kuskilt võtta ei ole, siis kultuurivahetuse järele, on väga suur. Märksõnad Hortus Musicus, Rahvusmeeskoor, kirjanik Sergei Dovlatov, ülikoolide koostöö potentsiaal lausa karjusid pakkumise järele. Liites siia ka Odessa kogemuse ja referentsid, sest meenutan, kontaktid Armeenia võimuladviku ja mitmete loomeliitudega tulid just Odessa intelligentsilt.

Igal inimesel on oma nn EKRE sünnipäev. Mõne jaoks see on erakonna pääsemine 2015. aastal parlamenti, mõne jaoks arusaamine, et nad ongi kohal st, valimistulemuste selgumine ja koalitsiooniläbirääkimiste algus kevadel 2019. Mõne jaoks on see märk Riigikogu liikme vande andmisel või koalitsioonilepingu läbilugemisel eile, 6. aprillil. Minu EKRE sündis aprillis 2013. Audients Eesti Vabariigi kultuuriministri juures. Hetk kõige koledamast ja mõttetumast perioodist Eesti poliitikas. Arrogantne, ennastimetlev.

Auditentsile eelnes sõbralik kõne fraktsioonist „oleme siin asja arutanud, aga kuna tegemist on kodanikuinitsiatiiviga, tundus asi kahtlane. Vajab selgitamist“. Kas mul siis selgitamise vastu on midagi olnud. Välisministeerium oli kogu planeeritava missiooni detailiega kursis, kultuuriministeerium hõivatud esindajad aga lihtsalt ei pidanud vajalikuks kirjadele vastata.

„Kuna raha sa ei soovinud“.

Jah, raha me tõesti ei soovinud. Kogu rahvadiplomaatia missioon „kõik sõidavad Jerevani“ maksis kokku suurusjärgus 400 000 eurot, millest 320 00 oli minu isiklikud vahendid, suures osas laenud. Eesti riigi panuseks oli Kultuurkapitali poolt RAM päevarahadeks eraldatud 4500 eurot.

Üks palve mul ministrile siiski oli. Peale seda, kui olin Armeenia kultuuriministri Asmik Pogosjaniga korduvalt kohtunud (kõne Armeenia presidendi venna kabinetist. „Hea Asmik. Meelis on Jerevanis, ta tuleks 30 min pärast Teie juurest läbi“) oli Armeenia poolele jäänud ainuke küsimus.

„Meelis, me usume kõike. Et need lennukid lendavad ja kollektiivid tulevad jne. Aga selleks, et saaksime omalt poolt samuti panustada, kas saaksid korraldada nii, et Eesti kultuuriministeeriumist keegi kinnitaks sellise initsiatiivi olemasolu, sest meie kirjadele nad ei vasta“.

Tunnistan, ei saanud hakkama. Kaks Airbus lennukit koos 360 inimesega pardal, 40 planeeritud üritust, saime hakkama, aga sellega, et selgeks teha Eesti kultuuriekspordi eest vastutavale inimesele, et oleks vaja saata üks kiri, mis kinnitab, et ministeerium on kursis, sellega hakkama ei saanud.

Minister: “No rääkige, mis toimub.”

Kodanik: “Tegemist on kodanikualgatusega. Armeenia on hädas, veidi nagu nurga taga. Kultuurivahetus on ainuke viis kuidas suhteid hoida. Meil on kavas 40 üritust. RAMi 3 kontserti, Hortus Musicus, Tõnis Mägi ja Kärt Johanson, Vene Teater, Peeter Volkonski, Arvo Valton, JMKE, Anne Veski, Dovlatovi päevad, Tallinna linna ja Jerevani linnesindajate kohtumine, 5 riigikogu liiget, 40 ajakirjanikku seitsmest riigist, neist 15 Eestist, DDT, Mihhail Žvanetski, terve Raihhelgauzi teater, kokku 600 inimest. „Kõik sõidavad Jerevani“ . Välisminister kaalub võimalust osaleda

Minster: “Kes maksab?”

Kodanik: “Mina maksan. (ca 400 000 EUR suuruse kogukulu juures tundus minu osas – 320 000 eurot olevat korrektne vastus)

Minister: “Ei usu…”

Meie pilgud praktiliselt ei kohtunud.

Täispikkuses saavad tasulisi artikleid lugeda püsitellijad.

Aita luua innustavat ja harivat keskkonda!
Artiklite lugemiseks loo EDASI.org lugejakonto ja tee PÜSIMAKSE PANGAS 5€/kuus.
Teine võimalus on ZLICK mikromakseteenus, kus makse toimub mobiiltelefoni teel.

Häid lugemiselamusi!

 

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (54)