Lõppenud nädalal andsid ametivande Riigikogu XIV koosseisu liikmed. Kui lõpusirgel ootamatu vasakpöörde teinud Eesti 200 välja jätta, on parlamendis esindatud enamike Eesti elanike ambitsioonid. Justnimelt ambitsioonid, sest hääletaja tunneb õhus otsedemokraatia lõhna ja annab oma ootustest, igaüks omal moel ja viisil teada. Ajakirjanduse kui institutsiooni järjekindel maailmavaatestumine, vältides sõna „politiseerumine“, ei jätagi sotsiaalmeediale muud võimalust kui plahvatada.
Viimati oli sellist särtsu Eesti poliitikas ehk 2003. aasta kevadel, kui peaministri portfelli ning vastutuse riigi edasise käekäigu eest võttis uus poliitiline jõud Res Publica. Suur rahva ootus ja kuigi see pole tänase jutustuse teema, veel suurem pettumine.
Valimiste suurim ja siiani kestev intriig on EKRE jõuline tulemine. Meeste julge sõnavara ning keha- ja märgikeel on varjutanud minu meelest rahva ühe peamistest nõudmistest valitsejatele. Päris niimoodi enam edasi ei saa. Oleks liiga lihtne arvata, et kõik sada tuhat külma käest tuppa tulijat nõuaksid rahvahääletusel koosoleluseaduse tühistamist või kirjutaksid alla veel mõnedele radikaalsetele mõtetele. EKRE on universaalne protestipartei, erakond „protiv vseh“, kelle valijate seas on palju Ukraina analoogi kasutades Vladimir Zelenski poolt esimeses voorus hääletanuid. Lihtsaid, süsteemi tema ebaefektiivsuse – Ukraina puhul varguse, Eesti puhul bürokraatia – kasvu pärast põlgavaid inimesi. Ukraina näitel on need inimesed, kellele on argumendist „jah, Porošenko on varas, aga ta on meie varas, vähevõitu“.
Tänane Ülestunnistus puudutab põguselt rahvadiplomaatia missiooni „kõik sõidavad Jerevani“ varjukülgi.
Seda osa sellest suurepärasest ja mitmepoolsest kultuurivahetusest, mis täitis vähemalt kahe riigi vahelistes suhetes tühimiku, mida poliitiline, eeskätt gepoliitiline reaalsus on tekitanud. Moskvasse suunduva presidendi visiidi taustal saame väita sama. Millest heast oleks üleüldse Moskvas rääkida, kui ei oleks kahe naabeeriigi kultuurivahetust. Poliitika -, majandus 0, kultuur +. Jah, halvast on rääkida küll, aga see ei saa ju olla kohtumise ainus sisu. Koostööd hakatakse otsima ühisosast.
Eesti ja Armeenia suhted ei ole olnud kindlasti halvad. Aga sel perioodil olid nad pea olematud. Käies 2012. aasta sügisel läbi käik olulised Armeenia ametkonnad ja loomeliidud, oli täiesti selge: kokkupuutepunktid Eesti ja Armeenia ajaloos, nõudlus kahe rahva läbikäimise ja kuna muud mõjusamat lahendust kuskilt võtta ei ole, siis kultuurivahetuse järele, on väga suur. Märksõnad Hortus Musicus, Rahvusmeeskoor, kirjanik Sergei Dovlatov, ülikoolide koostöö potentsiaal lausa karjusid pakkumise järele. Liites siia ka Odessa kogemuse ja referentsid, sest meenutan, kontaktid Armeenia võimuladviku ja mitmete loomeliitudega tulid just Odessa intelligentsilt.
Igal inimesel on oma nn EKRE sünnipäev. Mõne jaoks see on erakonna pääsemine 2015. aastal parlamenti, mõne jaoks arusaamine, et nad ongi kohal st valimistulemuste selgumine ja koalitsiooniläbirääkimiste algus kevadel 2019. Mõne jaoks on see märk riigikogu liikme vande andmisel või koalitsioonilepingu läbilugemisel eile, 6. aprillil. Minu EKRE sündis aprillis 2013. Audients Eesti Vabariigi kultuuriministri juures. Hetk kõige koledamast ja mõttetumast perioodist Eesti poliitikas. Arrogantne, ennastimetlev.
Auditentsile eelnes sõbralik kõne fraktsioonist „oleme siin asja arutanud, aga kuna tegemist on kodanikuinitsiatiiviga, tundus asi kahtlane. Vajab selgitamist“. Kas mul siis selgitamise vastu on midagi olnud. Välisministeerium oli kogu planeeritava missiooni detailiega kursis, kultuuriministeerium hõivatud esindajad aga lihtsalt ei pidanud vajalikuks kirjadele vastata.
„Kuna raha sa ei soovinud“.
Jah, raha me tõesti ei soovinud. Kogu rahvadiplomaatia missioon „kõik sõidavad Jerevani“ maksis kokku suurusjärgus 400 000 eurot, millest 320 00 oli minu isiklikud vahendid, suures osas laenud. Eesti riigi panuseks oli Kultuurkapitali poolt RAM päevarahadeks eraldatud 4500 eurot.
Üks palve mul ministrile siiski oli. Peale seda, kui olin Armeenia kultuuriministri Asmik Pogosjaniga korduvalt kohtunud (kõne Armeenia presidendi venna kabinetist. „Hea Asmik. Meelis on Jerevanis, ta tuleks 30 min pärast Teie juurest läbi“) oli Armeenia poolele jäänud ainuke küsimus.
„Meelis, me usume kõike. Et need lennukid lendavad ja kollektiivid tulevad jne. Aga selleks, et saaksime omalt poolt samuti panustada, kas saaksid korraldada nii, et Eesti kultuuriministeeriumist keegi kinnitaks sellise initsiatiivi olemasolu, sest meie kirjadele nad ei vasta“.
Tunnistan, ei saanud hakkama. Kaks Airbus lennukit koos 360 inimesega pardal, 40 planeeritud üritust, saime hakkama, aga sellega, et selgeks teha Eesti kultuuriekspordi eest vastutavale inimesele, et oleks vaja saata üks kiri, mis kinnitab, et ministeerium on kursis, sellega hakkama ei saanud.
Minister: “No rääkige, mis toimub.”
Kodanik: “Tegemist on kodanikualgatusega. Armeenia on hädas, veidi nagu nurga taga. Kultuurivahetus on ainuke viis kuidas suhteid hoida. Meil on kavas 40 üritust. RAMi 3 kontserti, Hortus Musicus, Tõnis Mägi ja Kärt Johanson, Vene Teater, Peeter Volkonski, Arvo Valton, JMKE, Anne Veski, Dovlatovi päevad, Tallinna linna ja Jerevani linnesindajate kohtumine, 5 riigikogu liiget, 40 ajakirjanikku seitsmest riigist, neist 15 Eestist, DDT, Mihhail Žvanetski, terve Raihhelgauzi teater, kokku 600 inimest. „Kõik sõidavad Jerevani“ . Välisminister kaalub võimalust osaleda
Minster: “Kes maksab?”
Kodanik: “Mina maksan. (ca 400 000 EUR suuruse kogukulu juures tundus minu osas – 320 000 eurot olevat korrektne vastus)
Minister: “Ei usu…”
Meie pilgud praktiliselt ei kohtunud.
Kui ei usu, siis ei usu. Mõned nõukokogude süsteemi priviligeeritud lapsed kasvasid suhkruvati sees suureks ja vati ära limpsides, haarasid endale sülle kukkunud väikeriigis parimad palad ning laiasid uus olukorras häbenemata edasi. Luues endile mõningatel juhtudel sellega seoses isegi õrnalt dissidentliku aura. Asi polekski selles ühes tatises „ei usu“-s, kui sellele ei eelnenuks ega järgnenuks pidev laim ja mölapidamatus, mis leidis kahtlemata vastuvõtliku pinnase Armeenia teatud naabrite diplomaatiliste esindajate isikus. Aserbaidžaani suursaadik läks koguni nii kaugele, et levitas otseselt oma versiooni asjast, et kogu missiooni maksavad kinni venelased, traditsiooni kohaselt riiklikud naftafirmad. Mis võiks olla Rosnefti huvi finantseerida JMKE kontserti Jerevani kesklinna maa-aluses punkris, jääb muidugi mõistetamatuks. Aga kui pahatahtlikult meelestatud riigi suursaadiku versioon põrkub paranoilise Eesti poliitikuga, siis võib kõike oodata. Läkski paar aastat ja saime lugeda kuidas mõned tuntud Eesti poliitikud lasid end Bakuu naftadollarite eest sõna otseses mõttes masseerida.
Loomulikult levitati segadust ka ajakirjanike seas. Rahvusringhäälingu rahvast käisid hoiatamas meie kõige kompetentsema organi esindajad. Asi on kahtlane. ERR võttis kuulda. Paar päeva enne väljasõitu helistas mulle tuntud nädalalehe ajakirjanik, kes teatas uljalt, et hammustab minu „tegelikud eesmärgid“ läbi. Missioonil peab ju mingi tagamõte olema.
Teravate hammastega reporteriga kohtusime juba nädala pärast, missiooni teisel päeval Jerevani kesklinnas eestlaste staabis – Mezzo jazzi klubis. Kokkuleppe kohaselt pidin ajakirjanikule korraldama mõned kohtumised Armeenia välispoliitika otsustajatega. Eestlaste väljasõidud kaugetele maadele toimuvad alati kontseptsioonis „töö ja vile koos“ – selge see, et liiga tõsiselt ei maksa neid üritusi võtta. Armeenia ei ole suur joogikultuuri maa, aga koduseinte puudus, päike, külalislahke rahvas ja olematud hinnad löövad katuse pealt ka kõige vastupidavamatel.
Kui järgmisel päeval sõber Armaniga telefoni teel mõtteid vahetasime, otsustasime üheskoos, et presidendi vennaga me lugupeetud ajakirjanikku kokku ei lase. Mezzo klubist minnes oli inimene eelmisel intervjuul Armeenia juhtiva politoloogiga lihtsalt magama jäänud. Kell kolm päeval. Aga kui usinad oleme neid idapartnerluse riike õpetama, kuidas nuga ja kahvlit hoida, kuhu astuda ja kuidas istuda. Selle episoodi võiks üldse markeerimata jätta, kui mõni nädal hiljem ei oleks sama ajalehe sahinate rubriigis ilmunud taaskord mingi missiooni rahastamisele varju heitev, laimav vihje. Inimlikult saan aru, et kuna reporter oli viis päeva koomas, siis peale sahina midagi lehte panna ei ole, aga esmane reaktsioon on ikkagi ärritav.
Päris puhas ei olnud ka Armeenia pool. Leidus inimesi, kes olid kuude kaupa pead valutanud „miks ta seda ikkagi teeb ja kus on raha“. Õudusest suured oli suursaadiku silmad kui muidu meeldiv inimene, Ara Aivazian mind mõned kuud enne välja kutsus ja murelikult küsis. „Me kardame, et need üliõpilased ei tule tagasi“.
Selgitan. Kõigil välisteenistustel oli armeenlastega suur mure. Schengeni viisasid ei kiputud noortele armeenlastele andma põhjusel, et surve emigreerumiseks oli suur. Noored inimesed kasutasid kõiki võimalusi, et hankida endale võimalus ajutiselt lahkuda ja korraga 250 tudengile viisa andmine tundus riskantne. Eestile pakkus Jerevanis viisateenust Leedu konsul, kellega käisin sel teemal mitu korda eraldi kohtumas.
Sõnaga, mõned taibudest kohalikud armeenlased olid suursaadikule kinnitanud. „Ta korraldab neile viisa, nad ei tule enam Armeeniasse tagasi ning emigeerumise eest maksavad tudengite vanemad talle palju raha!“
See ei ole muidugi nii kõva konstruktsioon, kui rakendada Vene riiklikud naftafirmad Eesti rahvuskultuuri ekspordi teenistusse, kuid meeleolukas sellegipoolest. Asi oli nimelt selles, et meie rahva käsutuses oli kaks Smart Lynxi käest renditud lennukit, huvi pärast võib öelda, vastavalt 100 ja 108 tuhat maksvat. Teine hub oli Riias, siit ka hinnavahe. Et mitte lasta neil tühjalt Jerevanist tagasi lennata, leppisime kokku viie Armeenia Ülikooliga ja andsime lennukid tasuta nende kasutusse. Nii mõnedki möödunud aastal revolutsiooni teinud Armeenia noored nägid esimest korda Euroopat Tallinnas 2013. aasta suvel. See oli selge investeering Armeenia haridusse. Kuna kõik üliõpilased tulid tagasi, siis keegi midagi ei maksnud ja kokku langes viimanegi vandenõuteooria.
Aga minu EKRE oli sündinud. Olgu tema nimi Pashinjan, Zelenski või keegi kolmas, paksude kolmas taburetijalg tuleb eemaldada.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)
