Meelis Kubits: disko pole oluline, punk on põhiline. Ülestunnistus #23

Peeter Volkonski, Vladimir Zelenski

Eesti punklegendi Velikije Luki kaheksakümnendate aastate esimeses pooles USA president Ronald Reaganile pühendatud lugu on jälle aktuaalne.

Ukrainas toimub pühapäeval presidendivalimiste esimene voor ja nii nagu viitasin 6. jaanuari artiklis: “…iseenesest mõista lööb see (Vladimir Zelenski tulemine) kõikidel vanadel, Ukraina näitel pea kakskümmend aastat muutumatul poliitilisel eliidil, kõhu lahti“. Valimiseelne ja valimistepäev ise on Ukrainas seaduse järgi vaikuse päevad, mil on keelatud isegi sotsioloogiliste küsitluste avaldamine. Võrreldava arengutaseme ja ajalooga riikides on kõik võimuga mitteseotud kandidaadid kogu kampaania vältel ebavõrdses olukorras, kuna administratiivne ressurss kuulub ühele, tavapäraselt valimistel osalevale riigipeale. Ukraina 2019. aasta presidendivalimised on sellest traditsioonist mõnevõrra erinevad, aga iseenesest mõista mitte võimude väärika käitumise tõttu.

Valimiste selge favoriit Vladimir Zelenski on ise seesama otsitud retsept riikliku ressursi väärkasutuste vastu. Kirsina tordil läks laupäeva õhtul Zelenski kodueetris, oligarh Igor Kolomoiskile kuuluvas riigi ühes juhtivas telekanalis „1+1“ eetrisse Kvartal 95 kontsert, õhtu pärliks oli aga dokumentaalfilm Ronald Reaganist. Vaikuse päeval on võimu poolt kosta raevu. Aga nagu armastas öelda kohaliku omavalitsuste valimistel 29 häält saanud omaaegne Eesti kultuuriminister: „juriidiliselt on kõik korrektne“, JOKK.

Filminäitlejast on saanud president

Kastidest on kokku löödud maja
Sellelgi on liiga kõrge rent
Rõõmsat uudist teatab päevakaja
Filminäitlejast on saanud president

Refr. Vastik mister Ronald Reagan
Naeratava näoga keigar
Sulle meeldib pommimüra
Oled vana ilge türklane

Võtan börsi ukse taha sappa
Taskust kadunud on viimne sent
Unistused ammu uppund rappa
Filminäitlejast on saanud president

Meil on pommid meie omaks saavad
Salvador ja Kuuba ja Taškent
Varsti meile allub terve maailm
Filminäitlejast on saanud president

Võimu lüüakse nende enda relvaga. Nii palju on Velikije Luki sõnu vaja siiski korrigeerida, et pommimüra meeldib eeskätt sõjapartei esindajatele, kelle kandidaat lubas 2014. aastal sõja nelja kuuga lõpetada. Ei lõpetanud. Sugulaste ja sõprade elustandard nõuab uusi ohvreid.

1. aprill on teatavasti naljapäev. On igati õiglane, et Euroopa ühes suurimas riigis ärkavad miljonid inimesed teadmisega, et riigi suurim naljamees on asetanud jala troonile. Aga tõeline lahing alles algab. Ukraina presidendivalimiste teine voor toimub aprilli lõpus. President Porošenko peab korraldama midagi dramaatilist (lihtsalt võltsimine enam ei aita) või leidma kokkuleppe võitjaga. Muidu on kinniminek. Katsed selliseid läbirääkimisi pidada, toimuvad kuulu järgi intensiivselt.

Pea samal ajal kui Krivoi Rogis sündis Vladimir Zelenski, tuli Tallinnas kokku ansambel Propeller. Järgmisel laupäeval, 6. aprillil toimub Vürst Volkonski juhitud kollektiivi üleriigilise (Tartu-Tallinn) turnee viimane kontsert Tallinnas, Rock Cafes. Minul oli au Vürstiga tutvuda Jerevani kesklinnas 2012. aasta oktoobrikuus, tol samal esmavisiidil Armeenia pealinna, et valmistada ette rahvadiplomaatia missiooni „kõik sõidavad Jerevani“. Kuuldused Peeter Volkonski poolt ettevõetud aukartustäravast tööst tõlkida vana-armeenia keelest OTSE eesti keelde enam kui tuhat aastat tagasi kirjutatud munga Nareki Grigori „Nutulaulude raamat“ olid kohalike armeenlaste seas juba levinud.

Kui olime sõber Armaniga paari päeva jooksul Armeenia loominguliste liitude juhtidele ja kultuurivahetuse eest vastatavatele ametkondadele, nagu kultuuriministeerium, välisministeerium ja Jerevani linnavalitsus, esimese tiiru peale teinud, hakkas kujunema udune vaade, mida ja millises mahus võiks 2013. aasta juunis Jerevanis ette võtta. Vürst Volkonskiga kohtumine, minu puhul ühtlasi tutvumine, sai teoks Jerevani kesklinnas imeilusates kohvikute rajoonis, Jerevani Filharmoonia kõrval. Volk elas sealt mitte kaugel ühele sõbra sõbrale kuuluvas korteris, kus juba mõne kuu pärast kujunes lahke peatuspaik paariks päevaks ka minule.

Peab ütlema, et Peeter Volkonski tõlketöö, mis siis oli meie kõigi jaoks selgelt veel teoreetiline ja ikkagi suhteliselt uskumatu teadmine, lummas kõiki teele ettejäänud armeenlasi. Armeenlaste, kui kultuurrahva ajalugu on nii pikk ja põhjalik, et neil tuleb igal teisel juhul pisar silma, kui keegi nende kultuurikihtide vastu huvi tunneb. Enamikule on teada armeenia uue kirjakeele rajaja Hachatur Abovjani Eesti sidemed ja Tartu Ülikooli taust, kuid Narekatsi looming on nii sügav ja tavainimese jaoks kauge, et selle näppimine eeldab hoopis teisel tasemel eruditsiooni. Nimelt oskab tänases Armeenias vana-armeenia keelt paar inimest, kellest ühe abi kasutades Volk oma tööd korraldaski. Vürst kasutas konkureerivaid tõlkeid inglise, prantsuse ja vene keelest, kuid tegi seda vaid võrdluseks, parima sõnaseadmise tuvastamise huvides. Näiteks paar aastat tagasi Lätis ilmavalgust näinud Narekatsi tõlge on tehtud inglise keelest, mille kõrval Peeter Volkonski aastaid kestnud tõlketöö nõudis absoluutselt muul tasemel süvenemist.

Ehk, siis Volgiga Jerevani kesklinnas ringi jalutada ja hiljem tema osalemisele missioonis viidata oli päris uhke tunne ja kahtlemata tõstis see minu endiselt veidi segasevõitu jutu usaldusväärsust. Eeskätt Armeenias.

Jerevani missiooni korralduslikus mõttes esmavisiidi tipphetkeks pidi olema kohtumine president Serž Sargsyani venna Levon Azatovich Sargsjaniga.  Levon Azatovich ootas mind kokkulepitult oktoobrikuu pühapäeva hommikul, linna peaväljaku ääres asuva välisministeeriumi 5. korruse kabinetis. Kõik nii, nagu oli mõni nädal varem Odessast rikkaliku laua tagant Edikuga kokku lepitud. Levon Azatovich oli 2012. aasta sügisel erakorraliste volitustega suursaadik, keda kasutati põhiliselt kontaktide hoidmiseks oluliste Araabia riikide, Iraani ja Süüriaga. Süürias hakkas just kuumaks minema ja seepärast olid meie 2012 – 2013. aasta jooksul kestnud seitse vestlust, aga just nii palju sai Jerevanis missiooni ettevalmistusel käidud, äärmiselt sisukad. Piirkonnas tõstis pead „tume islam“, mida maailm sai mõne aja pärast tundma kui hästi struktureeritud ja kaasaegseid kommunikatsioonitehnikaid kasutav Islamiriik. Levon Azatovich oli vaieldamatu piirkonna ekspert, kes endise suursaadikuna Süürias tundis hästi nii Assadi perekonda kui teisi piirkonna liidreid. 2012. aasta oktoobri seisuga elas Süürias ca 100 000 armeenlast. Just armeenlased olid need, keda tabasid tulevase Islamiriigi poolt teadlikult kristlaste vastu suunatud tapatalgud ja kirikute põletamised. Genotsiidi üle elanud armeelastele väiksemas mahus, kuid siiski ei midagi uut.

Tänaseks on Levon Azatovich ise rahvusvaheliselt tagaotsitav. Revolutsiooni sihtmärgiks oli eelmine eliit, kelle viisakas, kuid siiski esindaja Levon Azatovich oli. Kõik, kel on tulnud armeenlastega mingit „asja“ ajada, teavad rääkida, et lihtne see ei ole. Armeenlased ise armastavad öelda „õhtul 100%, hommikul variante pole“. Kui kunagi tekib sobiv hetk Levon Azatovichi toeks vajalikke sõnu öelda, siis neid saab lausuda puhta südamega. Südames on tänulikud kindlasti ka Eesti Rahvusmeeskoor, Tõnis Mägi abikaasaga, Hortus Musicus, Anne Veski, Peeter Volkonski pere ja paljud teised. Sel lihtsalt põhjusel, et kõik meie vestlused eelmise presidendi vennaga möödusid arutledes piirkonna olukorra ja Eesti – Armeenia peamiselt vaid kultuurivahetusel püsinud, pea olematute suhete üle ning kunagi ei tulnud meil juttu, kuidas ta saaks või tahaks rahvadiplomaatia missioonile „kõik sõidavad Jerevani“ kaasa aidata. Sellele vaatamata oli Eesti kultuuritegelaste tihti ööpäevaringses kasutuses mitmed autod, mikro– ja suured bussid. See oli sõber Valeri Haiti autoriteet Odessa turuoomaniku Edik Hachatrjani ja Ediku autoriteet Levon Azatovichi ees, mille nautijaks olid Eesti kultuuritegelased ja ajakirjanikud. Ilma sentigi Eesti või Armeenia maksumaksja raha kulutamata.

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)