Et praeguses räiges poliitilises olukorras pead jahedana ja südant soojana hoida, tuleb lisaks meediale lugeda ka ilukirjandust, käia teatris ja kuulata muusikat.

Alati annab enda ja oma maa asjadele värskendava kõrvalpilgu reisimine. Veel tähtsam pilguheidust distantsilt Eestile on aga otsene sukeldumine teise kultuuriruumi.

Arvestades Eesti kalleid hindu on elu reisil igaühele hea tahte korral kättesaadav ja isegi odavam kui siin, ka lennupileteid ja öömaju leiab näiteks Euroopas küllaltki soodsalt.

Valisin viis kohta, mis alati tõmbavad ja mida soovitaksin kõigile, ükskõik, kas olete seal juba käinud või mitte. Soovitan mitte võtta pakettreise, vaid kasutada kodumajutust. Korteris on ruumi rohkem kui hotellis, enamasti on need odavamad ja sageli vähemalt sama mugavad kui hotellid, ja nii on võimalus elada välismaal nagu selle linna kodanik.

Tasub panna kokku enda kultuurikava, mis poleks aga liiga tihe, sest ooperist või ööklubist tähtsam on jätta aega selleks, et kõrvaltänavais kohalikku koloriiti nautida, istuda välikohvikuis või niisama pargis, uidata paigus, kus teised turistid ei tungle.

Kui juba kuskil kohal olla, siis ongi armas jääda ühte paika, mitte üritada nädala või kahega kammida läbi kogu riiki või piirkonda: nii tekivad küll kirevad, aga äärmiselt hektilised muljed ning kõike haarata püüdes libiseb näppude vahelt see põguski mulje, mida läbijoostud kohustuslikud sihtpunktid annavad. Olles näiteks Bergamos või Salzburgis ongi lahe sinna linna sisse elada ja võtta pärast kaasa mingi õnnis teise kodu tunne.

Kui tahta hästi ja mitte pankrotti minnes suvel perega söömas käia, tasub end puhkuse ajaks Lõuna-Euroopasse, soovitatavalt Kreekasse, Hispaaniasse, Portugali või Itaaliasse sättida: megahõrgust toorainest söögid, mis on üldiselt märksa soodsamate hindadega kui Eestis.

Viis paika Euroopas, kus tahaks elada (kasvõi mõne nädala) koos isiklike nüansside ja tõmbenumbritega:

Palermo

Lennukilt toonud rongilt tulles ja vanalinnas rendikorteri poole suundudes sattusime ühel hetkel nagu Aafrikasse. Need ei olnud viimase hetke paadipagulased, vaid vana musta kultuuri linnajagu oma poodide, moodide ja spontaanse, aga siiski kindlate mustritega eluviisiga. Albergheria linnaosa on rahvaste paabel, selle iseloomulik osa on turg Ballarò. Ent see kant kannab ka vana Sitsiilia hõngu säilinud paleede, katedraalide ja tänavate struktuuriga, mida läbib tuikava soonene Via Maqueda, millel õhtuti kohalikud teevad tavakohast passeggiata’t ehk lihtsalt uhkeldavat, aga lõõgastunud jalutuskäiku, kus pannakse selga parimad rõivad, näidatakse ennast ja piieldakse teisi. Keset tänavat on kivist pingid, millel istudes on täitsa viisakas rüübata vaikselt väikepoest ostetud õlut või süüa jäätist ja vaadata möödujaid.

Araabia arhitektuuri mõjutusi uhkelt kandvat Palermot iseloomustabki avatus ja soojus ja muidugi jätkub seal vaatamist ja meelelahutust igale maitsele: ülišikk city uusehitistega, Antonello De Messina maagiline sinine madonna Palazzo Abatellis, tillukesed õdusad söögikohad (aga ka kallid restoranid, kes mida soovib).

Itaalia praegune populistlik valitsus reisijaid ei sega. Tuleb arvestada Itaalia riigivõimu aastatuhandete pikkust keerulist ajalugu ja seda, et ükski võim ei ole itaallaste elurõõmu ja olemise kultuuri suutnud nullida.

Viin

Kes ei ole Viinis veel käinud, sellele võib linn eemalt tunduda pideva ooperiõhustikuga hiiglasliku muuseumina. Tegelikult võtab Innere Stadt ehk luksuslikem osa vanalinnast tõesti hinge kinni, seal ei suuda vahepeal ringi vaadata, sest valus hakkab ja ei raatsi, et see viiv möödub.

Teisalt on Viinis rohkelt boheemlikku vaimu, ekstravagantselt riides inimesi, alternatiivseid noori, igasugust kunsti ja vaba vaibiga kohvikuid, ning mis mulle eriti ahvatlev: üüratult plaadipoode. (Ma ei mõtle hetkel ooperiplaate, kuigi piisab neidki.) Ja selles linnas elab veel täie rinnaga CD-kultuur, kuigi muidugi ka vinüüle on laias valikus, mõlemaid nii suurtes ketikauplustes, pisikestes hubastes muusikaurgastes ja teiseringiärides. Minu lemmik on Substance Records aadressil Westbahnstraße 16, kus on laias valikus elektroonikat, aga ka muud peavooluvälist kraami.

Mariahilfer Straße näiteks on kõige popim kaubatänav, aga mitte agressiivne müügipaik, vaid meeleolukas ka niisama jalutamiseks, istumiseks ja isegi mõneks päevaks elamiseks. Närvilise sagina asemel tunned end linna tuiksoonel asuvat ja tegelikult on peibutav sattuda võõra ilusa linna vereringesse.

Kreeka

Meilt lähevad suurepärased Aegean Airlinesi otselennud Ateena, seal tasub peatuda, aga ka minna edasi: Thessalonikisse, Halkidikile või mõnele saarele, mida leidub laias valikus, mulle meeldib näiteks Andros, üks vähemkuulsamaid, aga täiesti imeline, eriti Batsi linnake mägede vahel lahe kaldal, kitsaste tänavatega ülal nõlvul.

Kreeka võib seostuda muuhulgas tänavamässudega, aga tegelikult domineerib see päevauudiste kontekstis, mitte argielus.

Minul seostub Ateenaga selline pilt: vanamehed istumas kambakesi õues paberossid ees, nad ei lähe vaieldes keema, aga on saavutanud sügava sisemise rahu tsikaadide ja ouzo sumina ja rambe loojangu käes. Muidugi on neil probleemid ja väike pension, mõni ehk peab mõnd pisipoodi, mis ei tule ots otsaga kokku, aga see kõik ei kõiguta sajanditega sisse kodeerunud igavikulist elutunnetust.

Kevelaer

Saksa väikelinn Kevelaer võttis meid vastu täiesti jahmatava vaatepildiga. Kaunite kirevate saridega naised, lapsed, tamili traditsiooniliste veshtidega (kleidilikud rüüd) mehed – nende värvid ja tegumoed ei jäänud alla naistele. Hästi, mõtlesime, eks siin elab palju India või Sri Lanka päritolu inimesi, kuigi ehtsaksaliku ultraõdusa piparkoogilinnakese kohta tundus see veidi üllatav. Mida tänav edasi rongilt oma kesklinnas asuva hotelli poole liikusime, seda rohkem tulvas seda kena rahvast kõikjalt kokku, polnud nagu mingi massidemonstratsioon, kõik nad olid rõõmsad, rahulikud ja pidulikud.

Selgus, et sattusime esimest korda elus Kevelaeri päeval, mil seal augustis peetakse iga-aastast Wallfahrt, tamilide üleriigilist kokkutulekut. Oli laat ja muusikat. Selle kõige kulminatsioon sattus olema meie hotelli sissekäigu esisel platsil. Laat pandi õhtu eel kokku. Tohutu sodi jäi järele, nagu ikka pärast laatu. Käisime paralleeltänaval traditsioonilises saksa kõrtsis šnitslit söömas. Tunni pärast tagasi tulles oli laadaplats täiesti puhas, ainult üksikud tamili müüjad võtsid veel lette maha.

Kas selline sündmus segas kuidagi saksa muinasjutulinnakese rahu? Ei. Kas ma idealiseerin praegu? Ei.

Muidugi ei ole see üleskutse sattuda Kevelaeri just sel päeval aastast. Meil oli see õnnelik ja kummaline juhus. Kevelaer on umbes Viljandi suurune saksa linnake Nord Rhine-Westphalias, kus on säilinud 17. sajandi maju ja atmosfääri ning kus on vanalinnas lai promeneerimisala ja imeline kirikuplats.

Garbatella, Rooma

Rooma on suursugune, täis ajalugu ja moodsat saginat, Roomat ei kätke ära ei siin mõne lausega ega kohapeal kahe nädalaga. Seetõttu soovitaksin üht konkreetset linnajagu: elamiseks ja ringi tuiamiseks, metroo ühendab seda kenasti ka kesklinnaga ja kui jaksu on, siis oleme seda vahemaad perega ka jala läbinud. Garbatella!

See on töölisklassi kant, aga mitte agul, vaid traditsioonidega väärikas linnaosa, mille arhitektuur ulatub art decost futurismini ja leidub ka ehitisi vanematest sajanditest, ent koosneb paljuski 1920ndail uuesti ausse tõstetud rokokoost ja inglise Garden city movement’ist.

Garbatellas on muidugi ka kõrgeid paneelmaju, aga ka nende vahel käib sümpaatne sagin, saab tänaval kohvi juua või värskeid puu- ja juurvilju osta.

Üldiselt on pizza kodumaal ehedas pizza-kohas viieliikmelise perega pizza‘de ja jookide arve umbes 40 eurot, Eestis samalaadne arve pigem 60. See ei ole peamine, aga ega tuju kehvemaks ka ei saa.

Aga natuke lõbu ka. Tuline soovitus: Cinecitta, filmi teemapark Rooma lähedal, mitte mingi Disneyland ega Legoland, kus on paanika ja ärev õhustik, Cinecitta on tõesti nagu hubane park ja omaette väljapeetud õdus maailm ohtrate märkidega filmiajaloost, atraktsioonid pakkusid lastele nii hullult rõõmu, et nad ei tahtnud sealt mingi ööeelse bussigagi lahkuda.

Kaugelt on hea vaadata, kas paistab üks Eesti või kaks Eestit.

Valner Valme

Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (252)