Raivo Vare: kui ettenägelikud me saame olla?

Antarktika I Foto: Raivo Vare

Mul oli hiljuti õnn viibida kaugel seitsmendal kontinendil ja n-ö. „levist väljas“. Ei näinud ega kuulnud mingeid uudiseid ei meilt ega mujalt. Valge vaikus ja jäise looduse puutumatus on nii majesteetlikud ja tormine meri nii ürgselt ähvardav, et igapäevased maised mured on nagu peoga pühitud.  Oli rahulik ja mõtisklustele kallutav aeg. Seal alles mõistad, kui oluline on meile keskkond ja kui tähtis on seda hoida, nagu ka oma sisemist rahu, tasakaalu ja tegutsemisaktiivsust.  Äsja tagasi jõudes aga võttis mind vastu jälle infotulv, millest terade eraldamine polegi nii lihtne.

Konservatiivsuse võidukäik

Kuigi ma üldiselt ei kommenteeri sisepoliitilisi arenguid siin rubriigis, on seekord võimatu sellest teemast mööda minna. Olid ju äsja ikkagi valimised. Pealegi oli mul tagasi jõudes kohe isiklik kogemus, kus läbirääkimiste kursuse raames Viimsi Gümnaasiumis olin üks vanemate „praktikute“ tiimist, kes kohtus abiturientidest kursuslaste tiimiga, et viia läbi praktiline õppetund sel teemal. Tore ja õpetlik üritus oli. Õpetatakse ju läbirääkimiste kursuse raames algtõena, et sa pead olema teise poole suhtes empaatiline ja viisakas, teda mitte solvama ja oskama ennustada tema põhihuve ja seda, kus on võimalik kompromisside maa. Tähtis on võita partneri (õpetaja rõhutas, et mitte vastase) sümpaatia ja usaldus ning olema valmis teda ära kuulama ja rahulikult veenma, vajadusel talle ka vastu tulema, seejuures kahjustamata enda eesmärke ja mitte silmnähtavalt järele andma. Sest parim tulemus saab läbirääkimistel olla win-win, mitte win-loose variant. Elementaarne! Ja nüüd püüa, kallis lugeja, seda projitseerida viimase nädala poliitläbirääkimiste algatamisega seotud sündmustikule.

Teine valimistejärgne tähelepanek, mis tekkis, on seotud valimistulemuste subjektiivse tõlgendamisega eeldusel, et valima tulnud, keda oli siiski vaid 63% valijaskonnast, kajastavad ka terve rahva eelistusi. Nimelt tundub, et põhimõttelisel tasandil meie rahvas ei taha eriti muutusi, vaid pigem olemasoleva säilitamist ja eelkõige materiaalses mõttes parandamist või siis hiljutise olukorra taastamist. Elik ühiskondliku dünaamika mõttes on tegu lahendusmetoodikas konservatiivse suhtumise võidukäiguga, isegi kui see on kombineeritud ideoloogilises kontekstis mitte ainult konservatiivse, vaid ka liberaalse või isegi sotsiaalse võrdsustamise tagamisele suunatud raamistikuga.

Just metoodilises plaanis oli enamiku erakondade programmide põhirõhk ju olemasolevale konstruktsioonile suurema (ümber)jagatava raha lisamine mingite erinevate olemuselt viimistlevat laadi kriteeriumite alusel või siis mingi endise olukorra juurde tagasi pöördumine. Mitte, näiteks, jõulised ja üha vajalikumad majandusreformid. Või mis oli ja on eriti populaarne –  mingi suurema võimaliku muutumise mittelubamine.

Seejuures pole tähtis, kas politoloogiliselt või ideoloogiliselt oli tegu klassikalise, rahvusliku või radikaalse konservatismi või hoopis mõne muu määratluse alla langeva ideoloogilise baasiga. Veelkord, jutt on ühisest metoodilisest lähenemisnurgast, mitte vormilisest ideoloogilisest deklaratsioonist, mis erinevatel erakondadel on igati olemas. Annan aru, et maksupoliitilise vastandamisega on võimalik argumenteerida ideoloogilisi vastuolusid, kuid lähemal vaatlemisel tegelikult polnud ka selles vallas vastandumisteljeks mitte radikaalse reformiga seotu, vaid metoodilises mõttes vana lahenduse juurde tagasi pöördumine või mittepöördumine.

Meie esimene mure – majanduslik toimetulek

Veel üks tähelepanek on seotud asjaoluga, et valimiskampaanias ei olnud näha ja ka koalitsiooni moodustamise alanud etapis ei kõla kuidagi üks objektiivses mõttes ülioluline teema – kuidas valmistuda eelseisvasse poliittsüklisse sattuva majanduslanguse, et mitte öelda kriisiga, toimetulekuks. Lisaks pisut siiski kajastatavale euroabirahade vähenemisele.

Ei ole mingit võimalust, et majanduslangus jääb tulemata.

Vaadates nii majandusajaloo õppetunde, üleilmsete autoriteetsete institutsioonide prognoose, analüütikute seisukohti, aga ka, näiteks, viimaseid Euroopa Keskpanga otsuseid, pole kahtlust, et kardetakse vähemalt üleilmset retsessiooni või majanduslangust, kui mitte täiemõõdulist kriisi. Igal juhul kehtib meie väikese avatud majanduse puhul tõsiasi, et üleilmsed negatiivsed majandusarengud löövad meid igal juhul ja valusalt. Selleks tuleks valmistuda. Nii riigi ja selle juhtimisel osalevate erakondade, kui ettevõtete ja ka inimeste isiklikul tasandil. Kas me näeme selleteemalist diskussiooni arvukate raha juurde või ümber jaotamise lubaduste foonil ühelgi parlamendierakonnal? Seni paraku mitte.

Aga meie valmisolek varsti saabuvate raskemate aegade tulekuks maailma, Euroopa, meie peamiste välismajanduspartneritest riikide ja ka meie majanduses peaks olema iseenesestmõistetavaks objektiks ka koalitsiooniläbirääkimistel. Seal aga on fookuses hoopis, kes ja kuidas saaks kõige kiiremini ja ulatuslikumalt oma järjekordsed konkreetsetetele huvigruppidele olulised rahajagamislubadused ära vormistada…Pärast seda tulgu või veeuputus. Ja kui tulebki, siis võib hoobilt opositsiooni hüpata ja sealt turvaliselt valitsust kõiges süüdistada.

Kui uues koalitsioonilepingus ei tule kokkuleppeid mida teha süsteemselt ilmselgelt ettenähtava  majanduskriisi negatiivsete mõjudega toimetulekuks, siis on see lepe vaid kerglane ja seejuures vaid ajutine kompromiss, ei enamat. See ei taga tulemuslikku valitsemist. Sest just kriisisituatsioonis on seda meil rohkem vaja. Kergetel aegadel saab ka ilma hakkama.

Eesti sajandiprojekt – tunnel Helsingisse

Üheks viisiks olla edukas muutuvas maailmas, olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisem ja vältida meie ääremaastumise kinnistumist, on kasutada parimal viisil ära võimalik sünergia meie põhjanaabri Soomega ja luua siia midagi ennenägematut. Meie ühiskonnas prevaleeriva konservatiivse alalhoidlikkuse foonil on muidugi raske uskuda, et me seda suudaks.

Eelmine nädal pakkus meile ühe taolise võimaluse: visionäär Peter Vesterbacka pakutud ja meil üleolevat uskumatust tekitanud Tallinn-Helsinki tunneliprojekt sai esialgse raamistiku rahastuse osas. Dubai investori 100 miljonile eurole arendusrahale lisandus Hiina poolriikliku investeerimisfondi lubadus, mis peaks kavatsuste protokollist lõplikuks lepinguks vormuma poole aastaga, kogu projekti väljaehitamise rahastamise osas. Summaks 15 miljardit eurot!!

Hiinlaste huvi on selge: nende globaalse riikliku eelisprogrammi Üks tee, üks vöö raamistikku sobib see nagu valatult. Pealekauba vajavad nad maailma parimate suurtaristu ehitajatena ka pretsedenti, et saada jala ukse vahele kaitstud Euroopa taristuehituse turule. Viimast aga Brüssel ei taha arusaadavalt kuidagi lubada. Vastupidi, seal töötatakse välja just poliitikat ja seda kajastavaid direktiive, kuidas vastu seista Hiina majandusekspansioonile Euroopasse, nii turule sisenemise kui Euroopa know-how ülesostmise mõttes.

Karta on, et ka Euroopa mastaabis märkimisväärne, mis siis et siinsele piirkonnale enneolematuid perspektiive pakkuv tunneliprojekt on nagu punane rätik Eurokomisjonist härjale ja sellele vastutöötamine kõigi euroopalikult efektiivsete bürokraatlike nippidega saab olema märkimisväärne. Kui sellele veel lisada meie endi end korduvalt manifesteerinud soovimatus ette võtta midagi suurt ja radikaalset ning igasuguste huvigruppide traditsiooniline vastasseis suurtele märkimisväärset majanduslikku kasu tõotatavatele projektidele ükskõik millise põhjenduse kattevarjus, siis pelgan, et ka selle unikaalse, meile võimsat arenguhüpet tõotava projekti edasine kulg ei pruugi lihtne olema.

Aga Vesterbacka ees müts maha – sisemine põlemine on suur jõud.

Küll sooviks, et meil oleks mõnel poliitikul kasvõi kübekegi seda….Paraku kardan, et koalitsioonilepingusse selle projekti toetamise otsesõnalist sissekirjutust näha vist siiski ei õnnestu. Kuigi tahaks näha küll, seda enam et see on ju lausa kandikult ette kantud poliitikutele.

Meie teine mure: rahvusvahelise poliitilise ja julgeolekukeskkonna muutumine

Mitte vähem tähtis toimetulekust majanduslike raskemate aegadega on ka meie mentaalne, ühiskondlik-poliitiline ja riigikorralduslik valmisolek toimetulekuks keerukamaks mineva rahvusvahelise poliitilise keskkonnaga.

Alustagem USA-ga – meie peamise julgeolekugarandiga.  President Trumpi eestvõttel jätkatakse Süüriast väljatõmbumist, reetes kurdidest liitlasi ja jättes mängumaa venelastele, iraanlastele ja türklastele. Afganistanis peetakse läbirääkimisi vaenlase – Talibaniga – üle liitlasest Kabuli valitsuse pea. Väidetavasti on seal mingeid tulemusi, ainuke mure, kuidas tuua ka Kabuli valitsus laua taha, sest Taliban neid seal nägemast ikka veel keeldub. Samal ajal on venelased käivitanud oma läbirääkimised, kus nad vahendavad eri ruumides istuvaid afgaani osapooli ja lubavad Talibanile mitte ainult poliitilist lahendust, vaid ka mingeid muid praktilisi koostöö elemente. Kõik selleks, et afgaani lahendusest mitte kõrvale jääda olukorras, kus USA sealt lahkub ja püüdes ka seal initsiatiivi enda kätte haarata. Siia sobib lisada veel ka hiinlaste sekkumine, kes ehitasid Hindukushi kõrgmäestikku Badakshani piirkonda afgaani 1. diviisi jaoks uue unikaalse peabaasi ja üha rohkem heidavad silma ka just Põhja-Afganistanis olevatele maavaradele.

Ka Iraagist lahkumine on täna Trumpi päevakorras ja vastavad protsessid on käivitunud, jättes šiiitide kontrollitava Bagdadi valitsuse kaudu initsiatiivi neid niigi kureeriva oma vihavaenlase Iraani kätte.

Tagatipuks kukkus läbi ka Trumpi esile upitatud Põhja-Korea liidri Kim Jong Uniga peetud läbirääkimiste järjekordne voor Vietnamis Hanois. Samal saabuvad üha uued teated sellest, et Kim on lubatud tuuma- ja raketiarenduse kokku tõmbamise asemel arendamas hoopis vastupidist aktiivsust. Seejuures üha enam kooskõlastades oma tegevust Pekingile lisaks ka otse Moskvaga.

Kõik see on vaid tunnistus ennustatavast protsessist, kus USA kui maailma julgeolekulise alussamba väljatõmbumine toob paratamatult kaasa tekkiva vaakumi täimise teiste rahvusvaheliste ambitsioonikate toimijate poolt. Praegu on see juhtumas Aasias. Milline piirkond on järgmine?

Eriti murelikuks teeb see küsimus, kui nüüd siia lisada värsked lekked, mille kohaselt Valges Majas on töös plaan nõuda oma liitlastelt, kelle territooriumil on ameeriklaste sõjaline kohalolek, kogu selle kohalolekukulu kinnimaksmist pluss veel 50% nö. katuseraha.

Kui see on tõesti taolist teed arenemas, siis on küll põhjust juba tõsiseid muremõtteid väljendada.

Security racketeering, nagu seda on nimetatud, tekitaks väga vastiku reaktsiooni niigi pingelistes suhetes Euroopa ja USA vahel, kuid mis veel halvem, praktiliselt välistaks baltlaste võimalused ameeriklaste kohaloluks vähegi arvestataval moel isegi siis, kui Poola suudab selle nõudega mingil kujul kaasa minna. Aga president Trump ei paista sellest hoolivat ega mõista ka omaenese professionaalsete sõjaväelaste ja julgeolekuekspertide väljendatud kriitikat selle idee suhtes. Ja kuigi president Macron on kantsler Merkeli toel arendamas oma, Euroopa iseseisva kaitsevõimekuse ideid, siis nende realiseerimine nõuab aega vähemalt paarkümmend aastat, aga seda aega meil just pole.

Meie peamine mure

Seda ta on, meie idanaaber Venemaa.  Sest ühelt poolt pole ta teinud saladust oma huvidest ja eesmärkidest, ja teiselt poolt on ameeriklased loobumas oma juhtrollist julgeoleku tagamisel mitte ainult Aasias, vaid ka mujal. Aga „onu Sami“ lahkumine tekitaks ebasobiva vaakumi samamoodi ka Euroopas, eriti meie piirkonnas. Siit ka meie peamised mured. Meile, baltlastele, see ei sobi, selgelt ja kujundlikult väljendab seda The Economisti illustratsioon.

Ja kuigi senised rahvusvahelised sanktsioonid on olnud mingil määral mõjusad, sest näiteks alumiiniumioligarh Deripaska oli sunnitud nende tõttu loobuma juhtrollist oma impeeriumi juhtimisel ja sõlmima leppe USA Rahandusministeeriumiga, pole see kuidagi muutnud Venemaa riiklikku poliitikat. Lihtsalt majandusraskused pannakse lihtrahva õlgadele ja teise käega muudkui õhutatakse sõjahüsteeriat, traditsioonilisel viisil peibutades majanduslikke kannatusi taluma sunnitud lihtrahvast lubatud suursuguse ja mõjukuse saavutamisega. Kannatused olevat lihtsalt selle hind. Ja enamus ajupestud elanikkonnast on sellega ka ajaloolise traditsiooni kohaselt nõus. Eriti, kui õnnestub näidata, et süüdi on „meie ümberpiiratud kindlust“ igast suunast ründavad võõramaalastest vaenlased, eelkõige „roiskuv Lääs“ eesotsas USA-ga…

Eelolevale vaatamata on siiski viimased sotsioloogiliste küsitluste andmed näidanud president Putini  reitingu pretsedenditut langust, millist pole väga ammu nähtud. Seletused fokusseeruvad just elanike majandusliku heaolu jätkuva halvenemise peale. See on aga halb uudis, sest vastavalt jällegi selle maa poliitilisele traditsioonile tehakse sel juhul pettemanööver ja rahva konsolideerimiseks liidri ja tema juhitud režiimi ümber algatatakse mõni märgiline välispoliitiline avantüür.

Elik vastavalt klassikalisele ütlusele, pole paremat vahendit sisepoliitilise pinge leevendamiseks, kui „üks väike võidukas sõda“.

Seda enam, et tekkinud rahulolematuse tegelikeks põhjusteks on majanduslikud. Kuid majandusliku olukorra muutmiseks on vaja pikemat aega ja enamgi veel – struktuurseid muutusi – mis aga režiimile poliitilistel põhjustel ei sobi. Järelikult on vaja pöörduda mingite kiiremate sammude poole. Mis need võiksid olla, on raske ennustada. Praeguse teadmise pinnalt on oodatud pigem mingeid aktsioone kas Ukraina või Valgevene suunal. Aga milliseid ja missuguseid, on raske ennustada. Samas ka ükskõik milliste muude pingete ja vastasseisude kruvimine Läänega ajaks asja mingil määral ära. Pluss oma võidu demonstreerimine Süürias, Afganistanis, Venezuelas või mujal. Kasvõi üha enam Venemaa kohalolekut saavas Aafrikas, nt. Liibüas, Kesk-Aafrika Vabariigis või Sudaanis. Seda enam, et see on igati vastavuses kujuneva uue Vene sõjalise doktriiniga.

Vene uus doktriin

Rahvusvaheliselt on muutunud iseenesestmõistetavaks meemiks nn. „Gerassimovi doktriin“, mille sisuks on hübriidsõja tõstmine sõjalise tegevuse lahutamatuks komponendiks. Äsja on Vene Kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerassimov tulnud ühes sõjaakadeemias peetud programmilises kõnes välju konstruktsiooniga, mida on hakatud kutsuma temanimeliseks uueks doktriiniks. Ilmselt on see vastuseks Putini möödunudaastasele tellimusele uue globaalse haardega sõjalise doktriini järele.

Millised on selle teadolevad piirjooned?

Võib aru saada, et selle uudsus on tunnistuses, et Venemaa on sõjas kogu Läänega, veel mitte kineetiliselt, aga muude vahenditega.  Kuivõrd see oma kineetilises faasis nii suures ulatuses oleks hukatuslik Venemaale, siis pole mõistlik mitte täiemõõduline sõda, vaid muude tegevustega lähemate või kaugemate riikide mõjutamine.

Sisuliselt on see piiratud, järk-järgult vajadusel eskaleeritava tegevuse doktriin, mis arendab edasi senist hübriidsõja doktriini. Informatsioon, energiavood, majanduslik survestamine või sabotaaž, poliitiline lõhestamine ja ühiskonna homogeensuse lõhkumine jmt. vahendid on kasutatavad, valmistamaks ette ja mõjutamaks kas poliitilist suunamuutust sihtmärgiks olevates riikides või siis lausa otsest sõjalist sekkumist neis riikides. Kusjuures kindral Gerassimov viitab seejuures otseselt, et taustaks on konkreetselt Süürias omandatud õppetunnid ja USA tegevuse jälgimine, millest õppida. Ta nimelt väidab, et USA-l on kasutusel uus „trooja hobuse“ strateegia, mille abil imbuda teistesse riikidesse, kukutada seal režiime ja mõjutada sobivalt ka teisi riike.

Lihtsamalt öeldes, tegu on  hübriidsõjaga, mis valmistab ette pinna, mis võib üle kasvada otseseks sõjaliseks sekkumiseks.

Kusjuures viimase puhul sisaldub tegevuste arsenalis ka tuumakomponent, mille abil siis fikseerida Venemaa huvides saavutatud sekkumise tulemused konkreetses sihtriigis, hirmutades sellega vastaspoolt ja hoides selle kasutamise ähvardusega ära lääneriikide sekkumise soovi.

Seega on senine Vene sõjalises mõtlemises omaks võetud piiratud sõja puhul tuumakomponendi kasutamine nii otseselt kui preventiivselt rünnatava riigi ja tema liitlaste vastu vormeli järgi „eskaleerida, et de-eskaleerida“, nüüd ametlikult laiendatud ka lähemate või kaugemate riikide siseasjadesse poliitiliselt motiveeritud sekkumisel Venemaale meelepärase tulemuse saavutamiseks. Seda nii otsese sõjalise sekkumise lubatavuse kui isegi tuumašantaaži lubatavuse doktriini tasemel fikseerimisena Venemaa poolt sooviga saada otsustava häälega partneriks poliitikaasjade korraldamisel ülemaailmselt.

Mis on selle doktriini laiemaks eesmärgiks? – Läänemaailma nõrgestamine.

Ja selleks on kõik vahendid head. Venemaa peab end juba läänega sõjas olevaks, aga mitte NATO artikkel 5 mõttes. Eesmärk ongi seda piiri mitte ületada, aga balansseerida selle lähedal ja suruda Läänt endale sobivas suunas. Venemaa katsetab Lääne reageeringuid, näidates et suurt kõikehõlmavat vastasseisu pole, et ta ei valmistu selliseks suureks sõjaks, aga mille tagajärg on see, et tulevikus järgnevad paljud väikesed sõjad ja konfliktid, mida saab lahendada ilma suurema sõjata, juhtumi kaupa ja Venemaa huve arvestades. Selle kaudu loodab ta smuugeldada sisse oma mõjusfääri tunnustamist Lääne poolt, seda samm-sammult laiendades.

Millega sellele väljakutsele vastab Lääs? USA positsiooni võib radikaalselt mõjutada president Trumpi heitlik poliitika. Teatud stsenaariumi puhul veel lausa 6 aastat. Millega aga kviteeritakse seda Euroopas, liiderriikides eelkõige, lisaks Europarlamendi valimistel populistide märgatavale esiletõusule? Loetlegem: lame duck Merkeli (välis)poliitilise hillitsetusega ja kontsentreerumisega Saksa eksporditööstuse kaitsmisele iga hinna eest, Euroopa liidri positsiooni sihtiva Macroni poolt üha uute initsiatiivide kauni väljapaiskamisega, Itaalia süvenevate segadustega ja muidugi Brexitiga… Ja lisaks veel majanduslangus silmapiiril kollitamas. Aga sellest kõigest juba teine kord.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (39)