Meelis Kubits: mitte kunagi varem ei ole nii olnud ja nüüd siis jälle. Ülestunnistus #20

Meelis Kubits ja Mihhail Žvanetski. I Foto: Oleg Vladimirski

Päevapoliitika kommenteerimise rajalt maha astuda on keeruline. Lihtsalt nii mõnusalt kirglik ja uudisterohke on see valimisjärgne periood. Tuleb head meelt tunda, et on valikuid ja on erimeelsusi. See nädal tõigi kinnitust, et demokraatia pidupäev jääb veel mõneks ajaks kestma. Koalitsiooniläbirääkimised erinevate partnerite vahel avavad erakondade ja nende juhtide sisu palju enam kui külluslikud reklaamikampaaniad.

Möödunud nädalane lugu lõppes argliku prognoosiga valimiste võitja osas. Laiendatult ja juba tagantjärele tarkusena võtsin valimistulemused kokku Ukraina riiklikule infoagentuurile Ukrinform nädala alguses antud intervjuus. Ehk siis kokkuvõtvalt „mitte kunagi varem ei ole nii olnud ja nüüd siis jälle“.

Rahva käibesse läks see üks paljudest Venemaa kunagise peaministri Viktor Tšernomõrdini aforismidest nii: Никогда такого не было, и вот опять“

Selle teravmeelsusega võib joone alla tõmmata ka nädalale kodumaal. Tulgu neid uudiseid poliitikast, spordist või rahamaailmast. Pankurid panevad välismaa ülemuste juhtimisel rahulikult tuima ja keegi ei kipu nende kodumaja pildistama või autasusid tagasi nõudma. Rahapesu on kõige enam devalveerunud sõna viimasel poolel aastal. Sel nädalal võttis president riiklikud autasud Mati Alaverilt ja Denis Metsavaselt. Vist ikka ei ole võrdses kategoorias teod, kuid pretsedent on loodud ja sõnum on lihtne. Pekske. Autasude jagamisega on jama igal pool.

Palju õnne, härra president!

Lõppeva nädala kolmapäeval, 6. märtsil täitus Ülemaailmse Odessiitide Klubi presidendil Mihhail Žvanetskil 85 eluaastat. Eesti publikule läbi meie oma suurmeeste Eino Baskini ja Priit Aimla vahendatud, aga tihti ka Tallinnas esinev Žvanetski on suurim venekeeleses kultuuriruumis tegutsev klassik. Maestro on jätkuvalt suurepärases vormis, andes keskmiselt ühe avaliku esinemise paari nädala kohta. See on päris karm tempo, sest lennata tuleb palju ja suurte ootustega publiku ees seista tihti paar tundi järjest ihuüksinda. Ainsaks saatjaks laval legendaarne porfell. Žvanetski esinemise raider on iga promootori unistus. Laud, tool, vesi, hotell, lennupiletid ja honorar. Žvanetski kontserte korraldades on jõukaks saanud päris palju inimesi Vladivastokist Tel Avivini.

Juubeli eel andis Odessas sündinud, kuid peamiselt Moskvas elavale ja töötavale Žvanetskile ordeni Venemaa president Vladimir Putin. Orden ise ei ole suurem asi, aga möll mis autasu vastuvõtmise järel Ukrainas lahti läks tekitas algselt Odessas ja hiljem terves riigis korraliku turbulentsi.

Kõige teravamad hetked on maestrol veel ees taluda, sest juubelikontserdid Kiievis ja Odessas, vastavalt 16. ja 21. märtsil on lubatud Ukraina rahvuslaste poolt nurjata. Žvanetski on läbi kogu oma karjääri suutnud kirjutada nii, et säilitanud süsteemse dissidendist intellektuaali maine ja samas viisaka suhte võimuga. Ta ei ole olnud nende lemmik, aga ei ole olnud ka sihtmärk. „Mina ei ole võimu suhtes kunagi oma seisukohti muutnud. Võim on neid muutnud minu suhtes“.

2014. aasta 9. märtsil, Mihhail Žvanetski 80 juubelikontserdil oli mul võimalus Moskvas, Eesti muusikutele hästi tuntud Tšaikovski kontserdisaalis silmanurgast jälgida rõdul istuva Venemaa kaitseministri Sergei Šoigu reaktsiooni. Need olid väga karmid päevad, mõned nädalad peale Maidani tapmisi. Krimmi ülevõtmise plaan oli juba töös. Kõik tuhatkond külalist eesotsas maestro endaga tegid näo, et suurt roosat elevanti saalis lihtsat ei ole. Ukrainast ei räägitud ühtegi sõna isegi kitsas ringis peetud after party‘l. See on olnud Žvanetski valik ja teda tuleb mõista. Žvanetski ei ole Vahtang Kikabidze, kes saatis Gruusia sõja järel Moskvasse tagasi kõik oma autasud ja palus sealt enam mitte helistada. Aga Gruusia ei ole ka Ukraina. Ukraina võimud magasid ise maha Žvanetski tunnustamise, kuigi on selge, et viimasele oleks president Porošenko käest autasu vastuvõtmine olnud veelgi ebamugavam kui käesurumine Putiniga.

Tänane Venemaa ja Ukraina konflikt on läinud emotsionaalselt nii teravaks, et kahel toolil istumine on keeruline isegi sellise diplomaadi, nagu Mihhail Žvanetski jaoks. Ukraina märtsi lõpus toimuvad presidendivalimised tema elu lihtsamaks ei tee. Ühiskond keeb sõna otseses mõttes ja riigi juhtkond on paanikas. Riigi nr 1 meelelahutaja Vladimir Zelenski on küll nende arvates kloun, kui hetke seisuga võidab ta presidendivalimiste esimese vooru lõdva randmega.

Minu kontakid Žvanetskiga ulatuvad aastasse 2011, kui meie esimene aktsioon Odessas oli ühel pool ja osalesin 2011. aasta septembris Babeli ausamba avamisel. Kui läks vastuvisiidi korraldamiseks, siis kuupäevad said paika just Žvanetski graafikust lähtudes.

2012. aasta juunikuus rahvadiplomaatia aktsiooni Ülemaailmne Odessiitide Klubi esitleb „Odessa sõidab Tallinna“ pealt kahekümnest sündmustest koosneva programmi tipphetk oligi kindlasti Žvanetski esinemine tänases Alexela Kontserdimajas. Täismajale antud etenduse järel sõitis maestro koos kontserdi produtsendi, Adolf Käisiga Noblessneri valukotta, kus teda tervitas püstijalu 700 külalist, suur osa Eesti ärieliidist. „Odessa guljaet“ oli programmi mitteametlk lõpupidu. Ühe laua taga istusid Mihhail Žvanetski, Roman Kartsev, Valeri Hait, Priit Aimla ja Riigikogu tolleaegne aseesimees Laine Randjärv oma emaga. See põlvkond võib Žvanetskit tsiteerida tundide kaupa.

Järgmisel päeval olid Vene Teatris laval Roman Kartsev, Valeri Hait, Boris Burda ja Marianna Goncharova. Taas täismaja ja edu.

Ukraina kirjanik Marianna Goncahrova kirjutas 2012 Tallinna ja 2013 Jerevani aktsooni põhjal raamatu „Moleskini märkmed“, mille Tallinna peatükk lõpeb episoodiga lennujaamast. Odessa delegatsioon valmistub ära lendama, kui tutvustan neile samal ajal Kiievisse jalgpalli vaatama sõitvat keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannust. Näha ministrit ilma turvameesteta üksi lennukile minemas jättis Ukraina ajakirjanikele sügava mulje.

Vaatama raskele nädalale poliitikas, spordi-ja rahamaailmas on meil asjad tegelikult väga hästi. Korralik riik, mille valimiste suurimaks skandaaliks jäigi ligi kakskümmend aastat tagasi toimunud spikerdamine.

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)