Ehtekunstnik Aija Kivi: mood soosib tarbimisühiskonda, tahtsin luua midagi väärtuslikku

Aija Kivi oma kollektsiooni Orhidee ripatsiga.

Ehtekunstnik ja stilist Aija Kivi pöördus pärast kümmet aastat moemaailmas tagasi väärismetallide ja -kivide juurde ning tuli välja ehtekollektsiooniga Orhidee. Kohtusime Aijaga tema kodustuudios, kus orhideesid on mitmel kujul – valmis ripatsid ja kõrvarõngad ühel aknalaual oma kandjaid ootamas, teisel kohe-kohe oma uusi õisi avamas orhideetaimed. Aija enda stiil on väga minimalistlik, ta ei kanna ise ühtegi ehet. Ehkki ta kodus on pehmemaid toone, kunsti ja isegi eksootilisi detaile, ei ole tema orhideed dekoratsioon või kink äsja olnud valentinipäevaks – ehtekunstniku jaoks on see kaunis lill lihtsalt praktiline baasmaterjal tööks.

Ehtekunstnike stuudiotes on mulle jäänud mulje, et see kunst tähendab väga palju viilimist, hammerdamist, jootmist, tinutamist, saagimist. Sinu kollektsioon valmib aga väga teistmoodi. Kuidas?

Kollektsioon Orhidee.

Kõigepealt lähen lillepoodi õiget tüüpi orhideed otsima. Mul on vaja miniorhideed või väikese õiega orhideed. Iga sort ei sobi. Talveperioodil oli pisemaid üsna raske leida. Just selliseid mis oleks õige kuju ja piisava paksusega. Muidugi saaks tellida lillepoodi terve alusetäie, aga seda on praegu liiga kulukas ja ka riskantne nii suures koguses ette toota.

Iga valitud õis pannakse vedela kipsi sisse ning seejärel põletatakse see välja. Hiljem sulatatakse vastav kogus hõbedat, millega vorm täidetakse. Peale seda siis juba tõesti saen, viilin ja joodan, et õiest saaks ripats või kõrvarõngad. Viimane tegevus on poleerimine ja vastavalt vajadusele kas kuldan, rodeerin või istutan ehtele vääriskivi.

Kogu masstoodang ja ka väikeseeriad toimuvad tegelikult samal metallivalu tehnoloogial. Lihtsalt seal on üks vorm, mida saab korduvalt kasutada, ühte õit aga saan kasutada ainult korra. Sellest tuleb ka ehte unikaalsus, sest teist samasugust looduses pole.

Kuidas selle tehnika avastasid ja miks just orhideed?

EKAs oli üheks mu õppejõuks Anneli Tammik, kes minu teada on Eestis ainus, kes samamoodi lilledest ehteid teeb. Tol ajal kasutas ta sireliõisi ja seetõttu tekkis mul mõte katsetada orhideedega, sest see õis on väga kuninglik ja meeletult kaunis. Alguses proovisin teha tavasuuruses orhidee õitest kaelakeesid, aga need ei jäänud visuaalselt ilusad minu jaoks. Olen suhteliselt suur täiuslikkuse otsija. Hiljem katsetasin juba mini-orhideedega ning see tulemus mulle meeldis. Pole leidnud teisi õisi, mida nii hästi valada saaks ja mis oleksid ka piisavalt väikesed. Mulle isiklikult meeldivad pisemad õied ehtena rohkem, kuid on kliente, kellele meeldivad just suuremad. Kõrvarõngastena on viimased jällegi efektsemad.

Palju sul lilli kulub?

Alguses läks õiget tüüpi orhidee leidmisega aega, nüüd saan juba silma järgi aru, millised toimivad. Üldiselt saab igast õiest ühe ehte, kui sellel on piisavalt paksust. Liiga õhukesed õied ei tule hästi välja. Orhidee sorte on mitmeid erinevaid, seega õite osakaal varieerub ja kõik nad on ka eri suurusega. Vahel saan ühest taimest kaks kuni neli ehet, mõnest aga 12.

Sul oli ehtekunstnikuna töös päris pikk paus. Kui palju sul sahtlisse kogunenud mõtteid on?

Mul on pikalt olnud juba ka ühe teise kollektsiooni idee, aga selle teostamiseks oleks vaja mõni 3D mudeldamise programm selgeks õppida või leida keegi, kes seda hästi valdab. Vihjeks võin öelda, et selle kollektsiooni element oleks pisike hirveke.

Mis edasi?

Kindlasti tahaksin ennast veel täiendada ja mõne meisterliku ehtekunstniku käe all õppida. Ülikooli ajal oli mul soov minna Portugali filigraantehnikat õppima, sest olin Eestis Aida Lippini käe all õppinud seda. Tema oli filigraantehnikas täielik meister. Kui ma ei eksi, siis Eestis sai see populaarseks 30-50ndatel aastatel. Praegu ma ei teagi kas keegi enam nii klassikalises filigraantehnikas ehteid teeb. See on suhteliselt nišitoode. Mina kombineerisin seda juba tol ajal pärlite ja poolvääriskividega nagu näiteks ametüst, et anda sellele omanäolisemat joont, kuigi imetlen täielikult klassikalist filigraani ja sooviksin seda mingi hetk edasi teha. Seetõttu Portugali mõte pole veel täielikult maha kantud, kuigi Portugali stiil on küll natuke teine, mis meil Eestis.

Praegu on mul siiski esimeses järjekorras plaan arendada Orhidee kollektsiooni, jõuda sellega mingi hetk ka Eestist välja. Hetkel on valikus ripatsid ja kõrvarõngad. Prosse on juba küsitud ja äkki lisan tulevikus ka sõrmused, mille kohta on samuti huvi tuntud. Väga praktiline see sõrmus poleks, kuid ilus ja efektne kindlasti.

Kas mäletad oma päris esimest ehet?

Juba kooli ajal, kui mõtlesin EKAsse minemise peale, sain tuttavaks ühe ehtekunsti tudengiga, kes soovitas mulle algajatele mõeldud ehtekunsti ringi vanalinnas. Seal tegin oma esimesed asjad – hõbedast sõrmuse ja vasest karbi. Ma mäletan, et olin nii õnnelik ja näitasin neid EKAs sisseastumiskatsetel ka.

Praegu mõtlen, et need olid ikka päris algelised ja vildakad. Sisse ma õnneks sain – ma olen kindel, et mitte tänu nendele.

Ise sa ei ole kunagi ehteid kandnud?

Enne ülikooli kandsin palju, eriti käevõrusid, aga sellest hetkest, kui ehtekunsti õppima hakkasin, ei ole enam tõesti kandnud. Olen selle peale ka varem mõelnud ja mulle tundub, et mingis mõttes, olles kogu selle ehtekunsti sees, tahtsin luua ja kanda midagi, mis oleks igas mõttes täiuslik ja sobiks igale poole, aga ei leidnud seda enda jaoks tol korral.

Kaks ehet siiski on, mida viimastel aastatel aeg-ajalt kannan. Üks talisman, mille sees on Indias aasta aega mantratega väestatud õhukesest vasest yantra ehk püha geomeetriline vorm ning mu sõbranna Sigrid M. Leisi lihtne mäekristalliga kaelakee. Ja enda pisikest ülekullatud orhidee õiekest kannan ka. See oli mul valatud juba vähemalt viis aastat tagasi, aga valmis tegin eelmisel aastal ja kasutasin seda ka enda kollektsiooni pildistamisel. Hõbedast ja briljandiga variant leidsid uue omaniku, kuid see jäi alles ja tundsin, et pean selle endale jätma.

Mulle endale isiklikult meeldib minimalistliku stiili kanda, aga luua meeldib palju romantilisemaid ehteid.

Oled kogu aeg olnud moega seotud, miks just nüüd uuesti ehteid looma hakkasid?

See mõte on tegelikult tiksunud peas juba mitu aastat. Eelmisel suvel, kui mul oli rohkem aega iseendale, toimus läbimurre. Kuna mood on suuremas osas tarbimisühiskonda soosiv, tundsin, et tahan teha midagi, mis looks rohkem väärtust – jõudsin tagasi ehete ja vääriskivideni.

Soovin, et mu ehete kandjad kannaksid neid pikemalt kui masstoodangut ja et see oleks nende silmis asi, mida ka enda lastele edasi pärandada.

Usun, et lisaks rahalisele väärtusele on vääriskividel ka energeetiline mõju. Näiteks teemanti peetakse selguse ja julguse sümboliks. Soovin, et see ehe oleks kandjale talismani eest.

Kuidas sinu meelest ehtekunsti Eestis hinnatakse, kes su esimesed kliendid olid?

Eestis osatakse ehtekunsti ja üldse Eesti disaini hinnata. Mulle tundub, et mu ehted kõnetavad paljusid, aga ostavad pigem üle 30 aastased. Hinnad algavad 240 eurost ja see määrab natuke, kes neid endale lubada saavad. Moekunstnikud on saatnud oma kliente minu juurde ja esimeste klientide hulgas oli ka üks Eesti tippmoelooja ise.

Tagasi ehtekunsti juurde pöördumist sa kindlasti ei kahetse. Mis oma brändi ja kollektsiooni väljatoomise juures on olnud üllatavalt kerge või üllatavalt keeruline?

Minu jaoks on üllatavalt kerge olnud just see, et minu esimesed kliendid on olnud minu enda tutvusringkonnast. Ma ei ole veel suurt turundust teinud, olen ainult paari pilti enda isiklikul Facebooki ja Instagrami kontol jaganud ning see on toonud mulle toredaid kliente ja palju positiivset tagasisidet, mis annab indu edasi liikuda.

Ilmselt nüüd varsti tuleb ka see keeruline koht, et kuidas ja kuhu edasi. Ühesõnga mõttekoht mulle, et kui kiiresti ja kui suureks ma minna tahan ning mis on need sammud, mida ma selleks tegema pean.

 

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (46)