Mitu laiki? Mitu ruutu? Palju kaal on? Mitu kalorit annab? Palju maksab? Palju bentsu võtab? Palju seal kilo hind on? Palju vahelt tuli? Kui vana sa oled? Palju sõpru on? Kui pikk poisu on juba? Käisid Viinis, aa, aga palju ööbimine maksis? Mitu kraadi sooja oli? Mis seal kohvi hind tänapäeval ongi?
Enne filmi vaatamist peab vaatama, mis on skoor IMDb-s ja kui see on madal, ei tasu filmi vaadatagi. Ometi me teame, et IMDb skoor tekib anonüümsete vaatajate subjektiivsete hinnangute summast ning ei ole mingit põhjust nende hindajate maitset usaldada, miks muidu teenivad superkangelaste saagade kõik suvalised osad kõrgeid hindeid, aga “imelikud kunstifilmid” ja radikaalsed, aga spetsialistide arvates kunstiväärtuslikud eksperimendid või poliitiliselt ebakorreksete naljadega sõltumatute tootjate komöödiad saavad keskmisi või madalapoolseid numbreid. Sest IMDb-s, nagu ka muudes hiid-koond-keskkondades, valitseb massimaitse.
Teine põhjus taolisi hindamisi mitte usaldada on hindamise loogika: sageli pälvivad julgemad linateosed keskpärase tulemuse, sest pool vaatajaskonnast hindab neid miinimumi, teine pool maksimumiga. Inimesed panevad üksteist ja eelkõige iseennast paika numbrite põhjal, edu saab mõõta numbritega, aga ka rasvasisaldust ja oma tervist.
Ajakirjandus on täis numbreid: majanduskasv ja -number, mitmes Eesti on selles või teises tabelis, mitmes keegi on kus, reitingud, tulemused, summad. Argimatemaatika vallutab kõik mõttesopid. Tänapäeva inimene kogu aeg mõõdab ja kaalub, et end “konteksti paigutada”. Numbriobsessioon võib inimesi lausa muserdada. Sest sa ei saa kunagi olla kõiges võitja, kel on miljon sõpra, miljard eurot ja 600ruutmeetrine loss.
Ma tean, millest ma räägin, olen ise maniakk.
Tõsine maniakk. Ma ei taha maha jääda. Jälgin kõiksugu statistikat ja tabeleid, nii isiklikus elus kui tööl. Palju on mu töö portaalil lugejaid peal, mis lugu on loetuim, kust nad sinna peale tulevad, laud või tahvel või mobla, protsendid, mitu laiki mingi lugu saab?
Jälgin oma lemmikuid tugitoolispordialasid tihti mänge vaatamata lihtsalt protokollide kaudu, kes palju punkte viskas. Loetud raamatuid, nähtud filme, etendusi ja näitusi hindan sugulaskonnaga lustiks peetavas kultuuritabelis. Plaadid suhestuvad eluga aastaarvude järgi ja muusikatki hindan isegi avalikult.
Nüüd tulevad valimised ning poliitikat jälgitakse üha enam ainult numbritega, kes mitu millimeetrit teisest ees. Võrreldes novembriga, aga võrreldes mullu aprilliga. Sisuline arutelu jääb sageli selle varju. Partei, kel on mingi uuringu järgi liiga vähe toetust, ei saa sõnagi.
Ei taha alavääristada matemaatikat ja täppisteadusi, kus teaduslik lähenemine on sügavalt mõtestatud loominguline ja ääretult vajalik töö. Maailm, nagu me seda tunneme, ei toimiks numbriteta. Siiski torkab aina rohkem silma, et argihasart numbrilises elus kobrutab üle servade. Isegi kui igapäevaelulised numbrid on õiged, on nad valed, juhul, kui piirduda nende kui elu välise küljega.
Elus leidub ka mõõtmatut mõtet ja kindlasti rohkem dimensioone kui numbriline.
Brasiilias Amazonase lisajõe Maici kallastel elab mõnesajapealine pärismaalaste hõim pirahãd, kes ei tunne numbreid, sest nad ei taha tunda, õigemini – see ei kuulu nende maailma. Lihtne on moodsal inimesel heita neile ette metslust või mingit ürgaegset arengufaasi, sest numbritega mõõtmise juurde kuulub üleväärsuskompleksist tekkinud liigkõrge enesehinnang või numbrilisest vajakajäämisest johtuvast alaväärsuskompleksist tekkinud liigkõrge enesehinnang (mängin siin oma küla number 1 psühholoogi, eks ole).
Aga võibolla pirahãd on juba õppinud nägema numbrite taha? Igatahes igavest elu neile ja annaks nende numbrivaba jumal, et kopamehed ei tuleks nende maalapikest hektariteks ja dollariteks rehkendama, et oma burgeriveiseid karjatada või et saada puitu ja muud toorainet numbriinimeste ahnele elule.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (252)
